Ja jälle.
Iga päev läheb midagi valesti. Tullakse jälle, et a miks see nii on. Ja enamus ajast ei ole mul mõistlikku vastust. Eks ikka hooletus. Ja isegi, kui on kliendi viga, on ikka halb tunne. Sest ei märka. Piinlik on.
Ja mida piinlikum, seda perspektiivitum ja häbiväärsem mu töö tundub. Ei näe nagu pointi päevast-päeva sitta teha. Et keeraks aga kellelegi käru ja ajaks süü nende kaela.
Nõme.
Ja siis on see palganuss. Vahepeal hakkas raha kogumine isegi meeldima. Et koonerdad natuke siit-seal ja saad mõne aja takka midagi ilusat soetada. Teha endale head. Aga väga raske on säästa, kui sa selle säästusumma võrra vähem palka saad (for no apparent reason. Küll nad mingi konksu leidsid, doesn't matter). Et isegi näljutamise kõrvalt ei tule kuu lõpuni omadega välja.
Eelmine kuu sama lust - kuu lõpus pidin ikka säästukarbi kallale ronima, suure koonerdamise peale. Et siis see raha kõrvale panemine pole nagu väga toimiv valem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar