teisipäev, 17. aprill 2012

Procarstination

Mul on 50 minuti pärast sõit. Ma ei saaks olla rohkem närvis. Ja nii iga kuramuse kord.

Terve nädalavahetuse lükkasin autokooliga seotud asju edasi - ma teadsin küll, et ma jäängi ainult edasi lükkama, aga lükkasin ikka. Ja nüüd ongi käes - ma lähen järjekordselt sõitma oma hirmkallist tundi ilma grammigi teooriat jagamata. Teen oma lolle vigu. Panen punasega üle ristmiku. Annan peateel teistele teed. Pööran valest sõidurajast. Ei tea märkide tähendusi. Teen ristmikul maha sõitmata viis ringi. Ja nii edasi.

See on nagu see lumepalliefekt - kui mingi takistus tundub nii ületamatu, et sa tahad lihtsalt alla anda ja pidurit tõmmata, et "vaatame kunagi hiljem edasi". Sama on ka kooliga - ma olen üsna räigelt maha jäänud ja teades, kui palju üks sõit maksab, tahaks nagu maksimumi saavutada. Efekt on vastupidine - mõtled üle, ei tee midagi ja siis pärast töinad, et järgmine kord.

Oh, näe, 45 minutit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar