Lahkumisavaldus4.doc

Ja ongi nii. Iga-aastase traditsioonina panin täna paberi lauale. Ja kuidagi väga... selge tunne on järsku. Et hulk aega on seda oodatud ja kōheldud ja nüüd on see siis käes. Viimasest vabast kuust oma tarbeks ei jäänud midagi alles, aga polegi tarvis. Kastid on enam-vähem koos, kotid on valmis. Nüüd veel vaid viimased punktid ja kohustused kokku tirida.

Käisin arstide juures. Hammaste puhastamine 40 raha pani natuke kriitilizemalt mōtlema oma vältimatute kulude peale. Juunis lasen ühe kihva ka ära tirida, muu peab ootama. Load on vaja ka vahele mahutada. Läheb kiireks ja raskeks. Aga peab hakkama saama.

Lahkumisavaldus4.doc oli dokumendi nimi.

Pole sul viga midagi

Kuidagi teistmoodi hommik on.

Suutsin tööl jälle mingi suure sitaga maha saada. See on juba teada, et niipea, kui hakkad end tööl lahedamalt tundma, läheb midagi nihu. Puhas kuramuse hooletus. See ei saaks tulla halvemal ajal.

Mul on erinevaid arstlikke protseduure, mis ma olen täiega viimasele hetkele jätnud. Peamiselt sellepärast, et mul polnud neid üldse plaanis teha. Suur osa reisile varutud säästudest läheb nüüd sinna alla. Mis on jabur, sest samahästi vōiks ma proovida lihtsalt aasta elus püsida ja plekkida seda oma maitsvatest aussi säästudest. Nagu vanasōna ütleb - mis ei tapa, vōib jätta püsiva tervisekahjustuse.

Ja ikka tundub see sōit nii kaugel. Ja samas nii kuradi lähedal.

Do what now?

Ma olen oma prokrastineerimise ikka üsna hämmastavale tasemele viinud. Eelmisel nädalal suutsin pea-aegu ühe plaadiriliisi ära rikkuda ja sel nädalal pole ka parem. Et kui ka vaba hetk tekib, teeks kōike muud, aga mitte seda, mida vaja. Ja mitte sellepärast, et tahaks teha muid asju teha, vaid et nimelt mitte asjalikke asju teha.

Huvitav, kuidas ma nii Aussis hakkama kavatsen saada.

Ōnneks käib mul selline jama siiski pigem hooti peal.