Viimane nädal on minu elus olnud üllatavalt rahulik. Olen lasknud täielikult lahti kõikvõimalikust ängist, mis mul antud lubadustega seoses on olnud. Loobusin eelmisel nädalal sisuliselt oma viimastest klientidest (veriselt, mitte ilusti, nagu peaks), aga esimest korda valdas mind sisemine rahu.
Sellega seonduvalt on saabunud justkui sisemine selgus mingites asjades, või pigem sisetunne, kuhu poole peaks liikuma ja mis kogu selle aja vältel valesti on läinud, kui olen järginud sisetunde asemel mõistust ja sidunud end meelevaldselt asjadega, mis mulle huvi ei paku ja millesse piisavalt usku pole.
Täielik hülgeila on see postitus siiamaani. Musta pesu tahate? Saab.
Viimase kuu jooksul olen lausa mitu asja putsi keeranud sellega, et hoolin liiga palju ja tahan, et mind igale poole jaguks. Sisemine maailmaparandaja teadis ratsionaalselt väga hästi, et päeva sisse üle 25 tunni ei mahuta ja et ka kirge pole kõigi nende tööde vastu piisavalt. Ent mingil moel suutsin ma end siiski lõhki lubada ja kõige selle juures veenvalt iseendale valetada, et see kõik on teostatav ja võimalik. Ja võite ise arvata, mis sellest kõigest välja tuli.
Ja siis on suhete maastik. Peale aastakümneid üksiku tiineka elu ja paari päris magedat suve pimpimise vallas olen muutunud piisavalt ükskõikseks, et kusiganes olukorras kõhklusteta kätt tulle pista. Seega olen teinud mitmeid otsuseid, mille pärast peaks end justkui süüdi tundma mingit pidi. Ja eks häbi on, aga ei tunne.
Reklaamipaus.
Üks neist arusaamadest, mis aina selgemaks hakkab saama, on see, et hoolimata parimaist kavatsustest on mu parim sõber hetkel mu jaoks halvim valik. Mitte sellepärast, et ta oleks mingit pidi halb mu vastu, vaid vastupidi - ta on lausa häirivalt loogiline valik parima sõbra kohale. Ent samas on minus kripeldanud juba viimased poolteist aastat miski, mida ma olen alati kahtlustanud.
Nimelt, et temaga koos olles ei saa ma olla kunagi ma ise. Ega pole kunagi olnud.
Suure jaa ja hurraaga võin ma tema plaanidega kaasa minna, sest need on paremad kui need, mida ma ise lauale suudaks tuua. Ja samamoodi suudab ta mind alati üllatada oskusega olla tähelepanelik asjus, milles seda temast peale vaadates kunagi ei ootaks. Ta on best friend igas parimas mõttes. Võiks isegi öelda, et täiuslik sõber.
Ent vale otsus oli temaga koos äri teha. Sest on arusaadav, et kas alateadlikust soovist talle inimesena meeldida või siirast soovist konflikte vältida pole ma kunagi tema vastu päris aus saanud olla. Või on ta pannud mind tundma, et ma ei saa tema seltsis end loominguliselt vabalt väljendada. Sest mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida talle. Meie maitsed erinevad, meie perspektiivid tuleviku suhtes klapivad vaid osaliselt. Me justkui leiame alati mingi kattuva suuna, ent jätame paratamatult elevandina ruumis kõrvale muud, mis ei kattu. Ma ei taju, et kui me koos midagi teeme, oleks sel perspektiivi või visiooni. Seda valusam on see, kui on paar projekti, millest võiks isegi midagi saada, aga küsimus, mis kõiki ruumis siiamaani kõditab, on alati sama…
Mida mina tahan?
Ei saa teha tänapäeval asju ilma kireta. Eelmiste generatsioonide jaoks võis see toimida, ent praegune generatsioon otsib ahnelt midagi spetsiifilist, millesse klammerduda, milles olla parim - lihtne pädevus on kompromiss ja keskpärasus ei müü. Võimatu on lihtsalt tehtud tööga silma paista, konkurentide kirg ja obsessioon võidab alati üle.
Põhjus, miks olen üldse oma parima sõbraga eri projektidesse jalutanud, on alati üks - mul pole midagi paremat teha. Suures segaduses selle suhtes, mida ma ise tahan, olen lasknud end vedada kõigest, mis iganes mulle tee peale jääb. Ja sellest ka sisemine konflikt ja valu suutmatuse ees neid asju teostada, kas siis kire või puhtalt oskuste puudumise pärast. Ma ei näe pointi, perspektiivi.
Ja nüüd mulle hakkab järsku tunduma, eriti viimastel nädalatel, kui olen end lõpuks kõigist sisemistest ärritajatest lahti lasknud, neelanud lõpuks alla kibeda maine kaotamise pilli, teinud kõik oma vead lõplikuks ja kaotanud kõik, mis mul oli… Ning olen mõistnud, et vastus on alati minu sees olnud. Ma lihtsalt pole seda kuulanud. Ja nüüd, kui mul on tõesti enam mitte kui midagi võimalik kaotada, sest kõik on lõplikult porri tallutud, olen ma vaba seda enesele tunnistama.
Ma tahan ära, ma tahan reisida. Ma tahan ärgata suvalistes peldikutes ja sosistada kohalikele neidudele lugusid kaotatud armastusest. Ma tahan teha pilti kolkatänavate taganurkadest ja hambutute meeste naeratustest. Ma ei pea jooma peatänaval uhkes kohvikus chaid, vaid vahetaks selle iga kell ühe kärbatanud pätikohvi vastu kuskil räpases favelas. Sest ma olen elanud kuradi iga sekundi oma elust siiani vaid lugude jaoks, et neid ühel päeval vesta - ahminud endasse aplalt õppetunde ja võtnud iga läbikukkumist kui kogemust, mitte liialt tagajärgedel peatudes. Eks sellest Nipernaadilikust pealiskaudsusest tulenevalt ongi mul raske end millegagi siduda, millegi püsivaga. Sest kallis, ma ei mõtle ju nii. Ma ei mõtle sellele, et käiks nüüd veel kuuke tööl ja saakski föönile uue pikendusjuhtme osta, et siis vana enam vannitoa kraani kõrval vanikut ära ei kraabiks. Mind ei huvita see. Ma olen põletanud oma elus sildu puhtalt selleks, et näha, mis juhtub. For the fuck of it. Pistnud kätt tulle, käinud teisipäeviti joomas, seksinud kummita, just for the fuck of it. Armastanud, kaotanud, armastanud jälle. Ja putsi, kui ma lasen oma mõistusel taaskord endale aru pähe panna.
Ja siis, kui ma tunnen ühel päeval ärgates, et kael on kange ja et ei jaksa enam seigelda, nagu Indiana Jones, võin ma tulla tagasi ja teha konservatiivseid valikuid. Rajada oma äri, ajada raha kokku, keskenduda oma kirele. Ning jep, ma tean, et sellega peaks way varem alustama, aga mu sarved on veel küljes. Mu sisemine seiklushimu pole veel alla andnud. Nagu sügelus, mida pole saanud kraapida. Mind ei huvita see, et sebiks praegu mingi töö ja paneks vaikselt pappi kõrvale, nussiks firmale mingit pappi ja siis teeks mingeid investeeringuid. Hangeldaks mingi fucking… Tehnika vahendusega? Are you bitch forreal? Fuck if I care. Ma ei taha reisida siis, kui ma olen vana - koos pensionäridest turistigrupiga neljatärnihotellides või äripartnerite kutsel siis, kui esimene valge sats juukseid end juba peast välja pressib. Ma tahan reisida, kuniks olen veel noor, julgen ja saan teha vigu ning end proovile panna. Mind ei koti mingid vanilla reisid esimeses klassis, mister Gert. I like it raw. Ja selleks, et sellega leppida, peab olema noor.
Ning üks asi veel. Asi, mida ma olen alati peljanud, aga mis muutub järjest selgemaks. Ma pean seda kõike tegema üksi.
