ignobänn

Praegu on see tunne, et kustutan tuld bensiiniga.

Ütlesin ühel öösel tüdrukule, millest ma mõtlen. Ma teadsin, et ta hakkab nutma, aga ma ütlesin seda siiski. Ta hakkas nutma. Toimivad paarid on ikka in better and in worse, aga mulle tundub, et see in worse pool on tema jaoks täielik ignobänn. Ma ei tea, kaua meie selline roosamanna mängusuhe vastu peab, kus keegi toa keskel elevandist rääkida ei tohi.

Mulle ei meeldi see korter. Liiga madal bang for the bucks (hinna ja kvaliteedi suhe). Ja at no point olin ma hurraaga valmis kolima nii-öelda kommuunikasse. Mu tüdrukule selline asi meeldib, mulle mitte. Ma ütlesin talle, et i don't do crowds. Ta ütles seepeale, et ta ka väga mitte. She really didn't get what I said. Ta on täiesti Elvis.

Minu pool oli oleng. Endiselt venivad mu jaoks liiga pikaks ja valjuks, aga samas oli kuidagi meeldiv. Härdaks tegi. Kui ära hakkasin minema, ütles Ints, et kui enam ei näe, siis proosit. Mul oli nagu, et mismõttes, ma ju elan veel siin. Ja neil oli nagu, et dude. Väga loll tunne, et ma pole vist ikka kaua reaalsuses viibinud, kõik oleks justkui mu eest ette ära otsustatud.

Ekust on kahju, in the middle of this. Mina oma otsustusvõimetusega, tšikid oma paraadijuhtimisega. Ja keegi peab selle lõbu kinni maksma. Undo, undo.

Ma jään praegu hiljaks. Absoluutselt on purpose.

a house is not a home

Nüüd hakkab lõpuks kohale jõudma.

Plikad olid natuke solvunud, et ma ei jaga nende entusiasmi uue korteri puhul. Oleks palju väita, et siin midagi rõõmustada on. Võib-olla väljendasin ma oma kahtlusi-kõhklusi ja liialt ebaselgelt? Või on asi lihtsalt selles, et ma tunnen, et minu jaoks liiguvad asjad liiga kiiresti. Otsus sai langetatud enne, kui ma otsustanud olin. Ja nüüd tundub, et äkki tegin ma vale otsuse. Või kas see oli üldse minu otsus? Ja miks süüdistan ma selles teisi?

Ja mind häirib, et tüdruk jookseb iga kord toast välja, kui ma temaga ausalt tahan rääkida. Hiljuti ei rääkinud ta minuga mitu tundi, kui ma keset juttu juhtumisi väljendasin kahtlusi kolimise osas. Nüüd ei saa seda teemat üldse üles võtta. Nii tundlik ei saa ju olla, vittu küll.

Palju häirib mind see keset veebruari kolimine. Korter korteriks, see on kõigest koht. Aga kogu see kolimisekamm keset jäist veebruari koos oma 2000 kodinaga on jälk. Pask taiming.

Keda iganes ma ka kuskil ei näeks, kolimisjutt on põhiteema. Ja suht nõme, sest ma ei saa seda endalegi ära seletatud. Et miks, kurat küll. Raske öelda.

Eks ma jonnin natuke ja saan üle.