And for a while it was perfect

Ma ei jõudnudki lõpuks laupäeva õhtul Tartusse. Ja ma kõike muud kui et kahetsen seda otsust.

Svaipisin eelmisel nädalal tinderis ringi ja sain sõnumi ühelt neiult. Ajasime veidi juttu, tundus mõistlik. Otustasime kokku saada, täiesti suvalisel põhjusel. Olin veel veits ähmis, et mis, otse töölt ja ilma raamatuta. Ja siis me jõime kohvi ja pikalt ja kuidagi mingi hetk said aru et... Me maailmad kuidagi klappisid. Hobid ja huvid ja eluvaated. Et ei olnud mingit teesklust ega kohmetust, see tundus nii naturaalne. Nii et umbes seitse tundi hiljem üksi koju jalutades oli selge, et ma tahan seda inimest veel näha.

Pühapäeva hommikul ärkasin ma pehmes valges magamistoas blondi neiu ja tema kassi kõrval. Ja siis me lihtsalt rääkisime, vabalt ja eelarvamusteta. Ja see oli maagiline.

Kuniks eile unise peaga sain sõnumi, et ta pole ikka valmis selliseks asjaks ja ära pikka viha pea. Ja nüüd on veits selline crash and burn peal. Poleks arvanud, et inimene, kelle eksistentsist ma veel paar nädalat tagasi teadlik polnud, võib nii kõvasti korda minna.

hard come, easy go

Ja just siis, kui ma tundsin, et palgast võib veel jääda midagi üle muudeks investeeringuteks, ilmus kurat teab kust välja mu eks. Meil jäid omal ajal mõned majanduslikud lahkarvamused läbi arutamata ning nüüd oli ta kuskilt välja nuhkinud, et mul läheb paremini. Eks omavahel öeldes võlgnen ma talle kordades rohkem, kui vaid raha, ent siiski on valus tunda, kui lootused paremale tulevikule su mineviku poolt minema pestakse.

Ma ei laena kergekäeliselt teistelt raha. Sest ma ei maksa tagasi. Like, never.