Täna hommikul kell seitse helises mu telefon. Sõbrad olid just peolt tulnud ja uurisid, kas nad võiks "paar tundi mu köögis istuda, õues on külm". Ma vajutasin kinni.
Ühest küljest pole suur ohverdus lunastada oma sõpradele paariks tunniks oma köögipinda, ent ma olin marus. Kell seitse hommikul aetakse mind une pealt üles, sest mu sõbrad ei oska peale pidu koju minna? Kuid kõige tülgastavam oli arusaamine, et ma olen oma parimaist sõpradest väsinud. Ainult ühed samad näod, samad peod, samad jutud. Copy paste. Rinse and repeat. Ma ei tahtnud nende möla köögis kuulata.
Mis toob mind probleemi tuumani - Ma olen alati võtnud kõiki asju oma elus ajutisena. Teadmine, et asjad võivadki nii püsivalt jääda, on sandistav. Et ma ei saa välja sellest joodikute ja väikekodanlaste ringist oma piiratud mõtlemise ja madalate sihtidega. Sest juba pikka aega on mul raskusi leida asju, mis mulle mingitki rahuldust pakuksid. Inimesi, kes paneks elama. Ja see on murettekitav tendents.
No purpose, no goal. Aeg on oma elus asjad üle hinnata.
