esmaspäev, 23. mai 2011

un-unemployed

Peale avalduse sisse andmist oli esimeseks reaktsiooniks eufooria. Et mina olen nüüd enda aja peremees ja saan igal ajal vastavalt oma soovile nina nokkida ja põlve sügada. Ent oma tarbimisharjumusi jälgides hakkas rahulolu murenema ja taevasse kerkisid hallimad pilved - kuidas ma suudan oma kulutamise juures pinnal püsida.

Ma pole küll eriti kallis inimene, ent mulle meeldivad head asjad. Mulle meeldib vabadus, mida raha mulle võimaldab. Ja arusaam, et kolme nädala jooksul tuleb viimane rull (millest pool korteri alla läheb) ja et siis on kõik, oli rusuv. No more McDonalds und Caffe Latte.

Aga on näha, et need seal tööl ilma minuta üsna jännis. Peale avalduse andmist pole tulnud ühtki märkust, etteheidet, kisa. Üks päev, kui ma hilinesin, ülemus helistas - mitte, et küsida, kus ma olen, vaid et kas kõik on korras. Sisuliselt sama, aga psühholoogiline efekt on täiesti teine, sõnastusest tulenevalt. Ja nüüd tuli ülemus ja uuris, et kas oleks võimalik mind seal edasi hoida, pisikese palgakõrgenduse abil.

Ja ausalt öeldes, see ei olegi kõige hullem mõte. Mitte kauaks, nii umbes kuuks. See annaks võimaluse raha ja mõtteid koguda. Sest muidu olen ma järgmisest nädalast põllu peal. Ja mida ma siis oma ajaga ja ilma rahata peale hakkan, hui znajet.

I think I have made a decision.

laupäev, 14. mai 2011

reede kolmteist

Is my luck quietly running out?

Kui varem on asjad olnud pigem mustvalgelt feil-vicrory, siis sel nädala on olnud mitu keissi, kus asjad on lihtsalt... samhau. Average. Selline leige supp, nagu on ja ei ole ka. Et ei ole head sooritust, on lihtsalt ristike kirjas. Tsee miinus.

Suutsin eile naisega jälle tüli kiskuda. Ikka mingi tühja pärast. Küll ei meeldi talle mu hilinemine (jah, ma tean, aga minu puhul on see paratamatu), küll ei meeldi talle, et ma ei naudi pidu, mida ma ei naudi. Mis on loogiline jätk sellele, kui ma kuhugi kontvõõraks lähen. Ja mitte sellepärast, et pidu oleks halb, kaugeltki mitte. Pole lihtsalt minu muusika, minu inimesed. Minust oli lihtsalt vale teda sealt vastu tahtmist minema vedada. I should have quielty done what i usually do - make like a tree.

Nüüd ei taha kumbki oma viga tunnistada. Isegi ussimängu tegin läbi, kujundlikult väljendudes.

esmaspäev, 9. mai 2011

exactly my point

reede, 6. mai 2011

I used to...

Today is "the most late I've ever been to work" day.

Woke up this morning... and simply didn't give a damn.

Every time I get a client deaf to the voice of reason, I care less. Every time I'm burdened with more work than I can handle, I care less. Every time I work overtime and am rewarded by 8 additional euros on my paycheck, I care less.

I used to give a fuck...

kolmapäev, 4. mai 2011

entroopia

Panin eile paberi lauale.

Siit on muidugi mitu olulist postitust vahelt puudu. Tl;dr - kolisime naisega kokku, tassisime mu koli ära, panime kapi kokku, käisime paldiskis, vaatasime avatari kolm hooaega, tuiasime haapsalus... happiness all ova. Tööl läks iga päevaga magedamaks, sest peale kolmanda kujundaja lahkumist ladustati kõik tööd minu turja. Ja ei ole mõnus, eriti kui perspektiivi napib, tasu on kesine, oma aega ja energiat pole ning suurimaks preemiaks tehtud töö eest on... veel rohkem tööd. Sama palgaga.

Now or never, baby.

The Roots - Now or Never (mp3)