fish outta water

Kell oli vaevalt üle poole kaheteistkümne. Ütlesin viisakalt ära, jätsin oma särgi, mapi ja muud paberid maha ja jalutasin mõnisada meetrit eemale parki. Ja nutsin. Ma pole tükk aega oma mugavusetsoonist nii kaugel olnud. Kui miski pakub väljakutset, siis ma ei võta seda reeglina väga tõsiselt, sest hirm läbikukkumise ees ja panus ettevõtmisesse on raskemad kui lihtsalt õlgu kehitada. Ma ei luba enesel hoolida, sest ma ei taha kiinduda. Ja ma ei taha läbi kukkuda.