Easy Come, Easy Go? Hardly!

Minu vanuses pole just palju asju, mida ma enam kardaks. Aga üks neist asjadest on raha, või õigemini selle puudumine.

Head asjad tulevad ikka koos. Kõigepealt sain ilma mingi seletuseta vähem palka (no nii 50 euri, arvatavasti midagi töötundidega ja tööandja silmakirjalikkusega seoses), siis tuli olematu kütte eest suurem küttearve, siis laenasin natuke raha välja ja nüüd...

"Anname teada, et teil on viimase 6 aasta (2006-2011) liikmemaks tasumata."

Bam! Mu maailm värises. Tead küll neid asju, kuhu sa end kirja paned ja siis täielikult unustad? Ma olin paberite järgi värskelt kaheksateist, maailma jalad mu ees harkis. Ma võisin teha kõike - alkoholi osta, valida... Veel alkoholi osta... Aga see ei tähenda, et ma tol hetkel peast päris täisealine oleks olnud. Vastutustunne pole mul praegusekski korralikult välja kujunenud, mis siis veel teismeeast rääkida. Ja loomulikult kasutasin ma oma õigust erinevatele organisatsioonidele toetuse avaldamiseks. Liikmeks astumisega.

Mailinglist, membership, what's the difference?

Ma pole käinud ühelgi nende kohtumisel, osalenud ühelgi nende üritusel. Ma pole nende voldikuid postkastist välja võtnud ega avanud nende kirju. Ma pole vastanud nende üleskutsetele jne. Ent ometi on organisatsiooniline kuuluvus midagi, millest lahkutakse vaid jalad ees. Hea võimalus minusugustelt mäluhälvikutelt raha ära võtta. Ma ei kahtlegi, et see läheb hea eesmärgi ette, but so does my dinner. And I need my dinner.

Ja kõige kurvem - mul tegelikult ju on see raha. Ma lihtsalt tõepoolest ei planeerinud seda niiviisi maha matta (get it? puud, muru, öko... nevermind.)

#fml