Sain sōimata. Asja eest muidugi. Aga see ei tee mu olemist sugugi paremaks.
Nimelt paar suurt tööd oli tegemata. Sest ma ei teinud neid. Sest ma ei tahtnud. Mul puudus soov neid teha. Ma ei olnud motiveeritud. Mul oli ükskōiksus. Ja hirm.
Viimase kuu jooksul palju tööd aia taha läinud. Üks julge kolmandik, ma pakun. Kas siis just minu, aga vale tuule suuna, möödarääkimiste vōi hooletuste pärast. Ja väga raske on oma töös leida mōtet, kui sa toodad peamiselt praaki. Kui sa tunned, et su panus pole mitte mittevajalik, vaid lausa kahjulik. Ei meelita just tööd tegema.
Ja siis on teadmatus. Selle seal oldud ajaga on harjutud eeldama, et ma tean kōike. Et mulle on kōik selgeks tehtud ja katse-eksitusel järgi proovitud. Ent paraku pole mul uute katsumuste tekkides kellegi poole pöörduda. Teadmatus tekitab riski, risk hirmu. Ja hirmuga on raske midagi saavutada.
Perse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar