See kõik kordub taas

Ma tajusin täna, et mul on vaja abi. Kõigil on halvemaid ja paremaid päevi, ent kui need halvemad domineerivad su elu? Kõik teevad aeg-ajalt vigu, ent kui vigade teemine muudab sind toimimisvõimetuks? Kui su suurim vaenlane oled sa ise ja kõik on sinu peas? 

I can't stop fucking up. Ma lasen end pidevalt tõmmata erinevatesse tegevustesse, sest võimalusi tuleb vastu võtta ja pealegi pole mingit põhjust, miks ma nendega hakkama ei saaks. Eriti, kui saan aeg-ajalt millegagi hästi hakkama, on mõnus high peal ja hea samaga edasi lasta. 

Ent siis tuleb see teostamise osa, ning ma langen oma vanadesse impulssidesse. Ma lakkan uskumast selle võimalikkusesse. Ma ei pane piisavalt effortit sellesse. Ma tegelen muude asjadega. Eesmärk ei stimuleeri piisavalt. Misiganes põhjustel lasen ma asja hapuks hätte. Kas siis laiskusest või huvipuudusest.

Ja siis tuleb see kibe osa - tagajärjed. Palju hapusid nägusid ja pisaraid. Kilde ja koristusprahti. Kogu selle käigus unetuid öid, vähkremisi ja ületunde. Ja kui siis kõige lõpuks õnnestub midagi poole persega valmis teha, üheteistkümnendal tunnil, jääb mõru maik suhu, et oleks saanud paremini. Et ei ole midagi, mille üle uhkust tunda. Et ei tahaks sama viga uuesti korrata. 

Ent siis terendab horisondil mõni uus business venture ja see kõik kordub taas...