laupäev, 1. veebruar 2014

Nine to five, sheeple wanted

Sain eelmisel nädalal meilile tööpakkumise. Ja vastupidiselt kõigile instinktidele vastasin ma sellele. Ja hilinemise kiuste (!) läksin isegi töövestlusele. Ja kõik oli okei. 

Aga (seal on alati mingi aga, eks?) nüüd pean ma esmaspäevaks tegema proovitöö ja andma teada, kas ma olem tööst huvitatud. Et nad teaks, kas minuga arvestada. Aga ma ei tea, mida teha. Sest ma ei tea, mida ma tahan. Ja ilma tahtmiseta pole seal midagi teha.

Minu tööülesandeks oleks kõikvõimalike firmatoodete trükiettevalmistus ja kujundamine, mis tundub huvitav ja... Teostatav. Ent lisaks selleks peaksin ma suhtlema ka tootjate ja tarnijatega ning haldama projektide teostust. Ehk siis topelttöö. Müügimehi on viis, kujundajaid oleks üks. Kas ma mainisin juba, et ma töötaksin endale pooleldi tundmatu aegunud tarkvara peal ja pole täpselt sellist asja kunagi varem teinud?

Mind kütkestab ja hirmutab samaaegselt idee midagi uut proovida. Mind motiveerib palk. Mul oleks tarvis asju, mis sunniks mind päevakava moodustama. Aga ma lihtsalt ei tea, kas ma saaksin sellega hakkama. Sest kolme nädala pärast peaks ma seda kõike üksi tegema. Ja see on kuramuse palju uut tehnilist teadmist, mida nädalaga omandada.

...

Ja siis lisaks veel see fotoprojekt, videoprojekt, kujundusprojekt ja helikopteriprojekt. Ja mu ema lagunev aed. Ja mu tüdruku tähelepanu vajavad kumerused. Kui selline koormus oleks mulle igapäevane, poleks probleemi, aga ma pole sellisel tasemel enam tükk aega toiminud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar