so hooked on books (updated!)

of all the gin joints

Läksin eile õhtul vastu tahtmist korraks välja, et natuke end tuulutada ja midagi hamba alla pista. Peale üsnagi kesist einet viis sõber mind spontaanselt õllebaari degusteerima, hoolimata mu peotuju puudumisest. Hästi, ühe võib, mõtlesin ma isekeskis.

Võite kaks korda arvata, kes sisse jalutas. Of all the gin joints in all the towns... Ma ei näinud mingit varianti seal enam edasi olla. Mitte puhtalt põgenemise pärast, pigem variantide puudumise tõttu. Pakkisin pillid kotti ja tulin tulema.

Ja siis kuskil (sõna otseses mõttes) ristteel seistes ma järsku mõistsin, et on asju, mille eest ei saa põgeneda. Et teesklen, justkui poleks teda olemas? Ja iga kord, kui näen midagi, mis teda meenutab... Ma ei saanud ju asju lihtsalt sinnapaika jätta ja koju minna!? I needed closure.

Ta võttis minu vabanduse vastu. Ma soovisin talle kaunist õhtut.

Ja läksin veetsin oma õhtu kellegi teise pool.

your problems do not excuse your behaviour

Käitusin täna ühe inimesega väga halvasti. Ja isegi sellest hoolimata, et mul oli enda arvates põhjust, ei vabanda see minu labiilset käitumist.

Mul on nii kuradi kahju.

______________________

The Brain-Based Secret to Getting More Done
The Best Way to Change Your Habits? Control Your Environment
Applied Behavior Analysis
Steve Jobsi 9+1 tegevust, mis vältisid saasta ja soosisid geniaalsust
Extreme loneliness worse for health than obesity and can lead to an early grave, scientists say
Online trolls are psychopaths and sadists, psychologists claim
10 one-minute time hacks that will make you more productive
Live the 80/20 Rule
Start Something: The Power of Side Projects
Monotasking Is The New Multitasking
Why You Shouldn't Drink Coffee In The Morning
Start Something: The Power of Side Projects

if/then

Millegi pärast kujutasin ma ette, justkui seks lahendaks midagi. Või olin ma lihtsalt selle kütkestatud sellest kui ideest. Igal juhul tabas mind taaskord tühi tunne, et mis nüüd edasi. Justkui oleks midagi saavutatud ja võib selle lõplikult listist maha tõmmata. Tehtud, olemas.

Ent samas lahendas nagu ka. Sest ühtäkki oli selge kui sulavesi, kuidas ma olen mitu kuud obsessinud suuresti ühe asja üle (jättes kõik muud aspektid oma elus lohakile), mattes sinna meeletult aega ja ressursse, sealjuures endale aru andmata, mida ma täpselt siiski otsin. Et justkui tahtsin sisimas lihtsalt keppi, aga otsisin praktikas suhet? Et ei läinud tuimalt selle peale välja, et lihtsalt mingit eite põrutada, aga jahtisin lootusetuse kiuste ikka kedagi õiget?

Ja siis tabasingi end mõttelt, kui tihti olen ma varemgi mingi mõtte taha kinni jäänud, et justkui ei saa enne edasi liikuda, kui mingid tingimused on täidetud - isegi, kui tean sisimas paremini. Kui mingist mõttest ei saa enne edasi, kui see on täide viidud. Kui jään mingite suvaliste nurkade taha toppama.

Aga samas, vahel õnnestub need täide viia. Ja peale seda olen ma taas vaba.

Operatsioon: Täisjuut

the gorgeous image by the brilliant Braid Creative

Eelmisel nädalal tundus, et asjad lähevad endiselt stabiilselt allamäge. Hoolimata tõsiasjast, et sain osaliseks uues äriplaanis ning pakuti ka haltuurat, olid mul reservatsioonid antud lubaduste suhtes. Ja asi läks umbes täpselt nii, nagu ma arvestanud olin, ainult selle vahega, et otsustasin kogu asja kui kogemust võtta ning keskenduda kujuteldavaile eesmärkidele. Sest on raske skoorida, kui sa ei tea, kus värav on. Pidin selle endale ise ette kujutama.

Ja kui reedel kiirustasin heas meeleolus linna, et sõbrapäevast viimast võtta, siis ilmselgelt läks, nagu alati - bowling oli täis broneeritud, restoranide ooteajad tundides ning kinod välja müüdud. Sai saba sorgus kahekesi koju mindud ja pitsat söödud.

Ent asjad hakkasid natuke paremuse poole minema siis, kui peale kaht päeva teineteise põrnitsemist ootuses, et teine pool midagi teeks, ma lõpuks otsad enda kätte haarasin ja tüdruku liistule võtsin. Pigistasin, peilisin ja rääkisin ausalt. Üht koma teist sai selgemaks ja minu mõistus sai tervemaks. 

Selgeks said ka paar muud suhet ja äriplaani. Hambad ristis nurisesin lõpuks välja, mis mulle ei sobinud, ning inimesed hakkasid minust paremini aru saama. Kes oleks arvanud, et kui inimestega vabalt suhelda, võid sa olla neile arusaadav? Olen juba vaikimisi nii harjunud olema valesti mõistetud, et ei hakanud isegi proovima. 

Ja siis sel nädalal, kui võitsin mingi pisikese mõõduka väärtusega jubina, tuli järsku mingi täisjuut peale ja otsustasin likvideerida likviidseid varasid kiire raha omandamise eesmärkidel. Kaubaks läheb kõik, millele saab hinna külge mõelda. Suur (ja täiesti ajuvaba) siht silme ees hakkasin planeerima.

Ja juba samal õhtul tulid esimesed tagasilöögid, kui teenitud rahadest said kulud, kogu raskelt juuditud raha lausa sulas mu näppude vahel ja loodetud sissetulekud ei mänginud välja. Ja see tõmbas moraali nii alla, et pole siiani veel juudilainele tagasi jõudnud.

Üks on kindel - tüdruksõber käib hetkel puhtalt kulutuste alla, ROI on praktiliselt olematu ja seega ebaoluline sihtmärk. Tuleb tähtsamatele asjadele keskenduda. Nagu näiteks telefon.

Loss aversion and the endowment effect.

image sauce and a dope article

Kõik sujus meie vahel suurepäraselt, kuniks meil oli pealiskaudne sõprussuhe reisikaaslastena. Ent niipea, kui saabusime tagasi Vabariiki ja oli aeg oma koht otsida, et külmas ja pimedas tundras ellu jääda, hakkas saatus süüdimatult meie erinevusi välja mängima.

"Studies have shown that the pain of a loss is felt almost twice as strong as the reward felt from gain."

Umbes selline tunne valdab mind hetkel, kui ma ei suuda kuidagi oma usalduseta ja ükskõiksest suhtest loobuda. Seda hoolimata tõsiasjast, et oleme täiuslikult ebaühilduvad, seda nii oma mõtetelt ja vaadetelt, hariduslikult ja kultuuriliselt taustalt. Seda hoolimata sellest, et meie isiksused veavad meid pidevalt konflikti, et ta ei mõista minu nalju (literally) ega mõtteid ning kehtestab mulle süüdimatult topeltstandardeid. Et ma ei tunne end temaga kui täisväärtuslikus suhtes. Tema ideaalne elukaaslane oleks konkreetse mõtlemisega praktiline ja töökas põmmpea, mitte mingi enesepettuses suplev tundeline taskupoeet.

Ja sellest kõigest hoolimata kaalub hirm keset talve üksi olemise ees (ja õhkõrn, ent alusetu lootus kubeme piirkonnas) selle üle. Olen endiselt suhetes oma südame ja suguti solgutada. Sest ega palju muud meie vahel ei ole.

Samal teemal:

How We Decide - Jonah Lehrer
Sway: The Irrisistible Pull of Irrational Behaviour - Ori & Rom Brafman
Thinking, Fast and Slow - Daniel Kahneman
Predictably Irrational - Dan Ariely

Suvalist lisalugemist:
Generation Scold - Why millennials are so judgmental about promiscuity
Like to Sleep Around? Blame Your Genes
Does Gender Equality Kill Sex Lives?
Sex Compels: Men Throw Prospect Theory to the Wind for a Chance at Love
The True Cost of Loss Aversion
Failure by Design
How Music Hijacks Our Perception of Time
How Successful People Stay Calm
How a Utilitarian Crosses the Street

Wise Words from Woody

image sauce

Locked Out of Heaven

Minu maailmas on siiani asi olnud enam-vähem simple - Sa oled kas sügavas suhtes, sekspartner või sõber. Ent nähtavasti on olemas ka neljas kast, sest just seal olen ma viimased mõned kuud veetnud. Ja see ajab mind hulluks.

Ei, see pole ka puhtalt friend-zone. Me oleme enamat, kui sõbrad, ent meil pole suhe. Me sebime, aga ei seksi. Kõige hullem on see, et mul oleks olnud täiesti reaalne võimalus olla selles teises kategoorias, kuhu ma tahtsingi jõuda, ent lõin õigel hetkel kõhklema oma soovide ja vajaduste suhtes, ning tõmbasin täiega pidurit.

Ja nüüd olen ma stuck ainsas kastis, kus ma tõesti olla ei taha. Ja sellest välja pääsemine on eriti raske, sest silt on juba küljes. Ja sinna kasti vedasin ma end ise.

Nuta mulle jõgi.

Reede

Reede, nagu arvata, oli järjekordne lowpoint. See algas rahulikult, kui täiesti impulsiivselt ja harjumuslikult lasin pooleliolevad kohustused poolsihilikult (!?) hapuks minna ja see oli halb. Aga ma ei tahtnud ka sellises muserdunud olekus üksi koju jääda ja inimestel oli minu suhtes ootusi, seega fine, party.

Ja siis peol järsku tuli kõik see sajaga sisse. Kõik see tühjus ja pealiskaudsus ja alusetud lubadused ja pettumused ja kire puudumine kõigi ja kõige suhtes... ja kõik need vastusteta tunded ja rahulolematus oma tööga ja... Peole eelnenud vestlus ei aidanud sugugi kaasa, vaid kinnitas mu kahtlusi mu suhte osas. Ja siis lõpuks peale mõnd aega peol tuttavatele naeratuse teesklemist tekkis mul vastupandamatu impulss lahkuda. Lülitada oma telefon välja, jätta oma kaaslane ja kõndida üksinduses vihma saatel koju. Liguneda oma nigeluses, lasta kõigil oma kontrolli alt väljunud tunnetel vabalt end tühjaks rahmeldada.

Ent siis tuli mu parim sõber peole. Ja ma ei käitunud selle impulsi kohaselt. Ma ei oleks suutnud seda tema silme all teha. Ja otsustasin selle välja higistada ja hambad ristis vastu pidada. Kuid suutmatusest, või õigemini tahtmatusest oma keelt vaka all hoida, suutsin ma järjekordselt valimatult haiget teha inimestele mu ümber, kes must hoolivad.

See tühjus pole kadunud. Kõik mu tunded on endised. Praegune stabiilsus on ajutine. Vaid see, kuidas ma seda probleemi lahendada üritasin, oli kohatu. Ja vale. Ma suutsin järjestikku teha kõige valemaid otsuseid ja mässida end veel sügavamalt oma sisemistesse vastuoludesse.

Tuleb raske päev

Olen viimased paar päeva nii efektiivselt palli pillanud, et täna saab olema raske. Kohustused on kuhjunud ja nüüd paari päeva jooksul on oodata depressiooni relapse'i. Kui jõuab kohale, kui tuksis asjad endiselt on.

Life is a game

Free Endorphins for Life

I have a confession to make. Something i have never admitted to anybody, not even myself.

...

Ever since i was little, i have been living a double life. One of those lives involved my family, friends and immediate surroundings. The other one, however, was further away - in my head. Throughout my hole life I have been building this world, adjusting and crafting; occasionally starting over and resetting, as I saw fit. A whole fictional life, with it's own failures and victories, sacrefices and gains. And IT FELT REAL. In there, anything was possible. But now, at the age of 27 it's weighing me down.

You see, somewhere down the road that world started to substitute reality for me. I was having lavish parties with celebrities, finding great success in any endeavour I decided to get myself involved in. There were problems, sure, but even those were made up. And without actually having to work for it, I was able to get a kick usually associated with any kind of achievement. It was like my own meth lab, right there in my head. Whenever I wanted to feel good, I could just go there. Free endorphins for life. And as time went by, I kept going there, more often than ever.

Hence, I had found myself in a position, where real life no longer substitutes for fiction. It paled in comparison. Since I was so preoccupied building a world in my head, I had no time for the real one. And as time went by, I kept holding on to it, harder and harder. I wasn't just going to let it go. I built it. Like a father with a meth lab in his basement, who still goes to work every morning. It was the only getaway i had for the seemingly ever more cruel world around me, where you actually had to work to achieve anything; where you had to get along with different personalities and work in groups; where yo had to acquire skills to pull off great things.

But then something happened. I met somebody. We got along naturally. I found it to be a delight to spend every moment awake with her. We just... clicked. And as my real life was suddenly more fulfilling, I ran away less. We got furniture, made plans, travelled. We lived. And yet, in my head, I still found myself longing for that stronger kick.

Eventually she gave up on me. As I was left alone in the ruins of the world we had built together, she moved on. She found herself. Suddenly, all I had was my refuge. And a lot of free time I had no idea how to occupy. So I started going there again. It did not feel as it did in the past, but I felt it was the best that could be had, considering. I relapsed.

And now I am struggling to get out. I don't want to be in that world anymore; the one I had built for myself. I know it's not real, the illusion is gone. But I have no idea what to substitute it with. I have lost so much time, careerwise. And people who complete me don't come around every so often. So far there has been one. And I am desperate to replace her, making unwise decisions in the process; burning bridges and wasting assets.

I need help. I just have no idea what help is supposed to be like.

I'm terrified to relapse.

...

What is serotonin? What does serotonin do?
Endorphins: Natural Pain and Stress Fighters

10 Awkward Moments When You're Unemployed

See kõik kordub taas

Ma tajusin täna, et mul on vaja abi. Kõigil on halvemaid ja paremaid päevi, ent kui need halvemad domineerivad su elu? Kõik teevad aeg-ajalt vigu, ent kui vigade teemine muudab sind toimimisvõimetuks? Kui su suurim vaenlane oled sa ise ja kõik on sinu peas? 

I can't stop fucking up. Ma lasen end pidevalt tõmmata erinevatesse tegevustesse, sest võimalusi tuleb vastu võtta ja pealegi pole mingit põhjust, miks ma nendega hakkama ei saaks. Eriti, kui saan aeg-ajalt millegagi hästi hakkama, on mõnus high peal ja hea samaga edasi lasta. 

Ent siis tuleb see teostamise osa, ning ma langen oma vanadesse impulssidesse. Ma lakkan uskumast selle võimalikkusesse. Ma ei pane piisavalt effortit sellesse. Ma tegelen muude asjadega. Eesmärk ei stimuleeri piisavalt. Misiganes põhjustel lasen ma asja hapuks hätte. Kas siis laiskusest või huvipuudusest.

Ja siis tuleb see kibe osa - tagajärjed. Palju hapusid nägusid ja pisaraid. Kilde ja koristusprahti. Kogu selle käigus unetuid öid, vähkremisi ja ületunde. Ja kui siis kõige lõpuks õnnestub midagi poole persega valmis teha, üheteistkümnendal tunnil, jääb mõru maik suhu, et oleks saanud paremini. Et ei ole midagi, mille üle uhkust tunda. Et ei tahaks sama viga uuesti korrata. 

Ent siis terendab horisondil mõni uus business venture ja see kõik kordub taas...

Nine to five, sheeple wanted

Sain eelmisel nädalal meilile tööpakkumise. Ja vastupidiselt kõigile instinktidele vastasin ma sellele. Ja hilinemise kiuste (!) läksin isegi töövestlusele. Ja kõik oli okei. 

Aga (seal on alati mingi aga, eks?) nüüd pean ma esmaspäevaks tegema proovitöö ja andma teada, kas ma olem tööst huvitatud. Et nad teaks, kas minuga arvestada. Aga ma ei tea, mida teha. Sest ma ei tea, mida ma tahan. Ja ilma tahtmiseta pole seal midagi teha.

Minu tööülesandeks oleks kõikvõimalike firmatoodete trükiettevalmistus ja kujundamine, mis tundub huvitav ja... Teostatav. Ent lisaks selleks peaksin ma suhtlema ka tootjate ja tarnijatega ning haldama projektide teostust. Ehk siis topelttöö. Müügimehi on viis, kujundajaid oleks üks. Kas ma mainisin juba, et ma töötaksin endale pooleldi tundmatu aegunud tarkvara peal ja pole täpselt sellist asja kunagi varem teinud?

Mind kütkestab ja hirmutab samaaegselt idee midagi uut proovida. Mind motiveerib palk. Mul oleks tarvis asju, mis sunniks mind päevakava moodustama. Aga ma lihtsalt ei tea, kas ma saaksin sellega hakkama. Sest kolme nädala pärast peaks ma seda kõike üksi tegema. Ja see on kuramuse palju uut tehnilist teadmist, mida nädalaga omandada.

...

Ja siis lisaks veel see fotoprojekt, videoprojekt, kujundusprojekt ja helikopteriprojekt. Ja mu ema lagunev aed. Ja mu tüdruku tähelepanu vajavad kumerused. Kui selline koormus oleks mulle igapäevane, poleks probleemi, aga ma pole sellisel tasemel enam tükk aega toiminud...

Hello darkness my old friend

Mul on probleeme ja ma ei tea, kellega neist rääkida. Mitte, et keegi ei hooliks, aga nad üritaksid mind aidata. Nad üritaks nõu anda. 

Ja mul oleks lihtsalt vaja, et keegi kuulaks.