Hyperlapse

never get high on your own supply

All my friends are drunks. Or what else would you call drinking five to seven nights a week.

However, they are mostly functioning alcoholics, whereas I am a non-functioning non-alcholic, since I can’t afford to become an alcoholic. Alcoholism is an expensive hobby, you know.

Well, they work in the alcohol industry, surrounded by it every moment of their lives. They can’t help it.

I’m just a passenger, passing by.

American Dreams

Addiction

Yolo

Eelmine nädal oli üle pika aja üks kiiremaid. Asjad hakkasid liikuma.

Teisipäeval käisin pildistamas üht neidu, tegin paar õlut; kolmapäeval parandasin pead, ärkasin, pesin, ostsin telefoni ja triiksärgi, läksin linna, tegin sõbraga kella neljani topeltjäägreid, kohtasin vanu klassikaaslasi ja sõbrunesin nendega; ärkasin paha peaga, lendasin linna, tegin sõbrannaga eine, viisin raamatu raamatukokku, võtsin eksilt paar riietuseset, käisin lõbustuspargis, parandasin suhteid oma parima sõbrannaga ja jõudsin viimase bussiga koju. Ärkasin kell 6.30, pesin, käisin sõbrale viis tundi tööl abiks, lõin pea ära, sõin, tulin koju, puhkasin, läksin linna, sõin, käisin peol, hängisin vanade tuttavatega, maandusin paariks tunniks sõbranna pool, jõudsin koju, magasin.

Laupäevaks oli vedru natuke maha käinud, õigemini, kõik mu sõbrad olid kuhugi vaiba alla kadunud. Juba reede õhtul linnas ei olnud ilusate tüdrukute kiuste mitte ühtegi tuttavat, kohe mitte üht. Ja laupäevaks olid needki linnast välja palmi alla kadunud. Ja ma olin purukaine, kohe täielikult. Seega haarasin oma viimast õlekõrt ja läksin sõbrannaga viimsisse majaläbule. Man, am i too old for this shit or what?

Ärkasin valusa pea ja lapsiku maasikaga saunalaval. Ma ei saanudki ta nime teada. Telefoni lõhkusin ka ära.

Pühapäev. Laulupidu. Hängisin emaga. No shame.

----------------------

I don't quite know what to make of it all. Is this life? Am I doing it right? Should I feel ashamed?

Refresh addiction

Ah minge vittu, kuidas on see võimalik, et mõne tunniga kõik asjad suurepärasest täiesti putsi lähevad?

Ma tean täpselt. Refresh addiction.

Kõik oli väga lihtne. Päev oli ees, taskusse oli lambist tekkinud natuke raha ja ilm oli vilets. Polnud midagi lihtsamat - pakkida kõrvaklapid kõrva, toppida pusa selga, jalutada poodi, osta firma arvele mälukaart, vaadata endale teksaseid ja triiksärki ning korjata tagasiteel veel sõbralt peegelkaamera homse pildistamise jaoks. Hell, kui aega üle oleks jäänud, oleks veel sõbranna poolt läbi liibunud.

Ja siis ma lihtsalt... jäin... kuidagi...

Nüüd on õhtu, pole pükse ega särki - kaamerast rääkimata. Ja kuidagi pean ma nüüd jälle hakkama kõike seda kokku lappima.

...

Ja päris ausalt, ma olen oma probleemist teadlik, aga ma ei oska seda millegagi asendada. Nagu diiler, kes oma kraamist sõltuvuses, aga ei oska ka midagi muud. Ning mind isegi hirmutab see mõte, et kui ma peaks ühel hetkel selle raali kaane kinni panema, siis... Kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Ma olen aastate vältel nii suure osa oma elust puhtalt internetiga sidunud, et ma ei oskagi enam ilma. Mul justkui puudub alternatiiv. Või vähemalt kujutlusvõime.

...

Boo fucking whoo, pane see kaas kinni ja tee oma fucking elu korda. Live.

Jim Carrey

Should I stay or let it go...

Yo. Sa tead seda tunnet, kui sa ei suuda otsustada, kas minna või mitte? Ja siis sa siiski lõpuks otsustad minna ja siis see ei õnnestu? Aga sa ei suuda enda peale pahane olla, sest sa proovisid?

See on hea tunne. Pea-asi on selle nimel töötada, mitte kõhelda.

Küsi mult hommikul uuesti. #purjus #arakysi #maolenkohutavinimene

nerds talking to girls

"Oh f*ck, I need to go through Fallout 1 again..." Brilliant!

Deliberate Practice

2014 © Sacha Chan

Related reading: The First 20 Hours by Josh Kaufman

Milleks seda siis nüüd tarvis oli

Olen viimasel ajal oma vaba staatusega päris rahul olnud. Kellegagi hetkel enda sidumine oleks meeletu ajaline ja rahaline väljaminek, mida ma hetkel lubada ei saa. Ja sellest hoolimata juhtus eelmisel nädalal just see, mida ma kiivalt vältida olen üritanud.

Mulle hakkas üks tüdruk meeldima. Ilmselgelt on süüdi selles rohked kogused erinevaid substantse, ent mu aju oli kui suletud ringis vaid temaga seotud mõtetest. Õhtu arendes sõlmlesime teineteise suhtes aina lähemaks. Hommikul ilma temata ärgata oli valus. 

Ja ta oleks suuresti võinudki vaid intsidendiks jääda, sest kuskil nädala elasin ma õndsas teadmatuses, teadmata ta nime ja mäletamata midagi peale ta uimastava parfüümi ja lummava naeratuse. Seda seniks, kui ma järsku, puhtjuhuslikult, ta üles leidsin. 

Loogiliselt on olukord komplitseeritud ja vähetõenäoline. Kuid minu elamustest ammendunud süda lausa haarab selliste olukordade järele, ihaldab igatsust, tahab tunda ja tunnetada. Ja nii olengi ma taaskord oma enese alusetute unistuste küünistes. 

Kids, don't do drugs. They make you sentimental. 

6 Questions

#1 What would you attempt to do if you knew you could not fail?
I would start a video production company working on advertisements, music videos, TV-series and films. Also, it would branch out of Estonia. With me.

#2 What if I fail--how will I recover?
I would have to sell all my earthly belongings, half a kidney and get a day job. Luckily, my reputation is irrelevant.

#3 What if I do nothing?
Then absolutely nothing will continue to happen for several eternities, until eventually i will get a day job anyway.

#4 What if I succeed?
I get to make a living from something I love.

#5 What’s truly worth doing, whether you fail or succeed?
Anything. Anything at all. But mostly living, not being alive.

And film. I still sort-of love that shit.

#6 In this failure, what went right?
I did something. And that matters.

Do this to yourself.
How To Stay Focused On Your Goals When You Get Bored

FOMO Attack

Vanusega seonduvalt pole reede õhtuti kodus passimises enam midagi erilist. Kui ikka ei taha kuhugi minna, siis keegi sulle selle eest sousti pähe valama ei hakka. Inimestel pered ja muud loomad, pealegi peab ka enesele lõõgastumiseks aega jätma. Ja mida seal peo peal nii väga enam vaadata, mida varem näinud poleks või millest mingi hinnaga ilma ei saa jääda?

Ja siis järsku, kell üks öösel tabas mind täielik FOMO Attack. Et mida ma mõtlen, mismõttes ma reedel toas passin? Hirm millestki ilma jääda pole mulle kunagi oluline tundunud, kui et praegu.

Update! Täpselt nii juhtusiki, et juhtus asju ja mind ei olnud. Mu suurimad hirmud millestki ilma jääda said haledalt tõeks!

Should You Use The SNOOZE Button?

Mul on pikaajaline traditsioon sisse magada. Suuresti tuleneb see ka minu vabast graafikust ja sellest, et enamasti pole mu kellaajad kivisse raiutud. Kui olen mõelnud mingi kokkuleppelise aja, mil oleks viisakas ärgata, on snooze tunduvalt kergem tulema. Ent vahel on ka päriselt vaja ärgata, seega sel nädalavahetusel õnnestus mul proovida mõlemad meetodid inimkatseliselt järele. Magasin pühapäeval sisse, sest panin kella pool tundi liiga vara helisema. Tead küll, ärkad varem, jõuad rohkem? Bullshit, unehimu võidab alati (lisaks ei toiminud mu snooze nupp mingil põhjusel). Aga kui paned kella täpselt õigeks ajaks ja jätad endale minimaalselt aega? Bloody brilliant. Sul pole vaja hommikukohvi kõrvale lehte veerida või pesu pesta; sul on vaja välja puhata ja päeval asjalik olla. Võta oma unest maksimumi ja ärka täpselt vajalikul ajal. Ja ärka esimese korraga.

Criterion

so hooked on books (updated!)

of all the gin joints

Läksin eile õhtul vastu tahtmist korraks välja, et natuke end tuulutada ja midagi hamba alla pista. Peale üsnagi kesist einet viis sõber mind spontaanselt õllebaari degusteerima, hoolimata mu peotuju puudumisest. Hästi, ühe võib, mõtlesin ma isekeskis.

Võite kaks korda arvata, kes sisse jalutas. Of all the gin joints in all the towns... Ma ei näinud mingit varianti seal enam edasi olla. Mitte puhtalt põgenemise pärast, pigem variantide puudumise tõttu. Pakkisin pillid kotti ja tulin tulema.

Ja siis kuskil (sõna otseses mõttes) ristteel seistes ma järsku mõistsin, et on asju, mille eest ei saa põgeneda. Et teesklen, justkui poleks teda olemas? Ja iga kord, kui näen midagi, mis teda meenutab... Ma ei saanud ju asju lihtsalt sinnapaika jätta ja koju minna!? I needed closure.

Ta võttis minu vabanduse vastu. Ma soovisin talle kaunist õhtut.

Ja läksin veetsin oma õhtu kellegi teise pool.

your problems do not excuse your behaviour

Käitusin täna ühe inimesega väga halvasti. Ja isegi sellest hoolimata, et mul oli enda arvates põhjust, ei vabanda see minu labiilset käitumist.

Mul on nii kuradi kahju.

______________________

The Brain-Based Secret to Getting More Done
The Best Way to Change Your Habits? Control Your Environment
Applied Behavior Analysis
Steve Jobsi 9+1 tegevust, mis vältisid saasta ja soosisid geniaalsust
Extreme loneliness worse for health than obesity and can lead to an early grave, scientists say
Online trolls are psychopaths and sadists, psychologists claim
10 one-minute time hacks that will make you more productive
Live the 80/20 Rule
Start Something: The Power of Side Projects
Monotasking Is The New Multitasking
Why You Shouldn't Drink Coffee In The Morning
Start Something: The Power of Side Projects

if/then

Millegi pärast kujutasin ma ette, justkui seks lahendaks midagi. Või olin ma lihtsalt selle kütkestatud sellest kui ideest. Igal juhul tabas mind taaskord tühi tunne, et mis nüüd edasi. Justkui oleks midagi saavutatud ja võib selle lõplikult listist maha tõmmata. Tehtud, olemas.

Ent samas lahendas nagu ka. Sest ühtäkki oli selge kui sulavesi, kuidas ma olen mitu kuud obsessinud suuresti ühe asja üle (jättes kõik muud aspektid oma elus lohakile), mattes sinna meeletult aega ja ressursse, sealjuures endale aru andmata, mida ma täpselt siiski otsin. Et justkui tahtsin sisimas lihtsalt keppi, aga otsisin praktikas suhet? Et ei läinud tuimalt selle peale välja, et lihtsalt mingit eite põrutada, aga jahtisin lootusetuse kiuste ikka kedagi õiget?

Ja siis tabasingi end mõttelt, kui tihti olen ma varemgi mingi mõtte taha kinni jäänud, et justkui ei saa enne edasi liikuda, kui mingid tingimused on täidetud - isegi, kui tean sisimas paremini. Kui mingist mõttest ei saa enne edasi, kui see on täide viidud. Kui jään mingite suvaliste nurkade taha toppama.

Aga samas, vahel õnnestub need täide viia. Ja peale seda olen ma taas vaba.

Operatsioon: Täisjuut

the gorgeous image by the brilliant Braid Creative

Eelmisel nädalal tundus, et asjad lähevad endiselt stabiilselt allamäge. Hoolimata tõsiasjast, et sain osaliseks uues äriplaanis ning pakuti ka haltuurat, olid mul reservatsioonid antud lubaduste suhtes. Ja asi läks umbes täpselt nii, nagu ma arvestanud olin, ainult selle vahega, et otsustasin kogu asja kui kogemust võtta ning keskenduda kujuteldavaile eesmärkidele. Sest on raske skoorida, kui sa ei tea, kus värav on. Pidin selle endale ise ette kujutama.

Ja kui reedel kiirustasin heas meeleolus linna, et sõbrapäevast viimast võtta, siis ilmselgelt läks, nagu alati - bowling oli täis broneeritud, restoranide ooteajad tundides ning kinod välja müüdud. Sai saba sorgus kahekesi koju mindud ja pitsat söödud.

Ent asjad hakkasid natuke paremuse poole minema siis, kui peale kaht päeva teineteise põrnitsemist ootuses, et teine pool midagi teeks, ma lõpuks otsad enda kätte haarasin ja tüdruku liistule võtsin. Pigistasin, peilisin ja rääkisin ausalt. Üht koma teist sai selgemaks ja minu mõistus sai tervemaks. 

Selgeks said ka paar muud suhet ja äriplaani. Hambad ristis nurisesin lõpuks välja, mis mulle ei sobinud, ning inimesed hakkasid minust paremini aru saama. Kes oleks arvanud, et kui inimestega vabalt suhelda, võid sa olla neile arusaadav? Olen juba vaikimisi nii harjunud olema valesti mõistetud, et ei hakanud isegi proovima. 

Ja siis sel nädalal, kui võitsin mingi pisikese mõõduka väärtusega jubina, tuli järsku mingi täisjuut peale ja otsustasin likvideerida likviidseid varasid kiire raha omandamise eesmärkidel. Kaubaks läheb kõik, millele saab hinna külge mõelda. Suur (ja täiesti ajuvaba) siht silme ees hakkasin planeerima.

Ja juba samal õhtul tulid esimesed tagasilöögid, kui teenitud rahadest said kulud, kogu raskelt juuditud raha lausa sulas mu näppude vahel ja loodetud sissetulekud ei mänginud välja. Ja see tõmbas moraali nii alla, et pole siiani veel juudilainele tagasi jõudnud.

Üks on kindel - tüdruksõber käib hetkel puhtalt kulutuste alla, ROI on praktiliselt olematu ja seega ebaoluline sihtmärk. Tuleb tähtsamatele asjadele keskenduda. Nagu näiteks telefon.

Loss aversion and the endowment effect.

image sauce and a dope article

Kõik sujus meie vahel suurepäraselt, kuniks meil oli pealiskaudne sõprussuhe reisikaaslastena. Ent niipea, kui saabusime tagasi Vabariiki ja oli aeg oma koht otsida, et külmas ja pimedas tundras ellu jääda, hakkas saatus süüdimatult meie erinevusi välja mängima.

"Studies have shown that the pain of a loss is felt almost twice as strong as the reward felt from gain."

Umbes selline tunne valdab mind hetkel, kui ma ei suuda kuidagi oma usalduseta ja ükskõiksest suhtest loobuda. Seda hoolimata tõsiasjast, et oleme täiuslikult ebaühilduvad, seda nii oma mõtetelt ja vaadetelt, hariduslikult ja kultuuriliselt taustalt. Seda hoolimata sellest, et meie isiksused veavad meid pidevalt konflikti, et ta ei mõista minu nalju (literally) ega mõtteid ning kehtestab mulle süüdimatult topeltstandardeid. Et ma ei tunne end temaga kui täisväärtuslikus suhtes. Tema ideaalne elukaaslane oleks konkreetse mõtlemisega praktiline ja töökas põmmpea, mitte mingi enesepettuses suplev tundeline taskupoeet.

Ja sellest kõigest hoolimata kaalub hirm keset talve üksi olemise ees (ja õhkõrn, ent alusetu lootus kubeme piirkonnas) selle üle. Olen endiselt suhetes oma südame ja suguti solgutada. Sest ega palju muud meie vahel ei ole.

Samal teemal:

How We Decide - Jonah Lehrer
Sway: The Irrisistible Pull of Irrational Behaviour - Ori & Rom Brafman
Thinking, Fast and Slow - Daniel Kahneman
Predictably Irrational - Dan Ariely

Suvalist lisalugemist:
Generation Scold - Why millennials are so judgmental about promiscuity
Like to Sleep Around? Blame Your Genes
Does Gender Equality Kill Sex Lives?
Sex Compels: Men Throw Prospect Theory to the Wind for a Chance at Love
The True Cost of Loss Aversion
Failure by Design
How Music Hijacks Our Perception of Time
How Successful People Stay Calm
How a Utilitarian Crosses the Street

Wise Words from Woody

image sauce

Locked Out of Heaven

Minu maailmas on siiani asi olnud enam-vähem simple - Sa oled kas sügavas suhtes, sekspartner või sõber. Ent nähtavasti on olemas ka neljas kast, sest just seal olen ma viimased mõned kuud veetnud. Ja see ajab mind hulluks.

Ei, see pole ka puhtalt friend-zone. Me oleme enamat, kui sõbrad, ent meil pole suhe. Me sebime, aga ei seksi. Kõige hullem on see, et mul oleks olnud täiesti reaalne võimalus olla selles teises kategoorias, kuhu ma tahtsingi jõuda, ent lõin õigel hetkel kõhklema oma soovide ja vajaduste suhtes, ning tõmbasin täiega pidurit.

Ja nüüd olen ma stuck ainsas kastis, kus ma tõesti olla ei taha. Ja sellest välja pääsemine on eriti raske, sest silt on juba küljes. Ja sinna kasti vedasin ma end ise.

Nuta mulle jõgi.

Reede

Reede, nagu arvata, oli järjekordne lowpoint. See algas rahulikult, kui täiesti impulsiivselt ja harjumuslikult lasin pooleliolevad kohustused poolsihilikult (!?) hapuks minna ja see oli halb. Aga ma ei tahtnud ka sellises muserdunud olekus üksi koju jääda ja inimestel oli minu suhtes ootusi, seega fine, party.

Ja siis peol järsku tuli kõik see sajaga sisse. Kõik see tühjus ja pealiskaudsus ja alusetud lubadused ja pettumused ja kire puudumine kõigi ja kõige suhtes... ja kõik need vastusteta tunded ja rahulolematus oma tööga ja... Peole eelnenud vestlus ei aidanud sugugi kaasa, vaid kinnitas mu kahtlusi mu suhte osas. Ja siis lõpuks peale mõnd aega peol tuttavatele naeratuse teesklemist tekkis mul vastupandamatu impulss lahkuda. Lülitada oma telefon välja, jätta oma kaaslane ja kõndida üksinduses vihma saatel koju. Liguneda oma nigeluses, lasta kõigil oma kontrolli alt väljunud tunnetel vabalt end tühjaks rahmeldada.

Ent siis tuli mu parim sõber peole. Ja ma ei käitunud selle impulsi kohaselt. Ma ei oleks suutnud seda tema silme all teha. Ja otsustasin selle välja higistada ja hambad ristis vastu pidada. Kuid suutmatusest, või õigemini tahtmatusest oma keelt vaka all hoida, suutsin ma järjekordselt valimatult haiget teha inimestele mu ümber, kes must hoolivad.

See tühjus pole kadunud. Kõik mu tunded on endised. Praegune stabiilsus on ajutine. Vaid see, kuidas ma seda probleemi lahendada üritasin, oli kohatu. Ja vale. Ma suutsin järjestikku teha kõige valemaid otsuseid ja mässida end veel sügavamalt oma sisemistesse vastuoludesse.

Tuleb raske päev

Olen viimased paar päeva nii efektiivselt palli pillanud, et täna saab olema raske. Kohustused on kuhjunud ja nüüd paari päeva jooksul on oodata depressiooni relapse'i. Kui jõuab kohale, kui tuksis asjad endiselt on.

Life is a game

Free Endorphins for Life

I have a confession to make. Something i have never admitted to anybody, not even myself.

...

Ever since i was little, i have been living a double life. One of those lives involved my family, friends and immediate surroundings. The other one, however, was further away - in my head. Throughout my hole life I have been building this world, adjusting and crafting; occasionally starting over and resetting, as I saw fit. A whole fictional life, with it's own failures and victories, sacrefices and gains. And IT FELT REAL. In there, anything was possible. But now, at the age of 27 it's weighing me down.

You see, somewhere down the road that world started to substitute reality for me. I was having lavish parties with celebrities, finding great success in any endeavour I decided to get myself involved in. There were problems, sure, but even those were made up. And without actually having to work for it, I was able to get a kick usually associated with any kind of achievement. It was like my own meth lab, right there in my head. Whenever I wanted to feel good, I could just go there. Free endorphins for life. And as time went by, I kept going there, more often than ever.

Hence, I had found myself in a position, where real life no longer substitutes for fiction. It paled in comparison. Since I was so preoccupied building a world in my head, I had no time for the real one. And as time went by, I kept holding on to it, harder and harder. I wasn't just going to let it go. I built it. Like a father with a meth lab in his basement, who still goes to work every morning. It was the only getaway i had for the seemingly ever more cruel world around me, where you actually had to work to achieve anything; where you had to get along with different personalities and work in groups; where yo had to acquire skills to pull off great things.

But then something happened. I met somebody. We got along naturally. I found it to be a delight to spend every moment awake with her. We just... clicked. And as my real life was suddenly more fulfilling, I ran away less. We got furniture, made plans, travelled. We lived. And yet, in my head, I still found myself longing for that stronger kick.

Eventually she gave up on me. As I was left alone in the ruins of the world we had built together, she moved on. She found herself. Suddenly, all I had was my refuge. And a lot of free time I had no idea how to occupy. So I started going there again. It did not feel as it did in the past, but I felt it was the best that could be had, considering. I relapsed.

And now I am struggling to get out. I don't want to be in that world anymore; the one I had built for myself. I know it's not real, the illusion is gone. But I have no idea what to substitute it with. I have lost so much time, careerwise. And people who complete me don't come around every so often. So far there has been one. And I am desperate to replace her, making unwise decisions in the process; burning bridges and wasting assets.

I need help. I just have no idea what help is supposed to be like.

I'm terrified to relapse.

...

What is serotonin? What does serotonin do?
Endorphins: Natural Pain and Stress Fighters

10 Awkward Moments When You're Unemployed

See kõik kordub taas

Ma tajusin täna, et mul on vaja abi. Kõigil on halvemaid ja paremaid päevi, ent kui need halvemad domineerivad su elu? Kõik teevad aeg-ajalt vigu, ent kui vigade teemine muudab sind toimimisvõimetuks? Kui su suurim vaenlane oled sa ise ja kõik on sinu peas? 

I can't stop fucking up. Ma lasen end pidevalt tõmmata erinevatesse tegevustesse, sest võimalusi tuleb vastu võtta ja pealegi pole mingit põhjust, miks ma nendega hakkama ei saaks. Eriti, kui saan aeg-ajalt millegagi hästi hakkama, on mõnus high peal ja hea samaga edasi lasta. 

Ent siis tuleb see teostamise osa, ning ma langen oma vanadesse impulssidesse. Ma lakkan uskumast selle võimalikkusesse. Ma ei pane piisavalt effortit sellesse. Ma tegelen muude asjadega. Eesmärk ei stimuleeri piisavalt. Misiganes põhjustel lasen ma asja hapuks hätte. Kas siis laiskusest või huvipuudusest.

Ja siis tuleb see kibe osa - tagajärjed. Palju hapusid nägusid ja pisaraid. Kilde ja koristusprahti. Kogu selle käigus unetuid öid, vähkremisi ja ületunde. Ja kui siis kõige lõpuks õnnestub midagi poole persega valmis teha, üheteistkümnendal tunnil, jääb mõru maik suhu, et oleks saanud paremini. Et ei ole midagi, mille üle uhkust tunda. Et ei tahaks sama viga uuesti korrata. 

Ent siis terendab horisondil mõni uus business venture ja see kõik kordub taas...

Nine to five, sheeple wanted

Sain eelmisel nädalal meilile tööpakkumise. Ja vastupidiselt kõigile instinktidele vastasin ma sellele. Ja hilinemise kiuste (!) läksin isegi töövestlusele. Ja kõik oli okei. 

Aga (seal on alati mingi aga, eks?) nüüd pean ma esmaspäevaks tegema proovitöö ja andma teada, kas ma olem tööst huvitatud. Et nad teaks, kas minuga arvestada. Aga ma ei tea, mida teha. Sest ma ei tea, mida ma tahan. Ja ilma tahtmiseta pole seal midagi teha.

Minu tööülesandeks oleks kõikvõimalike firmatoodete trükiettevalmistus ja kujundamine, mis tundub huvitav ja... Teostatav. Ent lisaks selleks peaksin ma suhtlema ka tootjate ja tarnijatega ning haldama projektide teostust. Ehk siis topelttöö. Müügimehi on viis, kujundajaid oleks üks. Kas ma mainisin juba, et ma töötaksin endale pooleldi tundmatu aegunud tarkvara peal ja pole täpselt sellist asja kunagi varem teinud?

Mind kütkestab ja hirmutab samaaegselt idee midagi uut proovida. Mind motiveerib palk. Mul oleks tarvis asju, mis sunniks mind päevakava moodustama. Aga ma lihtsalt ei tea, kas ma saaksin sellega hakkama. Sest kolme nädala pärast peaks ma seda kõike üksi tegema. Ja see on kuramuse palju uut tehnilist teadmist, mida nädalaga omandada.

...

Ja siis lisaks veel see fotoprojekt, videoprojekt, kujundusprojekt ja helikopteriprojekt. Ja mu ema lagunev aed. Ja mu tüdruku tähelepanu vajavad kumerused. Kui selline koormus oleks mulle igapäevane, poleks probleemi, aga ma pole sellisel tasemel enam tükk aega toiminud...

Hello darkness my old friend

Mul on probleeme ja ma ei tea, kellega neist rääkida. Mitte, et keegi ei hooliks, aga nad üritaksid mind aidata. Nad üritaks nõu anda. 

Ja mul oleks lihtsalt vaja, et keegi kuulaks.

hindsight is 20/20

If I have any regrets about the past few months, it's that I have made no posts about them. It has been a very transforming time and I would have loved to watch my progress and pour my false perceptions of the future on these pages here, just to see them change as I learn and grow.

But I did not, so that's that.

by this week, i am among that 75%

Readlist.

Asi läks brauseris kontrolli alt ära. Ja kuna pocketis on mingi 3000 lugemata asja, siis panen parem siia need.

Relationships and Social skills:

Don’t Have Your Head In The Clouds: The Things You Should Focus On Instead Of A Relationship

Science Has Discovered the Formula for the Perfect First Date!

Men, It’s Time To Review A Proper Date…

20 Things That You Should Never Regret If You Want To Be Happy

The Reasons Why Happiness Is The Most Attractive Quality

7 Ways To Be A More Charismatic And Generally More Amazing Person

Misery Loves Company: The Lies People Bringing You Down Tell You That You Should Never Believe

Photography:

The Most Honored Photograph (An amazing read)

5 Painless Steps for Getting Rid of the Fear of Street Photography Once and for All

Creating an HDR-like Image From a Single RAW File in Lightroom

How to do Smoke Photography

The 50 Best Rock-Star Instagram Accounts

Business:

The Best Personal Finance Tips from Evil Millionaires

Education:

16 Free Online Business Courses That Are Actually Worth Your Time

Varia:

Setting the Record Straight: Debunking All the Flu Vaccine Myths

Warp Stabilizer

but then what?

Ricky Gervais Tells A Story About How He Learned To Write

breaking better

"And this morning? I am Walter White. Arrogant. Conceited. Selfish. Entitled. Looking for ways to blame everything and everyone but myself, even though it is perfectly clear the situation I find myself in is of my own making. And here's the worst part: I'm still naive enough to believe I can attain some level of redemption."

- Damon Lindelof

those days

Some days are better. These days you forget all your problems. But then there are those other days. And today is one of them.

how to manage client feedback

How to Manage Client Feedback for Designers from Framebench

3:41

how would you like your design?

Käisin eelmisel nädalal ühes firmas eksprompt töövestlusel. Kutsuti ja mõtlesin, et miks pagan mitte. Raha oleks nagu tarvis.

Ühesõnaga oleks nad valmis mulle ka koheselt tööd pakkuma. Samas, mida kauem me vestlesime, seda selgemaks sai, mida minult seal firmas (väidetavalt) oodataks. Ja sidrun muutus aina hapumaks.

Tegemist on põhimõtteliselt kujundusbürooga, mille peamiseks ülesandeks on trükiste ja kodulehtede küljendamine ja kujundamine. Ent kogu jutust jäi mul mulje, et firma prioriteet on kiirus - võimalikult kiiresti kliendile mingi asi kokku ja trükikotta. Selline puusalt tulistamine, kiiresti ja lohakalt.

Õigupoolest isegi mitte lohakalt, aga kiirus on see, mida firmas enim hinnatakse ning ma olen näinud, milliseid tulemusi see toodab. Mitte, et tüübid ei teeks tingimusi arvestades ägedat tööd, aga saate aru küll. Ja mulle on põhimõtteliselt juba vastumeelne sellesse panustada, sest maailmas on niigi palju halba disaini. Ja see ei ole see, millega ma tegeleda tahaks. Lisaks on see töö üheksast kuueni ja no fuck that shit.

Ning ilmselgelt lõin ma süldiks ja võtsin vastu proovitöö - peamiselt selleks, et omi võimeid testida ja saada veidi paremat aimu töö iseloomust. Ja nüüd pillan ma sellega ka palli, sest ma ei suuda endale selgeks teha, miks ma seda tegema peaks.

K.Flay - We Hate Everyone

like a virgin

that's exactly how it felt like.

nevermind, I'll find someone like you

What happened in my life in the last week:

1) My girlfriend found a new guy. So that's that, then. 

2) My roommate will move out soon. Got a better offer. No hard feelings.

3) Got offered yet another job opportunity. I wish I hadn't. 

4) Completed a tiny design project, congratulated myself, procrastinated, still not finished. 

5) Realised some of my friends are unwittingly just using me. And I am letting them, for whatever reasons. 

6) Failed to properly deliver another urgent design project. Simple project.

7) Skipped school. On the second week. Great job. 

So yeah.

...

mis sellest, kui palju segavad su käitumist tunded,
tegelikult sõbrannast jätkubki sulle,
ja eks sõprus ongi nagu täiuslik suhe -
kuni ta leiab kellegi, veab, kui too uus kutt
lubab öelda sulle veel lihtsalt heia heia teregi
igatahes pole terel koma ees,
kuigi neiu tõotab su südames edasi olla see-eest
pole sõber talle enam iial nii kallis, kui oma mees

- Jarek Kasar

Odavamad Movi alternatiivid

Umbes neli kuud tagasi esitles Vincent Laforet nimeline auhinnatud fotograaf uut kaamera stabiliseerimissüsteemi MōVI M10, mis üleöö tundus muutis filmimaastikku ning tõi Ultimate Arm'i videokvaliteedi kättesaadavaks kõigile, kasutades selleks põhimõtteliselt quadkopteritelt tuntud gürostabiliseerimist. Mis eristab movi tavalistest gimbalitest on just 3-axis stabiliseerimine ja tundlike ja kärmete brushless mootorite kasutamine. Hoolimata populaarsusest on asja levikut siiani piiranud selle krõbe hind - umbkaudu 15,000 dollarit.

Seega ilmselgelt on välja hakanud lekkima trobikond odavamaid koopiaid, millega on võimalik saavutada sarnaseid tulemusi.

Update 3 (Märts 2015):
CAME-7800 $1298 (arvustus)
AllSteady 6 PRO $1999

Update 2: DJI Ronin 3-Axis Brushless Gimbal Stabilizer nüüd $2999

Update: SIIN on veel 7 erinevat varianti. Ja SIIN on veel mõned.

MōVI M10 ja M5 - $15,000 / $5,000 (compact dslr) VIDEO

BeSteady One - €2430 (up to 2kg) VIDEO

DEFY G5 ja G2 - $3200 / $2300 (compact) VIDEO

VariZoom FlowCam - $4400 VIDEO

Rotoview - $3900 (2,3kg) VIDEO

DJI Zenmuse Gimbal Z15 - $3600 VIDEO

HIFLY DSLR 3 Axis Brushless Gimbal - $899 VIDEO

Maxicopter MUVISTAR Basic kit "H" - $2999 VIDEO

PMG Multi-Rotors TYTO-C $1850-3200 VIDEO

OmniRig -  $N/A VIDEO

_______________________
lisaks: lahtine teema diy

The Flying Man by Marcus Alqueres

Sel filmil on väiksem tegijate nimekiri kui keskmisel BFM'i tudengifilmil. Mida on võimalik teha, kui ideed on.

Running away

Today I found myself at crossroads. On one side was the new and interesting and on the other was old and familiar. And I found myself geniuinely confused as of what to do.

So I ran.

Not because I wanted to, but because it was the only thing I knew...


...I never want to be that person again who runs.

So many reasons...

In a piss-poor attempt of cheering myself up over my shambling relationship with the best friend I´ve ever had, I decided to list some potential things that might get slightly better after a horrible and disgraceful break-up.

1) more time for your own shit, whatever it is

2) exploring unknown territory without repercussions

3) not having to take into account other persons feelings/thoughts/schedule

4) financial instability

5) lonerism

I'm all out now. That's all I've got.

cry me a mountain

Mitte, et see erilise üllatusena peaks tulema, aga asjad minu ja mu elukaaslase vahel pole hästi.

Olen äraootaval seisukohal.

A Never-Ending Tale of Glorious Fuck-Ups

I never seem to stop fucking up. And when I try, I fuck up even more. And It's not even like the Universe is against me, throwing sticks and stones on my pathway, no.

It's the things that I do, myself.

*I've said some horrible things recently. And by some, I mean all of them.

Tomorrow

fish outta water

Kell oli vaevalt üle poole kaheteistkümne. Ütlesin viisakalt ära, jätsin oma särgi, mapi ja muud paberid maha ja jalutasin mõnisada meetrit eemale parki. Ja nutsin. Ma pole tükk aega oma mugavusetsoonist nii kaugel olnud. Kui miski pakub väljakutset, siis ma ei võta seda reeglina väga tõsiselt, sest hirm läbikukkumise ees ja panus ettevõtmisesse on raskemad kui lihtsalt õlgu kehitada. Ma ei luba enesel hoolida, sest ma ei taha kiinduda. Ja ma ei taha läbi kukkuda.

Derp 32

Töötu olemise suurim probleem ei ole mitte krooniline raha puudus ja aja ülejääk, vaid pigem see, kuidas see mōjutab enesehinnangut. Peale kuud aega vōōras riigis isegi mitte nōudepesija ametit saades vōib arvamus endast päris rängalt langeda. Aga siiski hämmastab, kui palju rohkem see mu kaasat mōjutab.

Samas ei ole ma meeleheitel, pigem lihtsat pisut tülpinud ja alarakendatud. Vōtkem seda siis kui puhkust. Mille ma täiel rinnal olen välja teeninud.

Automaatne disklahv

Kui eelmisel reedel autokooliga uperkuuti läks, jōudis lōpuks kohale, et see vōitlus on läbi. Sellises tempos pole kuhugi jōuda. Kord-kaks kuus solgutades ei ole mingitki vōimalust sellega lōpule jōuda. Et ōpetaja sōidab vaid lōunast ōhtuni ja hommikud talle ei sobi ja reedeti ta ei taha ja nädalavahetusel ta ei viitsi... Mōni ime, et mul kuidagi sellega ei lähe.

Ja siis esmaspäeval korra sähvatas, et ehk siiski. Et mida ma oleks pidanud tegema juba kuid tagasi. Et mul oleks ülitäpselt kolm nädalat aega ja päevapealt asjad paika pannes ja rajult surudes ehk vōib-olla...

Ja siis läks veel kaks päeva mööda, mil mul polnud aega sellega tegeleda. Ja siis arvutades selgus, et lootus on ikka minimaalne. Ōigemini, seda pole.

Ega mul kedagi peale enda süüdistada pole. Lihtsalt palju raha ja aega on raisatud, mis muud.

Death race 9000

Kuna see nädal oli autokooliga taas täielik feil, on lubadega puha putsis praetuse seisuga. Mul on kolm nädalat lennuni ja koolieksamid on ainult kord nädalas. Suht perses värk.

Osaliselt saan süüd küll ōpetaja kaela sōidutada - parimal juhul leiab ta mulle aega korra nädalas ja kui paar nädalat vahele jääb, alustame jälle nōmmelt. Osaliselt saan ajada töö kaela, selliste eilsete feilide pärast. Aga pōhifeil on ikka minu enda tehtud.

Peamiselt selle pärast, et kui sul peale tööd kell kaheksa ōhtul lōpuks väsinud peaga meenub sōiduaega kinni panna, on ōpetaja toru juba hargilt. Ja kui sul järgmisel lōunal memo heliseb, pole sul enam aega. Ja nii päevast-päeva, nädalast nädalasse.

Nüri, nōme tunne on.

le temps détruit tout

Ma ootasin teisipäeva hommikust saati sōidutundi ja reede ōhtul kell pool neli, paar tundi enne sõitu läks tööl püha sitatorm lahti.

Ma vihkan pikalt ette planeeritud asju, sest kōik on suhteline. Kōik vōib muutuda. Ja see ootus ajab mind hulluks.

Lahkumisavaldus4.doc

Ja ongi nii. Iga-aastase traditsioonina panin täna paberi lauale. Ja kuidagi väga... selge tunne on järsku. Et hulk aega on seda oodatud ja kōheldud ja nüüd on see siis käes. Viimasest vabast kuust oma tarbeks ei jäänud midagi alles, aga polegi tarvis. Kastid on enam-vähem koos, kotid on valmis. Nüüd veel vaid viimased punktid ja kohustused kokku tirida.

Käisin arstide juures. Hammaste puhastamine 40 raha pani natuke kriitilizemalt mōtlema oma vältimatute kulude peale. Juunis lasen ühe kihva ka ära tirida, muu peab ootama. Load on vaja ka vahele mahutada. Läheb kiireks ja raskeks. Aga peab hakkama saama.

Lahkumisavaldus4.doc oli dokumendi nimi.

Pole sul viga midagi

Kuidagi teistmoodi hommik on.

Suutsin tööl jälle mingi suure sitaga maha saada. See on juba teada, et niipea, kui hakkad end tööl lahedamalt tundma, läheb midagi nihu. Puhas kuramuse hooletus. See ei saaks tulla halvemal ajal.

Mul on erinevaid arstlikke protseduure, mis ma olen täiega viimasele hetkele jätnud. Peamiselt sellepärast, et mul polnud neid üldse plaanis teha. Suur osa reisile varutud säästudest läheb nüüd sinna alla. Mis on jabur, sest samahästi vōiks ma proovida lihtsalt aasta elus püsida ja plekkida seda oma maitsvatest aussi säästudest. Nagu vanasōna ütleb - mis ei tapa, vōib jätta püsiva tervisekahjustuse.

Ja ikka tundub see sōit nii kaugel. Ja samas nii kuradi lähedal.

Do what now?

Ma olen oma prokrastineerimise ikka üsna hämmastavale tasemele viinud. Eelmisel nädalal suutsin pea-aegu ühe plaadiriliisi ära rikkuda ja sel nädalal pole ka parem. Et kui ka vaba hetk tekib, teeks kōike muud, aga mitte seda, mida vaja. Ja mitte sellepärast, et tahaks teha muid asju teha, vaid et nimelt mitte asjalikke asju teha.

Huvitav, kuidas ma nii Aussis hakkama kavatsen saada.

Ōnneks käib mul selline jama siiski pigem hooti peal.

7 days, $4,700 and an HDSLR

FILMMAKER INTERVIEW: GAMI ORBEGOSO (CREATOR OF MUSGO)

horrorskoop

Lugesin seda mingi kuud neli tagasi äkki? Ja nüüd tundub see kuidagi veel loogilisem.

Mitte, et ma horosid usuks, aga on hea kindel olla, kui pole põhjust uskuda.

it is only logical

Okei, see nüüd küll hea uudis ei ole - uus elanik tuleb sisse järgmise nädala lõpus. Praegu tundub küll, et just some more fucking stress i don't need. Väga sillas ei ole sellest. Aga noh, eks paistab. 


Mu mõistus ütleb, et see on õige samm, aga mu süda ei taha sest sittagi kuulda.

Procarstination

Mul on 50 minuti pärast sõit. Ma ei saaks olla rohkem närvis. Ja nii iga kuramuse kord.

Terve nädalavahetuse lükkasin autokooliga seotud asju edasi - ma teadsin küll, et ma jäängi ainult edasi lükkama, aga lükkasin ikka. Ja nüüd ongi käes - ma lähen järjekordselt sõitma oma hirmkallist tundi ilma grammigi teooriat jagamata. Teen oma lolle vigu. Panen punasega üle ristmiku. Annan peateel teistele teed. Pööran valest sõidurajast. Ei tea märkide tähendusi. Teen ristmikul maha sõitmata viis ringi. Ja nii edasi.

See on nagu see lumepalliefekt - kui mingi takistus tundub nii ületamatu, et sa tahad lihtsalt alla anda ja pidurit tõmmata, et "vaatame kunagi hiljem edasi". Sama on ka kooliga - ma olen üsna räigelt maha jäänud ja teades, kui palju üks sõit maksab, tahaks nagu maksimumi saavutada. Efekt on vastupidine - mõtled üle, ei tee midagi ja siis pärast töinad, et järgmine kord.

Oh, näe, 45 minutit.

Drive Steady

Mercedese ametlik promofilm Pursuit Systemsi kasutatavast Ultimate Arm autokraanast. 

Save me money!

Nii palju siis kokkuhoiust. Ühelt poolt ostan kuukaardi ja arvutan sente, teiselt poolt käin ja pillan, nagu valge inimene - kontserdid, restoranid, kolme euri eest värskeid saiakesi enne tööle minekut... Pillasin kuu esimese nädalaga väljas söömisele 55 euri, lisaks veel üks sushi ja hesburger, mis Madle tōi. Valge inimene to the max!

Aga teiselt poolt. Mul on tekkinud jälle ōrn tahtmine väljas käia, midagi teha ja inimestega suhelda. Kevad on hinges. Kaamos on lōppemas. Ōues on valge. Ja see teeb mind rōōmsaks.

Ja ikka kuradi raskeks raha säästmise.

PussyBljät

Lōin eile natuke numbreid ja tundus täiesti ratsionaalne mōte osta kuupilet, et raha säästa. Natuke panin mööda.

Alustuseks. Kuupiletit müüakse üldse umbes viies kohas kogu planeedil. Teiseks, nagu ma peale ostu sooritamist teada sain, kehtib kuu kaupa. Seega ostes selle 9. aprillil oli juba viisaka nädala jagu sōite raisku läinud. Mis muudab kokkuhoiu mōttes kaardi suht kasutuks. Ja see läheb hullemaks, sest teatud kordadel on mul siiski tarvis kasutada marsruuttakso abi. Seega kokkuhoid kukkus kenasti nulli ja ühtlasi olen ma nüüd piiratud kindla bussigraafikuga.

Mul on ikka päris palju tarvis sel kuul sōita, et see kaart end ära tasuks.

inventuur

Läksin hommikul tööle. Klapid jäid koju. Koristasin laua ära. Viskasin tonni rämpsu välja. Avastasin, et kõvakettaruum hakkab otsa saama. Tegin inventuuri. Sellised on tulemused.

Peab midagi kustutama, ma arvan.

true story

Eelmisel nädalal läksid siis kõik peast segi, kui avastati, et ma tahan puhkusele minna. Et ega keegi väga peale mo enda seda tööd ei jaga. Ja ma ise ei kiirga ka just entusiasmist oma oskusi teiste pihta määrida. Seega määrati mulle praktikant mu oskusi omandama. Ja boy, oh boy pole ma end nii rumalana tükk aega tundnud.

Eks sellest on ka aastaid, kui ma viimati paberilt teooriat tuupisin. Aga see, kui räigelt ma oma töö käigus mugavuse huvides oma oskusi piiranud olen, on siiski üllatav. Kaks päeva Graafilise Disaini Käsiraamatuga on olnud üsnagi inspireerivad. Aga teada, kui vähe ma tegelikult tean, ei ole.

On kole olla loll.

I am new here

So it is done. Viisad on makstud ja saadetud, kopsupilt on tehtud. Ma natuke muretan, et äkki sai taotlusesse mōni näpukas vōi kopsu mōni haigus, aga eks see selgub mōne aja jooksul.

Kuidagi veider tunne on küll. Et asjad liiguvad kuidagi eriti kiiresti. Liiga kiiresti?

just Ridley being Ridley

FML

Muidugi suutsin ma jälle ühe töö pooleldi persse keerata. Mis andis jälle vōimaluse minu kallal ilkuda. Puhas hooletus - panin plaati ja ei vaadanud korralikult peale. Aga mis on nōme, on ülemuste reaktsioon.

Ei, nad isegi ei arva, et ma passin niisama netis. Nad teavad, et ma tööl tihti midagi suvalist arvutis töö kiuste jahmerdan. Seega loomulikult nad tōsimeeli usuvad, et ma teen konkurentide heaks kahel käel haltuurat. Mis annab neile omakorda aluse etteheiteid teha. Et pōhjus minu vigades on milleski muus, kui tasustamata ületunnitöös.

No tööta siis selliste jaoks.

Touch it!

Nii, üks post siis veel. Viimane, ma luban.

Sain asendusraaliks Archos 7G2-e. Esmamulje oli hea, lippas kärmelt ja puudet tundis. Aga Android Marketi puudumine suht halvas selle seade. Peale nädalast jokutamist vōtsin munad kokku ja rootisin ära. Toimis, pea-aegu. Market ikka seadet ei tunnista, aga muud jama saab hōlpsalt peale toppida. Panin podcasti, video, skype'i ja muud jurad tööle. Ainult netipulka pole tööle saanud. Ehk siis hetkel wifi only. Otsin kiiret lahendid. Algne plaan oli täna üle anda.

Tuleb kiire päev. Jälle, kurat küll.

How's it driving?

Ma olen autokooli ka lohakile jätnud. Ligi kaks kuud mitte ühtegi sōitu. Küll oli tööd palju, ilm halb, muud teha ja tuul puhus valelt poolt. Nüüd vōtan hoogu, et uuesti helistada.

Neli pool kuud väljasōiduni.

Bling-bling

Selle kuu budget lendas jälle kenasti aknast välja.

Nimelt kuu alguses istusime naise okulaarid puruks. Mul oli juba tükk aega plaan talle midagi sellist sünnipäevaks hankida, seega ajastus poleks saanud parem olla. Lihtsalt budgeti lōi sassi.

Siis tegime lōpuks uued dokumendid. Tuleta mulle palun meelde, et ma neil ōhtul järel käiks, eks?

Ja siis ostsime seljakotid. Täiesti random. Jalutasime pühapäeval random poodi sisse, kohe seljakottide juurde ja mallu lemparkott oli -40%. Nobrainer, chi-ching. Leidsin endale ka koti, odava ja funktsionaalse. Lihtsalt eelarve lōi sassi.

Nüüd siis veel viisad, kopsupilt ja piletid.

Mornings

placeholder for a rant

Üks inimene elab juba mitu nädalat meie elutoas sohval ja ma ei tea, miks see mind nii väga häirib.

Also, ma tahtsin kokku klohmida mingi eepilise ranti selle kohta, kui väga mōnusam oli raha koguda, kui palka maksti veel kaks korda kuus. Aga nagu nende blogimistega ikka on - praeguseks on kōik meelest läinud. Pole enam relevant kell pool seitse reede ōhtul.

Ma lähen nüüd oma asendustahvlile järgi.

Halbadest otsustest

Eks halba otsust tunned ikka tagantjärgi.

 Nädala algus oli täitsa okei. Money in my pocket, music in my ears, girlfriend on my side and sherlock s02e02 on my memory stick. Aga.

