Peale avalduse sisse andmist oli esimeseks reaktsiooniks eufooria. Et mina olen nüüd enda aja peremees ja saan igal ajal vastavalt oma soovile nina nokkida ja põlve sügada. Ent oma tarbimisharjumusi jälgides hakkas rahulolu murenema ja taevasse kerkisid hallimad pilved - kuidas ma suudan oma kulutamise juures pinnal püsida.
Ma pole küll eriti kallis inimene, ent mulle meeldivad head asjad. Mulle meeldib vabadus, mida raha mulle võimaldab. Ja arusaam, et kolme nädala jooksul tuleb viimane rull (millest pool korteri alla läheb) ja et siis on kõik, oli rusuv. No more McDonalds und Caffe Latte.
Aga on näha, et need seal tööl ilma minuta üsna jännis. Peale avalduse andmist pole tulnud ühtki märkust, etteheidet, kisa. Üks päev, kui ma hilinesin, ülemus helistas - mitte, et küsida, kus ma olen, vaid et kas kõik on korras. Sisuliselt sama, aga psühholoogiline efekt on täiesti teine, sõnastusest tulenevalt. Ja nüüd tuli ülemus ja uuris, et kas oleks võimalik mind seal edasi hoida, pisikese palgakõrgenduse abil.
Ja ausalt öeldes, see ei olegi kõige hullem mõte. Mitte kauaks, nii umbes kuuks. See annaks võimaluse raha ja mõtteid koguda. Sest muidu olen ma järgmisest nädalast põllu peal. Ja mida ma siis oma ajaga ja ilma rahata peale hakkan, hui znajet.
I think I have made a decision.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar