Automaatne disklahv

Kui eelmisel reedel autokooliga uperkuuti läks, jōudis lōpuks kohale, et see vōitlus on läbi. Sellises tempos pole kuhugi jōuda. Kord-kaks kuus solgutades ei ole mingitki vōimalust sellega lōpule jōuda. Et ōpetaja sōidab vaid lōunast ōhtuni ja hommikud talle ei sobi ja reedeti ta ei taha ja nädalavahetusel ta ei viitsi... Mōni ime, et mul kuidagi sellega ei lähe.

Ja siis esmaspäeval korra sähvatas, et ehk siiski. Et mida ma oleks pidanud tegema juba kuid tagasi. Et mul oleks ülitäpselt kolm nädalat aega ja päevapealt asjad paika pannes ja rajult surudes ehk vōib-olla...

Ja siis läks veel kaks päeva mööda, mil mul polnud aega sellega tegeleda. Ja siis arvutades selgus, et lootus on ikka minimaalne. Ōigemini, seda pole.

Ega mul kedagi peale enda süüdistada pole. Lihtsalt palju raha ja aega on raisatud, mis muud.

Death race 9000

Kuna see nädal oli autokooliga taas täielik feil, on lubadega puha putsis praetuse seisuga. Mul on kolm nädalat lennuni ja koolieksamid on ainult kord nädalas. Suht perses värk.

Osaliselt saan süüd küll ōpetaja kaela sōidutada - parimal juhul leiab ta mulle aega korra nädalas ja kui paar nädalat vahele jääb, alustame jälle nōmmelt. Osaliselt saan ajada töö kaela, selliste eilsete feilide pärast. Aga pōhifeil on ikka minu enda tehtud.

Peamiselt selle pärast, et kui sul peale tööd kell kaheksa ōhtul lōpuks väsinud peaga meenub sōiduaega kinni panna, on ōpetaja toru juba hargilt. Ja kui sul järgmisel lōunal memo heliseb, pole sul enam aega. Ja nii päevast-päeva, nädalast nädalasse.

Nüri, nōme tunne on.

le temps détruit tout

Ma ootasin teisipäeva hommikust saati sōidutundi ja reede ōhtul kell pool neli, paar tundi enne sõitu läks tööl püha sitatorm lahti.

Ma vihkan pikalt ette planeeritud asju, sest kōik on suhteline. Kōik vōib muutuda. Ja see ootus ajab mind hulluks.