 Tellitud tahvelmasin ei toiminud sugugi nii, nagu loodetud. Alustuseks ekraan, mis on ikka sõnulseletamatult halb ja tundetu, ning muudab trükkimise võimatuks. Mina saaks veel äkki hakkama, aga mu ema? Lisaks veel nipet-näpet pisivigu, mis teevad pealtnäha päris normaalsest seadmest kasutuskõlbmatu. 3G Dongle on ka root'imata välistatud. Teleka sain lõpuks siiski tööle - üks kümnest, pole paha. Saab tasuta nelja (!!!) kanalit vaadata. 2160 krooni eest mücke bro, kas pole?

 Kuna lepingu punkti 6.3.6 järgi pole võimalik tagastada nn. eritellimusi, pean ma uurima võimalusi, kuidas kallist mänguasjast asja saada. Veel üks mure lisaks. Ise tehtud, halb.

 Kõige rohkem on ikka kahju tehtud halva otsuse üle. Tagasivaates ma aimasin, et nii võib minna, aga ma teadsin, et ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ja nüüd on üks neist "poleks vist ikka pidanud" kordadest.

  The Bamboos feat. Megan Washington "The Wilhelm Scream" (mp3)

Kontrollfriik

Ülemus läks puhkusele. Vaevalt mōne päeva oli. Ma juba lootsin, et tuleb lahedam, aga ju vōttis tal paranoia vōimust.

Mitte isegi selles mōttes lahedam, et ei peaks tööd tegema, vaid sellea mōttes, et väga raske on midagi tehtud saada, kui keegi pidevalt üle ōla vaatab. Ahistav ja segav.

Ja kohe, kui tööd vähem on, on ülemused paranoilised ja närvilised. Ei usalda nad oma töötajaid, kliente ega ka müügimehi.

Väsitav.

WAYWF?

Es ist mir egal

Sain sōimata. Asja eest muidugi. Aga see ei tee mu olemist sugugi paremaks.

Nimelt paar suurt tööd oli tegemata. Sest ma ei teinud neid. Sest ma ei tahtnud. Mul puudus soov neid teha. Ma ei olnud motiveeritud. Mul oli ükskōiksus. Ja hirm.

Viimase kuu jooksul palju tööd aia taha läinud. Üks julge kolmandik, ma pakun. Kas siis just minu, aga vale tuule suuna, möödarääkimiste vōi hooletuste pärast. Ja väga raske on oma töös leida mōtet, kui sa toodad peamiselt praaki. Kui sa tunned, et su panus pole mitte mittevajalik, vaid lausa kahjulik. Ei meelita just tööd tegema.

Ja siis on teadmatus. Selle seal oldud ajaga on harjutud eeldama, et ma tean kōike. Et mulle on kōik selgeks tehtud ja katse-eksitusel järgi proovitud. Ent paraku pole mul uute katsumuste tekkides kellegi poole pöörduda. Teadmatus tekitab riski, risk hirmu. Ja hirmuga on raske midagi saavutada.

Perse.

Ja jälle.

Ja jälle.

Iga päev läheb midagi valesti. Tullakse jälle, et a miks see nii on. Ja enamus ajast ei ole mul mõistlikku vastust. Eks ikka hooletus. Ja isegi, kui on kliendi viga, on ikka halb tunne. Sest ei märka. Piinlik on.

Ja mida piinlikum, seda perspektiivitum ja häbiväärsem mu töö tundub. Ei näe nagu pointi päevast-päeva sitta teha. Et keeraks aga kellelegi käru ja ajaks süü nende kaela.

Nõme.

Ja siis on see palganuss. Vahepeal hakkas raha kogumine isegi meeldima. Et koonerdad natuke siit-seal ja saad mõne aja takka midagi ilusat soetada. Teha endale head. Aga väga raske on säästa, kui sa selle säästusumma võrra vähem palka saad (for no apparent reason. Küll nad mingi konksu leidsid, doesn't matter). Et isegi näljutamise kõrvalt ei tule kuu lõpuni omadega välja.

Eelmine kuu sama lust - kuu lõpus pidin ikka säästukarbi kallale ronima, suure koonerdamise peale. Et siis see raha kõrvale panemine pole nagu väga toimiv valem.

Tänane filmiblöö.

TopTenTips for Movie Production and Guerilla Filmmaking

ADR - How To Do Your Own Automated Dialogue Replacement

Nolan opens up about Bane and other stuff

Video: The Artist - Behind the Scenes Featurette (SPOILERS)

Video: Motion capture previs for X-Men: First Class

Video: BAFTA Guru: Charlie Kaufman: Screenwriters Lecture

Analysis of the Psycho Title Sequence

Fake Criterions

The Worst Trailers Ever

what is this

Easy Come, Easy Go? Hardly!

Minu vanuses pole just palju asju, mida ma enam kardaks. Aga üks neist asjadest on raha, või õigemini selle puudumine.

Head asjad tulevad ikka koos. Kõigepealt sain ilma mingi seletuseta vähem palka (no nii 50 euri, arvatavasti midagi töötundidega ja tööandja silmakirjalikkusega seoses), siis tuli olematu kütte eest suurem küttearve, siis laenasin natuke raha välja ja nüüd...

"Anname teada, et teil on viimase 6 aasta (2006-2011) liikmemaks tasumata."

Bam! Mu maailm värises. Tead küll neid asju, kuhu sa end kirja paned ja siis täielikult unustad? Ma olin paberite järgi värskelt kaheksateist, maailma jalad mu ees harkis. Ma võisin teha kõike - alkoholi osta, valida... Veel alkoholi osta... Aga see ei tähenda, et ma tol hetkel peast päris täisealine oleks olnud. Vastutustunne pole mul praegusekski korralikult välja kujunenud, mis siis veel teismeeast rääkida. Ja loomulikult kasutasin ma oma õigust erinevatele organisatsioonidele toetuse avaldamiseks. Liikmeks astumisega.

Mailinglist, membership, what's the difference?

Ma pole käinud ühelgi nende kohtumisel, osalenud ühelgi nende üritusel. Ma pole nende voldikuid postkastist välja võtnud ega avanud nende kirju. Ma pole vastanud nende üleskutsetele jne. Ent ometi on organisatsiooniline kuuluvus midagi, millest lahkutakse vaid jalad ees. Hea võimalus minusugustelt mäluhälvikutelt raha ära võtta. Ma ei kahtlegi, et see läheb hea eesmärgi ette, but so does my dinner. And I need my dinner.

Ja kõige kurvem - mul tegelikult ju on see raha. Ma lihtsalt tõepoolest ei planeerinud seda niiviisi maha matta (get it? puud, muru, öko... nevermind.)

#fml

Lowl

Päevad pole vennad. Sest nii sitt pole ikka tükk aega olnud.

Soiguda ka ei taha. Aga peaks vist

Tablett

Mul oleks tarvis mingit lihtsamat sorti tablettkompuutrit. Dilemma on, kas järelmaksta end vigaseks ja osta korralik või võtta mingi lihtsamat sorti masin kohe välja. Igatahes oleks vaja Androidi (Gingerbread või Honeycomb), et oleks okei aku ja 3G või 3G-Ready neti või netipulga jaoks. Aga samas on ka teisi valikuid...

Kasutet iPad 1Gen umbes 300.- eMugist

Odys Loox 7" 109.- 115.- ja 109.-

• ekraan: 17,8 cm (7") 800 × 600 pikslit 4:3 külgede suhtega, LED valgusega TFT paneel, resistive multitouch

• protsessor: 1,2 GHz Cortex A8

• mälu: 512MB DDR3 RAM, 4GB sisemälu

• Android 2.3, eelpaigaldatud AndroidPIT, toetab Flash videot

• integreeritud kaamera, valjuhääldi ja mikrofon

• brauser, e-mail, sotsiaalvõrgud, mängud, e-raamatud, video vaatamine

• microSD pesa, USB host funktsioon, G-sensor

• võrgud: WLAN 802.11 b/g/n, 3G netipulga

• vooluallikas: liitiumaku, kuni 6 tundi tööd, 72 tundi ooterežiimi, laadimisaeg ca 4 tundi

• ühendused: mini USB, kõrvaklapiväljund, microSD pesa, toitesisend

• mõõdud: 170 × 134 × 13 mm

• kaal: 335 g.

