Millegi pärast kujutasin ma ette, justkui seks lahendaks midagi. Või olin ma lihtsalt selle kütkestatud sellest kui ideest. Igal juhul tabas mind taaskord tühi tunne, et mis nüüd edasi. Justkui oleks midagi saavutatud ja võib selle lõplikult listist maha tõmmata. Tehtud, olemas.
Ent samas lahendas nagu ka. Sest ühtäkki oli selge kui sulavesi, kuidas ma olen mitu kuud obsessinud suuresti ühe asja üle (jättes kõik muud aspektid oma elus lohakile), mattes sinna meeletult aega ja ressursse, sealjuures endale aru andmata, mida ma täpselt siiski otsin. Et justkui tahtsin sisimas lihtsalt keppi, aga otsisin praktikas suhet? Et ei läinud tuimalt selle peale välja, et lihtsalt mingit eite põrutada, aga jahtisin lootusetuse kiuste ikka kedagi õiget?
Ja siis tabasingi end mõttelt, kui tihti olen ma varemgi mingi mõtte taha kinni jäänud, et justkui ei saa enne edasi liikuda, kui mingid tingimused on täidetud - isegi, kui tean sisimas paremini. Kui mingist mõttest ei saa enne edasi, kui see on täide viidud. Kui jään mingite suvaliste nurkade taha toppama.
Aga samas, vahel õnnestub need täide viia. Ja peale seda olen ma taas vaba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar