of all the gin joints

Läksin eile õhtul vastu tahtmist korraks välja, et natuke end tuulutada ja midagi hamba alla pista. Peale üsnagi kesist einet viis sõber mind spontaanselt õllebaari degusteerima, hoolimata mu peotuju puudumisest. Hästi, ühe võib, mõtlesin ma isekeskis.

Võite kaks korda arvata, kes sisse jalutas. Of all the gin joints in all the towns... Ma ei näinud mingit varianti seal enam edasi olla. Mitte puhtalt põgenemise pärast, pigem variantide puudumise tõttu. Pakkisin pillid kotti ja tulin tulema.

Ja siis kuskil (sõna otseses mõttes) ristteel seistes ma järsku mõistsin, et on asju, mille eest ei saa põgeneda. Et teesklen, justkui poleks teda olemas? Ja iga kord, kui näen midagi, mis teda meenutab... Ma ei saanud ju asju lihtsalt sinnapaika jätta ja koju minna!? I needed closure.

Ta võttis minu vabanduse vastu. Ma soovisin talle kaunist õhtut.

Ja läksin veetsin oma õhtu kellegi teise pool.