Tahvelarvuti Arnova 10 G2, Archos 199.- (3G jaoks vajab Archos 3G pulka)
ARM Cortex A8 (1 GHz), 8 GB SSD, 10,1" mahutundlik puuteekraan, veebikaamera, mälukaardilugeja, WiFi, USB, Android 2.3 Gingerbread


Lark tahvelarvuti FreeMe 70.4DVB-T 133.-
Lark tahvelarvuti FreeMe 70.4DVB-T, Android 2.3 operatsioonisüsteemi ja DVB-T sisse-ehitatud digitüüneriga TV vaatamiseks


GoClever TAB R703G 150.-
7" Resistive TFT Touch Screen 800x480/ 600MHz/ Android 2.2/ 3G/ Wi-Fi/ G-Sensor/ Front Camera/ 4GB + SD Slot/ HDMI/ WEB, Skype, Multimedia, Games and MORE


Huawei S7 Android Tablet $205.89 282E
WiFi, 900/2100 3G, 7-inch 800×480 pixels Screen




Artikkel 1 / Artikkel 2 / Artikkel 3 / Artikkel 4 / Artikkel 5


Otsing 1 / Otsing 2 / Otsing 3

Kui tõenäoliselt osutud edukaks?

"Oled loomu poolest kusagil kohaneja ja uuendaja vahepeal. Sulle sobib nii see, et saad ülesande täitmiseks kindlad juhtnöörid, ent samas ei hirmuta Sind ka see, kui juhised jäävad saamata, sellisel juhul tunned põnevust, et saad vahelduseks oma oskusi proovile panna. Küünarnukkide abil edasitrügija Sa kindlasti ei ole ning karjääritegemine ei ole Sinu jaoks kindlasti esmatähtis, ent võimaluse tekkides ei ütle Sa sellest ka ära. Sa ei ole ehk veel isegi kõigist oma peidetud võimetest teadlik." http://www.cvkeskus.ee/workstyle.php

what's cookin'

Mōni päev kohe on nii, et viimane asi, mida sa peale töölt tulekut teha tahad, on jalutada tunniks kuhuti vitriinide vahele ja osta toitu, mis pole end veel isegi kokku pannud. Ma tean, et mu naisele meeldib kokkamist harjutada ja ma peaks tal laskma seda võimalikult tihti teha, ent mōni päev on see küll tagurpidi lähenemine.
Teisalt on mind lihtsalt ära hellitatud sellega, et mind tihti ōhtul koju tulles soe toit ootab. I am a horrible human being.
PS! Toit tuli suurepärane. Üllatavalt.

Fonez

Samsung Galaxy Gio - €149, €185, €189
pros: it's a phone cons: that's about it

Huawei Ideos X5 - €199 , €379 (osta kohe)
pros: suur ekraan, kiire prose cons: sitt kaamera, halb koostekvaliteet ja tootja, HD video 15fps

Sony Ericsson Xperia mini - €219, €210 (elisa), €229 (elion)
pros: HD video, pisike, gingerbread, hea ekraan cons: aku, pisike ekraan


Muud valikud: LG Optimus One P500 €150, ZTE Blade €119, Huawei Sonic €108

apologizing

wtf am i doing here?

Praegu on täpselt see "ma raiskan oma elu" tunne. Nii raske on teha midagi, millesse sa ei usu.

Mul on alati olnud vaja midagi, mille poole püüelda. Teadmist, et see, mis sa teed, omab tähtsust. Teadmist, et see on võimalik ja otstarbekas. Et see on pingutust ja riski väärt.

Mu plika müüb poes plastmassist karpe. Enamus tema tööst seisneb ootamises, et keegi tuleks ja midagi sooviks. St ta on oma tööst tulenevalt sunnitud lihtsalt nö. aega täis tiksuma. Kogu aeg valves olema ilma pidevalt midagi tegemata. Ja mulle tundub, et minu töö on praegu samasugune.

And i find it to be stupid. Kui ma tegelen nö. loomingulise tööga, siis peaks see käima puhangust puhanguni (ilmselgelt teatud piirangud laienevad), ideest ideeni. Töötada lühikeste sprintide kaupa. Soikuda tükk aega ja siis plahvatada, see mulle meeldiks. Selline pidev 12% efektiivus, vesilahus minu võimetest ja oskustest on lihtsalt... Aja raiskamine.

See on minu elu, mida ma siin praegu lahjendan, kurat võtku.

PS! Ma tean, et mu jutt kõlab lapsikult, rewind hilisteismelisusesse, aga laiemas plaanis tahtsin ma rääkida töö iseloomust ja inimeste energeetilisest jaotuvusest. Kuidas mõningad inimesed töötavad vaikselt pikemate perioodide jooksul ja mõned eelistaksid pigem aeg-ajalt end ületada. Ja ma tunnen, et see teine poleks mitte eelistatum variant, vaid loomulikum mu jaoks. Sobiks paremini mu võimetega.

Ma olen loll

Haridus. Järjest valusamalt torkab see viimasel ajal silma, kuidas igal suvalisel mütsil on mōni baka taskus, olgu siis kasvōi keskkonnakaitse erialal. Läbi on need magusad ajad, kus tööjōu nōudlus käis nii teravalt pakkumise kandadel, et ka minusugune mats sai endale töökohta lubada...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Haritus. Järjest enam torkab silma, kuidas ma lihtsalt ei tea asju. Asju, mida minu vanuses vōiks teada. Ma olen alati neist teemadest viisakalt mööda laveerinud, aga...

Esimest korda tundub mulle, et ma, tōepoolest, ei ōpi koolis kellegi teise, kui vaid enda jaoks. Siiani on see alati olnud näitemäng teiste jaoks, ent nüüd kaevab see mulle auku.

On kole olla loll.

40 aastat vana 3D

Arvutigraafika pioneeridest rääkides ei saa üle ega ümber ka Pixari rajaja Ed Catmulli ülikoolitöödest. Loe pikemalt siit.

Reality check

Raske on panna sōnadesse, kui pettunud ma endas eile olin. Proovipäev ei läinud just kōige edukamalt. Tagasihoidlikusel ja tōrklikkusel on vahe ning mu töö ei tulnud ka kōige paremini välja.
Mis aga enim haiget tegi, oli see, et ma olen tükk aega mōelnud end agentuuri pressida. Vaadanud oma tehtud asju ja patsutanud kōhtu. Mōelnud, kuidas ma mingisse halba agentuuri ikka ei kavatse minna. Ja eilne oli siis reality check - ma lihtsalt pole piisavalt hea. Kogu mu roosamanna unelm aknast välja.
Mis minust saab?

adulthood

Ime sitta, neeger

Iga kord, kui ma käin Tartus pidudel, muutun ma instantly selleks depressiivseks alanikutud 21-aastaseks. Kōik need mälus ōhtud ja tühja siiberdamised... Nagu leetrid, et oled juba korra läbi pōdenud ja väga enam ei kutsu. Ja see juhtub iga viimne kui kord.

Ausalt, mul pole pidudel (üksi) sittagi teha.

Ahh, I'm also gonna need you to...

"I don't like my job and I don't think I'm gonna go anymore" - Peter Gibbons

Great stuff!

Post-vacation depression

Eelmised paar nädalat on suht virelemise vōtmes läinud - päevad tööl suht tegevuseleiged ja raha ka otsas. Kuni sel nädalal lōpuks tööd tuli. Nōmedat, nürimeelset, perspektiivitut tööd - 80lk tihedat kujundust, et trükkida 50 koopiat. Mōnitamine. Ei meelita just tööd tegema.

Ja siis tuli palgatshekk. Mispidi ma ka ei arvuta, seda tuleb ikka napakalt liiga vähe. Ma olen viimase kuu jooksul saanud alla poole palgast. Ka puhkusetasuga jääb leebelt üle kolmandiku puudu. Ju siis ma ei oska arvutada, aga selle rahaga ei saa ma katta isegi summat, mis mul tööl kohal käimiseks kulub.

Seega jah, shit just got real.

Masturbation

On juuli. Seega tööd pole ollagi. Samas väga ei nuta, eesti ilm on, nagu ta on.

Samas ega kuhugi ei liigu ka. Ikka ootan oma kōnet...