Teisipäeval käisin pildistamas üht neidu, tegin paar õlut; kolmapäeval parandasin pead, ärkasin, pesin, ostsin telefoni ja triiksärgi, läksin linna, tegin sõbraga kella neljani topeltjäägreid, kohtasin vanu klassikaaslasi ja sõbrunesin nendega; ärkasin paha peaga, lendasin linna, tegin sõbrannaga eine, viisin raamatu raamatukokku, võtsin eksilt paar riietuseset, käisin lõbustuspargis, parandasin suhteid oma parima sõbrannaga ja jõudsin viimase bussiga koju. Ärkasin kell 6.30, pesin, käisin sõbrale viis tundi tööl abiks, lõin pea ära, sõin, tulin koju, puhkasin, läksin linna, sõin, käisin peol, hängisin vanade tuttavatega, maandusin paariks tunniks sõbranna pool, jõudsin koju, magasin.
Laupäevaks oli vedru natuke maha käinud, õigemini, kõik mu sõbrad olid kuhugi vaiba alla kadunud. Juba reede õhtul linnas ei olnud ilusate tüdrukute kiuste mitte ühtegi tuttavat, kohe mitte üht. Ja laupäevaks olid needki linnast välja palmi alla kadunud. Ja ma olin purukaine, kohe täielikult. Seega haarasin oma viimast õlekõrt ja läksin sõbrannaga viimsisse majaläbule. Man, am i too old for this shit or what?
Ärkasin valusa pea ja lapsiku maasikaga saunalaval. Ma ei saanudki ta nime teada. Telefoni lõhkusin ka ära.
Pühapäev. Laulupidu. Hängisin emaga. No shame.
----------------------
I don't quite know what to make of it all. Is this life? Am I doing it right? Should I feel ashamed?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar