Kui eelmisel reedel autokooliga uperkuuti läks, jōudis lōpuks kohale, et see vōitlus on läbi. Sellises tempos pole kuhugi jōuda. Kord-kaks kuus solgutades ei ole mingitki vōimalust sellega lōpule jōuda. Et ōpetaja sōidab vaid lōunast ōhtuni ja hommikud talle ei sobi ja reedeti ta ei taha ja nädalavahetusel ta ei viitsi... Mōni ime, et mul kuidagi sellega ei lähe.
Ja siis esmaspäeval korra sähvatas, et ehk siiski. Et mida ma oleks pidanud tegema juba kuid tagasi. Et mul oleks ülitäpselt kolm nädalat aega ja päevapealt asjad paika pannes ja rajult surudes ehk vōib-olla...
Ja siis läks veel kaks päeva mööda, mil mul polnud aega sellega tegeleda. Ja siis arvutades selgus, et lootus on ikka minimaalne. Ōigemini, seda pole.
Ega mul kedagi peale enda süüdistada pole. Lihtsalt palju raha ja aega on raisatud, mis muud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar