I never seem to stop fucking up. And when I try, I fuck up even more. And It's not even like the Universe is against me, throwing sticks and stones on my pathway, no.
It's the things that I do, myself.
*I've said some horrible things recently. And by some, I mean all of them.
Töötu olemise suurim probleem ei ole mitte krooniline raha puudus ja aja ülejääk, vaid pigem see, kuidas see mōjutab enesehinnangut. Peale kuud aega vōōras riigis isegi mitte nōudepesija ametit saades vōib arvamus endast päris rängalt langeda. Aga siiski hämmastab, kui palju rohkem see mu kaasat mōjutab.
Samas ei ole ma meeleheitel, pigem lihtsat pisut tülpinud ja alarakendatud. Vōtkem seda siis kui puhkust. Mille ma täiel rinnal olen välja teeninud.
Kui eelmisel reedel autokooliga uperkuuti läks, jōudis lōpuks kohale, et see vōitlus on läbi. Sellises tempos pole kuhugi jōuda. Kord-kaks kuus solgutades ei ole mingitki vōimalust sellega lōpule jōuda. Et ōpetaja sōidab vaid lōunast ōhtuni ja hommikud talle ei sobi ja reedeti ta ei taha ja nädalavahetusel ta ei viitsi... Mōni ime, et mul kuidagi sellega ei lähe.
Ja siis esmaspäeval korra sähvatas, et ehk siiski. Et mida ma oleks pidanud tegema juba kuid tagasi. Et mul oleks ülitäpselt kolm nädalat aega ja päevapealt asjad paika pannes ja rajult surudes ehk vōib-olla...
Ja siis läks veel kaks päeva mööda, mil mul polnud aega sellega tegeleda. Ja siis arvutades selgus, et lootus on ikka minimaalne. Ōigemini, seda pole.
Ega mul kedagi peale enda süüdistada pole. Lihtsalt palju raha ja aega on raisatud, mis muud.
Kuna see nädal oli autokooliga taas täielik feil, on lubadega puha putsis praetuse seisuga. Mul on kolm nädalat lennuni ja koolieksamid on ainult kord nädalas. Suht perses värk.
Osaliselt saan süüd küll ōpetaja kaela sōidutada - parimal juhul leiab ta mulle aega korra nädalas ja kui paar nädalat vahele jääb, alustame jälle nōmmelt. Osaliselt saan ajada töö kaela, selliste eilsete feilide pärast. Aga pōhifeil on ikka minu enda tehtud.
Peamiselt selle pärast, et kui sul peale tööd kell kaheksa ōhtul lōpuks väsinud peaga meenub sōiduaega kinni panna, on ōpetaja toru juba hargilt. Ja kui sul järgmisel lōunal memo heliseb, pole sul enam aega. Ja nii päevast-päeva, nädalast nädalasse.
Nüri, nōme tunne on.
Ja ongi nii. Iga-aastase traditsioonina panin täna paberi lauale. Ja kuidagi väga... selge tunne on järsku. Et hulk aega on seda oodatud ja kōheldud ja nüüd on see siis käes. Viimasest vabast kuust oma tarbeks ei jäänud midagi alles, aga polegi tarvis. Kastid on enam-vähem koos, kotid on valmis. Nüüd veel vaid viimased punktid ja kohustused kokku tirida.
Käisin arstide juures. Hammaste puhastamine 40 raha pani natuke kriitilizemalt mōtlema oma vältimatute kulude peale. Juunis lasen ühe kihva ka ära tirida, muu peab ootama. Load on vaja ka vahele mahutada. Läheb kiireks ja raskeks. Aga peab hakkama saama.
Lahkumisavaldus4.doc oli dokumendi nimi.
Kuidagi teistmoodi hommik on.
Suutsin tööl jälle mingi suure sitaga maha saada. See on juba teada, et niipea, kui hakkad end tööl lahedamalt tundma, läheb midagi nihu. Puhas kuramuse hooletus. See ei saaks tulla halvemal ajal.
Mul on erinevaid arstlikke protseduure, mis ma olen täiega viimasele hetkele jätnud. Peamiselt sellepärast, et mul polnud neid üldse plaanis teha. Suur osa reisile varutud säästudest läheb nüüd sinna alla. Mis on jabur, sest samahästi vōiks ma proovida lihtsalt aasta elus püsida ja plekkida seda oma maitsvatest aussi säästudest. Nagu vanasōna ütleb - mis ei tapa, vōib jätta püsiva tervisekahjustuse.
Ja ikka tundub see sōit nii kaugel. Ja samas nii kuradi lähedal.
Ma olen oma prokrastineerimise ikka üsna hämmastavale tasemele viinud. Eelmisel nädalal suutsin pea-aegu ühe plaadiriliisi ära rikkuda ja sel nädalal pole ka parem. Et kui ka vaba hetk tekib, teeks kōike muud, aga mitte seda, mida vaja. Ja mitte sellepärast, et tahaks teha muid asju teha, vaid et nimelt mitte asjalikke asju teha.
Huvitav, kuidas ma nii Aussis hakkama kavatsen saada.
Ōnneks käib mul selline jama siiski pigem hooti peal.
Nii palju siis kokkuhoiust. Ühelt poolt ostan kuukaardi ja arvutan sente, teiselt poolt käin ja pillan, nagu valge inimene - kontserdid, restoranid, kolme euri eest värskeid saiakesi enne tööle minekut... Pillasin kuu esimese nädalaga väljas söömisele 55 euri, lisaks veel üks sushi ja hesburger, mis Madle tōi. Valge inimene to the max!
Aga teiselt poolt. Mul on tekkinud jälle ōrn tahtmine väljas käia, midagi teha ja inimestega suhelda. Kevad on hinges. Kaamos on lōppemas. Ōues on valge. Ja see teeb mind rōōmsaks.
Ja ikka kuradi raskeks raha säästmise.
So it is done. Viisad on makstud ja saadetud, kopsupilt on tehtud. Ma natuke muretan, et äkki sai taotlusesse mōni näpukas vōi kopsu mōni haigus, aga eks see selgub mōne aja jooksul.
Kuidagi veider tunne on küll. Et asjad liiguvad kuidagi eriti kiiresti. Liiga kiiresti?
