Nüüd hakkab lõpuks kohale jõudma.
Plikad olid natuke solvunud, et ma ei jaga nende entusiasmi uue korteri puhul. Oleks palju väita, et siin midagi rõõmustada on. Võib-olla väljendasin ma oma kahtlusi-kõhklusi ja liialt ebaselgelt? Või on asi lihtsalt selles, et ma tunnen, et minu jaoks liiguvad asjad liiga kiiresti. Otsus sai langetatud enne, kui ma otsustanud olin. Ja nüüd tundub, et äkki tegin ma vale otsuse. Või kas see oli üldse minu otsus? Ja miks süüdistan ma selles teisi?
Ja mind häirib, et tüdruk jookseb iga kord toast välja, kui ma temaga ausalt tahan rääkida. Hiljuti ei rääkinud ta minuga mitu tundi, kui ma keset juttu juhtumisi väljendasin kahtlusi kolimise osas. Nüüd ei saa seda teemat üldse üles võtta. Nii tundlik ei saa ju olla, vittu küll.
Palju häirib mind see keset veebruari kolimine. Korter korteriks, see on kõigest koht. Aga kogu see kolimisekamm keset jäist veebruari koos oma 2000 kodinaga on jälk. Pask taiming.
Keda iganes ma ka kuskil ei näeks, kolimisjutt on põhiteema. Ja suht nõme, sest ma ei saa seda endalegi ära seletatud. Et miks, kurat küll. Raske öelda.
Eks ma jonnin natuke ja saan üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar