Break stuff

I suppose I should feel bad for what I've done, but I find it so hard to do. Because fucking up shit by doing something is so much better than not doing anything.

Come on, Mr. Person, what are you doing playing with young girls' heads?

People

Something interesting happened about a month ago. It started out as a regular evening, I got dressed and put my game face on, but had no expectations whatsoever. I was seriously lowballing it. So imagine my surprise when I woke up somewhere other than my own home the next day.

And she was just… stunning. Georgeous. The most magnificent being I’ve ever had the honor to encounter. Her smooth skin under my fingertips, her pearly white smile… I was absolutely dumbstruck. Se was so very much out of my league. It just didn’t feel real.

And for a few days I felt as if this was it. That something could really come of it. But as much as I was ecstatic, I was worried - seriously questioning, wether I had anything to offer to another person? How would the logistics work? The budgeting, the entertainment, the career and hobbies… It made me realize I needed to make some serious changes in my life in order to make anything between myself and another person work.

So I was almost relieved (although bittered and obviously a little hurt) when she told me off. That this really was a one-time thing. A vacant space in my heart with not much else but a pale memory. Then again, it reminded to sort my life out, so if another opportunity should arise, I wouldn’t miss it.

I miss my bike

So I lent my bike to my mom for a few days.

I miss my bike. It really feels as if I've lost a friend. A sense of freedom. A readon to wake up in the norning. Something to strive for. The physical challenge.

Since moving around with public transportation had become impossible and moving on feet was just too damn slow, I dug up the old rusted up Brownie, pumped the broken tires and started coasting.

I was also intrigued by stamina boost it gave me. And it made me want to challenge myself, to try to beat my own records as I gently flew on the city streets, dodging tourists and irritating drivers. And what a sense of freedom. To be able to move whenever… wherever.

I miss my bike.

Why Fixies Belong in the Garbage

Hyperlapse

never get high on your own supply

All my friends are drunks. Or what else would you call drinking five to seven nights a week.

However, they are mostly functioning alcoholics, whereas I am a non-functioning non-alcholic, since I can’t afford to become an alcoholic. Alcoholism is an expensive hobby, you know.

Well, they work in the alcohol industry, surrounded by it every moment of their lives. They can’t help it.

I’m just a passenger, passing by.

American Dreams

Addiction

Yolo

Eelmine nädal oli üle pika aja üks kiiremaid. Asjad hakkasid liikuma.

Teisipäeval käisin pildistamas üht neidu, tegin paar õlut; kolmapäeval parandasin pead, ärkasin, pesin, ostsin telefoni ja triiksärgi, läksin linna, tegin sõbraga kella neljani topeltjäägreid, kohtasin vanu klassikaaslasi ja sõbrunesin nendega; ärkasin paha peaga, lendasin linna, tegin sõbrannaga eine, viisin raamatu raamatukokku, võtsin eksilt paar riietuseset, käisin lõbustuspargis, parandasin suhteid oma parima sõbrannaga ja jõudsin viimase bussiga koju. Ärkasin kell 6.30, pesin, käisin sõbrale viis tundi tööl abiks, lõin pea ära, sõin, tulin koju, puhkasin, läksin linna, sõin, käisin peol, hängisin vanade tuttavatega, maandusin paariks tunniks sõbranna pool, jõudsin koju, magasin.

Laupäevaks oli vedru natuke maha käinud, õigemini, kõik mu sõbrad olid kuhugi vaiba alla kadunud. Juba reede õhtul linnas ei olnud ilusate tüdrukute kiuste mitte ühtegi tuttavat, kohe mitte üht. Ja laupäevaks olid needki linnast välja palmi alla kadunud. Ja ma olin purukaine, kohe täielikult. Seega haarasin oma viimast õlekõrt ja läksin sõbrannaga viimsisse majaläbule. Man, am i too old for this shit or what?

Ärkasin valusa pea ja lapsiku maasikaga saunalaval. Ma ei saanudki ta nime teada. Telefoni lõhkusin ka ära.

Pühapäev. Laulupidu. Hängisin emaga. No shame.

----------------------

I don't quite know what to make of it all. Is this life? Am I doing it right? Should I feel ashamed?

Refresh addiction

Ah minge vittu, kuidas on see võimalik, et mõne tunniga kõik asjad suurepärasest täiesti putsi lähevad?

Ma tean täpselt. Refresh addiction.

Kõik oli väga lihtne. Päev oli ees, taskusse oli lambist tekkinud natuke raha ja ilm oli vilets. Polnud midagi lihtsamat - pakkida kõrvaklapid kõrva, toppida pusa selga, jalutada poodi, osta firma arvele mälukaart, vaadata endale teksaseid ja triiksärki ning korjata tagasiteel veel sõbralt peegelkaamera homse pildistamise jaoks. Hell, kui aega üle oleks jäänud, oleks veel sõbranna poolt läbi liibunud.

Ja siis ma lihtsalt... jäin... kuidagi...

Nüüd on õhtu, pole pükse ega särki - kaamerast rääkimata. Ja kuidagi pean ma nüüd jälle hakkama kõike seda kokku lappima.

...

Ja päris ausalt, ma olen oma probleemist teadlik, aga ma ei oska seda millegagi asendada. Nagu diiler, kes oma kraamist sõltuvuses, aga ei oska ka midagi muud. Ning mind isegi hirmutab see mõte, et kui ma peaks ühel hetkel selle raali kaane kinni panema, siis... Kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Ma olen aastate vältel nii suure osa oma elust puhtalt internetiga sidunud, et ma ei oskagi enam ilma. Mul justkui puudub alternatiiv. Või vähemalt kujutlusvõime.

...

Boo fucking whoo, pane see kaas kinni ja tee oma fucking elu korda. Live.

Jim Carrey

Should I stay or let it go...

Yo. Sa tead seda tunnet, kui sa ei suuda otsustada, kas minna või mitte? Ja siis sa siiski lõpuks otsustad minna ja siis see ei õnnestu? Aga sa ei suuda enda peale pahane olla, sest sa proovisid?

See on hea tunne. Pea-asi on selle nimel töötada, mitte kõhelda.

Küsi mult hommikul uuesti. #purjus #arakysi #maolenkohutavinimene

nerds talking to girls

"Oh f*ck, I need to go through Fallout 1 again..." Brilliant!

Deliberate Practice

2014 © Sacha Chan

Related reading: The First 20 Hours by Josh Kaufman

Milleks seda siis nüüd tarvis oli

Olen viimasel ajal oma vaba staatusega päris rahul olnud. Kellegagi hetkel enda sidumine oleks meeletu ajaline ja rahaline väljaminek, mida ma hetkel lubada ei saa. Ja sellest hoolimata juhtus eelmisel nädalal just see, mida ma kiivalt vältida olen üritanud.

Mulle hakkas üks tüdruk meeldima. Ilmselgelt on süüdi selles rohked kogused erinevaid substantse, ent mu aju oli kui suletud ringis vaid temaga seotud mõtetest. Õhtu arendes sõlmlesime teineteise suhtes aina lähemaks. Hommikul ilma temata ärgata oli valus. 

Ja ta oleks suuresti võinudki vaid intsidendiks jääda, sest kuskil nädala elasin ma õndsas teadmatuses, teadmata ta nime ja mäletamata midagi peale ta uimastava parfüümi ja lummava naeratuse. Seda seniks, kui ma järsku, puhtjuhuslikult, ta üles leidsin. 

Loogiliselt on olukord komplitseeritud ja vähetõenäoline. Kuid minu elamustest ammendunud süda lausa haarab selliste olukordade järele, ihaldab igatsust, tahab tunda ja tunnetada. Ja nii olengi ma taaskord oma enese alusetute unistuste küünistes. 

Kids, don't do drugs. They make you sentimental. 

6 Questions

#1 What would you attempt to do if you knew you could not fail?
I would start a video production company working on advertisements, music videos, TV-series and films. Also, it would branch out of Estonia. With me.

#2 What if I fail--how will I recover?
I would have to sell all my earthly belongings, half a kidney and get a day job. Luckily, my reputation is irrelevant.

#3 What if I do nothing?
Then absolutely nothing will continue to happen for several eternities, until eventually i will get a day job anyway.

#4 What if I succeed?
I get to make a living from something I love.

#5 What’s truly worth doing, whether you fail or succeed?
Anything. Anything at all. But mostly living, not being alive.

And film. I still sort-of love that shit.

#6 In this failure, what went right?
I did something. And that matters.

Do this to yourself.
How To Stay Focused On Your Goals When You Get Bored

FOMO Attack

Vanusega seonduvalt pole reede õhtuti kodus passimises enam midagi erilist. Kui ikka ei taha kuhugi minna, siis keegi sulle selle eest sousti pähe valama ei hakka. Inimestel pered ja muud loomad, pealegi peab ka enesele lõõgastumiseks aega jätma. Ja mida seal peo peal nii väga enam vaadata, mida varem näinud poleks või millest mingi hinnaga ilma ei saa jääda?

Ja siis järsku, kell üks öösel tabas mind täielik FOMO Attack. Et mida ma mõtlen, mismõttes ma reedel toas passin? Hirm millestki ilma jääda pole mulle kunagi oluline tundunud, kui et praegu.

Update! Täpselt nii juhtusiki, et juhtus asju ja mind ei olnud. Mu suurimad hirmud millestki ilma jääda said haledalt tõeks!

Should You Use The SNOOZE Button?

Mul on pikaajaline traditsioon sisse magada. Suuresti tuleneb see ka minu vabast graafikust ja sellest, et enamasti pole mu kellaajad kivisse raiutud. Kui olen mõelnud mingi kokkuleppelise aja, mil oleks viisakas ärgata, on snooze tunduvalt kergem tulema. Ent vahel on ka päriselt vaja ärgata, seega sel nädalavahetusel õnnestus mul proovida mõlemad meetodid inimkatseliselt järele. Magasin pühapäeval sisse, sest panin kella pool tundi liiga vara helisema. Tead küll, ärkad varem, jõuad rohkem? Bullshit, unehimu võidab alati (lisaks ei toiminud mu snooze nupp mingil põhjusel). Aga kui paned kella täpselt õigeks ajaks ja jätad endale minimaalselt aega? Bloody brilliant. Sul pole vaja hommikukohvi kõrvale lehte veerida või pesu pesta; sul on vaja välja puhata ja päeval asjalik olla. Võta oma unest maksimumi ja ärka täpselt vajalikul ajal. Ja ärka esimese korraga.

Criterion

so hooked on books (updated!)