kes pudelit ei korja, see krooni ei saa

Kui ma mõned nädalad tagasi avaldasin soovi aega ja võimalust asju läbi mõelda, ei olnud ma võib-olla päris kirglikult valmis variandiks, et see võimalus nii kiirelt tuleb. Ent kui reede pärastlõunal mu ülemused mind kõnesse tõmbasid, ei kulunud just üleliia kaua aru saamiseks, millest jutt hakkab olema. Paar bürokraatlikku pisiasja, mõned kasinad viisakused ja läksin rahulikult oma lauda ja kappi puhastama. 

But here's the thing - I HAD been planning for this. Juba enne eelmiselt kohalt lahkumist olin valmis variandiks, et uuel kohal ei pruugi kõik lilleline olla ning võib-olla olen pannud oma panused valele hobusele. Seega olin rohkelt puhverdanud oma sääste, planeerinud nii kodukontori võimalusi, soetanud uue arvuti ning muid tehnilisi vahendeid ning valmistanud end igakülgselt ette olukorraks, kus ma ühel päeval end igapäevaselt enam kella peale kontorisse ei pea jooksutama.

Mitte ainult - suuresti tänu elukaaslasele olin ka põhjalikult kaardistanud töötukassa poolt pakutavaid lahendusi ning teadlik, et kui kõik tähed peaks sirgel mu ette riita langema ja mu töösuhe peaks mingil põhjusel lõppema katseajal, võin kõigi eelduste kohaselt kuni järgmised 100 päeva saada 60% oma eelmise aasta keskmisest töötasust (ning peale seda 40%). Saada pool kuupalka absoluutselt mitte kui millegi tegemise eest (eeldusel, et kasutan siis seda aega reaalselt enese täiendamiseks ning tegemaks asju, mida pikalt olin soovinud) ei ole just halb tehing. Eriti, kui olen sellesse maksude näol juba aastaid investeerinud. 

Lisaks, kui ma ei eksi, võiks see lükata ka mu selle aasta sissetulekud alla mingi lävendi, mis võimaldaks järgmisel aastal rohkem maksutagastust taodelda. I think. Not sure. Whatever. Squeeze every penny my man. 

900 miljonit sekundit

15 miljonit minutit. 250 000 tundi. 10 000 päeva. 1500 nädalat. 342 kuud. 28,5 aastat. 

Umbes nii palju on mul veel pensionini aega. Absoluutselt viimane hetk kodulaenu peale mõelda.