Reede, nagu arvata, oli järjekordne lowpoint. See algas rahulikult, kui täiesti impulsiivselt ja harjumuslikult lasin pooleliolevad kohustused poolsihilikult (!?) hapuks minna ja see oli halb. Aga ma ei tahtnud ka sellises muserdunud olekus üksi koju jääda ja inimestel oli minu suhtes ootusi, seega fine, party.
Ja siis peol järsku tuli kõik see sajaga sisse. Kõik see tühjus ja pealiskaudsus ja alusetud lubadused ja pettumused ja kire puudumine kõigi ja kõige suhtes... ja kõik need vastusteta tunded ja rahulolematus oma tööga ja... Peole eelnenud vestlus ei aidanud sugugi kaasa, vaid kinnitas mu kahtlusi mu suhte osas. Ja siis lõpuks peale mõnd aega peol tuttavatele naeratuse teesklemist tekkis mul vastupandamatu impulss lahkuda. Lülitada oma telefon välja, jätta oma kaaslane ja kõndida üksinduses vihma saatel koju. Liguneda oma nigeluses, lasta kõigil oma kontrolli alt väljunud tunnetel vabalt end tühjaks rahmeldada.
Ent siis tuli mu parim sõber peole. Ja ma ei käitunud selle impulsi kohaselt. Ma ei oleks suutnud seda tema silme all teha. Ja otsustasin selle välja higistada ja hambad ristis vastu pidada. Kuid suutmatusest, või õigemini tahtmatusest oma keelt vaka all hoida, suutsin ma järjekordselt valimatult haiget teha inimestele mu ümber, kes must hoolivad.
See tühjus pole kadunud. Kõik mu tunded on endised. Praegune stabiilsus on ajutine. Vaid see, kuidas ma seda probleemi lahendada üritasin, oli kohatu. Ja vale. Ma suutsin järjestikku teha kõige valemaid otsuseid ja mässida end veel sügavamalt oma sisemistesse vastuoludesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar