esmaspäev, 15. detsember 2014

Don't bite the hand that feeds you


Ma olen lõpuks suutnud välja vihastada ühe viimastest inimestest, kes mind veel kui sitta pilpa peal on hoidnud. Ja kuigi ma olen solvunud ja hurt selle põhjuse pärast, ei saa ma seda talle süüks panna.

Ja kõige tobedam kogu asja juures on see, et kõik olukorrad, kus ma inimestele haiget olen teinud, on tekkinud mu impotentsest soovist head teha.

FML.

kolmapäev, 10. detsember 2014

teisipäev, 25. november 2014

Nipernaadi


Viimane nädal on minu elus olnud üllatavalt rahulik. Olen lasknud täielikult lahti kõikvõimalikust ängist, mis mul antud lubadustega seoses on olnud. Loobusin eelmisel nädalal sisuliselt oma viimastest klientidest (veriselt, mitte ilusti, nagu peaks), aga esimest korda valdas mind sisemine rahu.

Sellega seonduvalt on saabunud justkui sisemine selgus mingites asjades, või pigem sisetunne, kuhu poole peaks liikuma ja mis kogu selle aja vältel valesti on läinud, kui olen järginud sisetunde asemel mõistust ja sidunud end meelevaldselt asjadega, mis mulle huvi ei paku ja millesse piisavalt usku pole.

Täielik hülgeila on see postitus siiamaani. Musta pesu tahate? Saab.

Viimase kuu jooksul olen lausa mitu asja putsi keeranud sellega, et hoolin liiga palju ja tahan, et mind igale poole jaguks. Sisemine maailmaparandaja teadis ratsionaalselt väga hästi, et päeva sisse üle 25 tunni ei mahuta ja et ka kirge pole kõigi nende tööde vastu piisavalt. Ent mingil moel suutsin ma end siiski lõhki lubada ja kõige selle juures veenvalt iseendale valetada, et see kõik on teostatav ja võimalik. Ja võite ise arvata, mis sellest kõigest välja tuli.

Ja siis on suhete maastik. Peale aastakümneid üksiku tiineka elu ja paari päris magedat suve pimpimise vallas olen muutunud piisavalt ükskõikseks, et kusiganes olukorras kõhklusteta kätt tulle pista. Seega olen teinud mitmeid otsuseid, mille pärast peaks end justkui süüdi tundma mingit pidi. Ja eks häbi on, aga ei tunne.

Reklaamipaus.

Üks neist arusaamadest, mis aina selgemaks hakkab saama, on see, et hoolimata parimaist kavatsustest on mu parim sõber hetkel mu jaoks halvim valik. Mitte sellepärast, et ta oleks mingit pidi halb mu vastu, vaid vastupidi - ta on lausa häirivalt loogiline valik parima sõbra kohale. Ent samas on minus kripeldanud juba viimased poolteist aastat miski, mida ma olen alati kahtlustanud.

Nimelt, et temaga koos olles ei saa ma olla kunagi ma ise. Ega pole kunagi olnud.

Suure jaa ja hurraaga võin ma tema plaanidega kaasa minna, sest need on paremad kui need, mida ma ise lauale suudaks tuua. Ja samamoodi suudab ta mind alati üllatada oskusega olla tähelepanelik asjus, milles seda temast peale vaadates kunagi ei ootaks. Ta on best friend igas parimas mõttes. Võiks isegi öelda, et täiuslik sõber.

Ent vale otsus oli temaga koos äri teha. Sest on arusaadav, et kas alateadlikust soovist talle inimesena meeldida või siirast soovist konflikte vältida pole ma kunagi tema vastu päris aus saanud olla. Või on ta pannud mind tundma, et ma ei saa tema seltsis end loominguliselt vabalt väljendada. Sest mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida talle. Meie maitsed erinevad, meie perspektiivid tuleviku suhtes klapivad vaid osaliselt. Me justkui leiame alati mingi kattuva suuna, ent jätame paratamatult elevandina ruumis kõrvale muud, mis ei kattu. Ma ei taju, et kui me koos midagi teeme, oleks sel perspektiivi või visiooni. Seda valusam on see, kui on paar projekti, millest võiks isegi midagi saada, aga küsimus, mis kõiki ruumis siiamaani kõditab, on alati sama…

Mida mina tahan?

Ei saa teha tänapäeval asju ilma kireta. Eelmiste generatsioonide jaoks võis see toimida, ent praegune generatsioon otsib ahnelt midagi spetsiifilist, millesse klammerduda, milles olla parim - lihtne pädevus on kompromiss ja keskpärasus ei müü. Võimatu on lihtsalt tehtud tööga silma paista, konkurentide kirg ja obsessioon võidab alati üle.

Põhjus, miks olen üldse oma parima sõbraga eri projektidesse jalutanud, on alati üks - mul pole midagi paremat teha. Suures segaduses selle suhtes, mida ma ise tahan, olen lasknud end vedada kõigest, mis iganes mulle tee peale jääb. Ja sellest ka sisemine konflikt ja valu suutmatuse ees neid asju teostada, kas siis kire või puhtalt oskuste puudumise pärast. Ma ei näe pointi, perspektiivi.

Ja nüüd mulle hakkab järsku tunduma, eriti viimastel nädalatel, kui olen end lõpuks kõigist sisemistest ärritajatest lahti lasknud, neelanud lõpuks alla kibeda maine kaotamise pilli, teinud kõik oma vead lõplikuks ja kaotanud kõik, mis mul oli… Ning olen mõistnud, et vastus on alati minu sees olnud. Ma lihtsalt pole seda kuulanud. Ja nüüd, kui mul on tõesti enam mitte kui midagi võimalik kaotada, sest kõik on lõplikult porri tallutud, olen ma vaba seda enesele tunnistama.

Ma tahan ära, ma tahan reisida. Ma tahan ärgata suvalistes peldikutes ja sosistada kohalikele neidudele lugusid kaotatud armastusest. Ma tahan teha pilti kolkatänavate taganurkadest ja hambutute meeste naeratustest. Ma ei pea jooma peatänaval uhkes kohvikus chaid, vaid vahetaks selle iga kell ühe kärbatanud pätikohvi vastu kuskil räpases favelas. Sest ma olen elanud kuradi iga sekundi oma elust siiani vaid lugude jaoks, et neid ühel päeval vesta - ahminud endasse aplalt õppetunde ja võtnud iga läbikukkumist kui kogemust, mitte liialt tagajärgedel peatudes. Eks sellest Nipernaadilikust pealiskaudsusest tulenevalt ongi mul raske end millegagi siduda, millegi püsivaga. Sest kallis, ma ei mõtle ju nii. Ma ei mõtle sellele, et käiks nüüd veel kuuke tööl ja saakski föönile uue pikendusjuhtme osta, et siis vana enam vannitoa kraani kõrval vanikut ära ei kraabiks. Mind ei huvita see. Ma olen põletanud oma elus sildu puhtalt selleks, et näha, mis juhtub. For the fuck of it. Pistnud kätt tulle, käinud teisipäeviti joomas, seksinud kummita, just for the fuck of it. Armastanud, kaotanud, armastanud jälle. Ja putsi, kui ma lasen oma mõistusel taaskord endale aru pähe panna.

Ja siis, kui ma tunnen ühel päeval ärgates, et kael on kange ja et ei jaksa enam seigelda, nagu Indiana Jones, võin ma tulla tagasi ja teha konservatiivseid valikuid. Rajada oma äri, ajada raha kokku, keskenduda oma kirele. Ning jep, ma tean, et sellega peaks way varem alustama, aga mu sarved on veel küljes. Mu sisemine seiklushimu pole veel alla andnud. Nagu sügelus, mida pole saanud kraapida. Mind ei huvita see, et sebiks praegu mingi töö ja paneks vaikselt pappi kõrvale, nussiks firmale mingit pappi ja siis teeks mingeid investeeringuid. Hangeldaks mingi fucking… Tehnika vahendusega? Are you bitch forreal? Fuck if I care. Ma ei taha reisida siis, kui ma olen vana - koos pensionäridest turistigrupiga neljatärnihotellides või äripartnerite kutsel siis, kui esimene valge sats juukseid end juba peast välja pressib. Ma tahan reisida, kuniks olen veel noor, julgen ja saan teha vigu ning end proovile panna. Mind ei koti mingid vanilla reisid esimeses klassis, mister Gert. I like it raw. Ja selleks, et sellega leppida, peab olema noor.

Ning üks asi veel. Asi, mida ma olen alati peljanud, aga mis muutub järjest selgemaks. Ma pean seda kõike tegema üksi.

pühapäev, 9. november 2014

Problems solving themselves

You know how they say that if you ask for something, the universe giveth? I was bitching about new shoes, pants and a bag for a while now. And after months of wearing broken down baggylight jeans i walked into a store and they had pants that fit me perfectly, on sale. For 8 euros. Eight. I celebrated by spending 30 on food and alcohol.

In regards to the bag, i happened to be cleaning my room out of boredom when, i shit you not, found a bag that was small enough, had a separate laptop compartment and tons of pockets. My roomie had thrown it out during spring cleaning. It had been there the whole time.

In regards to shoes, well... My roomies mom brought gifts from Finland, as she occasionally does. This time it was socks, undies and shoes. Proper winter sneakers. When she gave them to me I nearly broke down in tears, since it had been a brilliantly shitty week. I hugged her, went to my room and broke down in tears. Despite all I had done there were still people who cared.

Sorry. Come to think of it, it's a silly post. Ignore that.

esmaspäev, 20. oktoober 2014

Break stuff


I suppose I should feel bad for what I've done, but I find it so hard to do. Because fucking up shit by doing something is so much better than not doing anything.

Come on, Mr. Person, what are you doing playing with young girls' heads?

neljapäev, 11. september 2014

People

Something interesting happened about a month ago. It started out as a regular evening, I got dressed and put my game face on, but had no expectations whatsoever. I was seriously lowballing it. So imagine my surprise when I woke up somewhere other than my own home the next day.

And she was just… stunning. Georgeous. The most magnificent being I’ve ever had the honor to encounter. Her smooth skin under my fingertips, her pearly white smile… I was absolutely dumbstruck. Se was so very much out of my league. It just didn’t feel real.

And for a few days I felt as if this was it. That something could really come of it. But as much as I was ecstatic, I was worried - seriously questioning, wether I had anything to offer to another person? How would the logistics work? The budgeting, the entertainment, the career and hobbies… It made me realize I needed to make some serious changes in my life in order to make anything between myself and another person work.

So I was almost relieved (although bittered and obviously a little hurt) when she told me off. That this really was a one-time thing. A vacant space in my heart with not much else but a pale memory. Then again, it reminded to sort my life out, so if another opportunity should arise, I wouldn’t miss it.

pühapäev, 24. august 2014

I miss my bike


So I lent my bike to my mom for a few days.

I miss my bike. It really feels as if I've lost a friend. A sense of freedom. A readon to wake up in the norning. Something to strive for. The physical challenge.

Since moving around with public transportation had become impossible and moving on feet was just too damn slow, I dug up the old rusted up Brownie, pumped the broken tires and started coasting.

I was also intrigued by stamina boost it gave me. And it made me want to challenge myself, to try to beat my own records as I gently flew on the city streets, dodging tourists and irritating drivers. And what a sense of freedom. To be able to move whenever… wherever.

I miss my bike.

Why Fixies Belong in the Garbage

neljapäev, 14. august 2014

never get high on your own supply



All my friends are drunks. Or what else would you call drinking five to seven nights a week.

However, they are mostly functioning alcoholics, whereas I am a non-functioning non-alcholic, since I can’t afford to become an alcoholic. Alcoholism is an expensive hobby, you know.

Well, they work in the alcohol industry, surrounded by it every moment of their lives. They can’t help it.

I’m just a passenger, passing by.

neljapäev, 10. juuli 2014

esmaspäev, 7. juuli 2014

Yolo

Eelmine nädal oli üle pika aja üks kiiremaid. Asjad hakkasid liikuma.

Teisipäeval käisin pildistamas üht neidu, tegin paar õlut; kolmapäeval parandasin pead, ärkasin, pesin, ostsin telefoni ja triiksärgi, läksin linna, tegin sõbraga kella neljani topeltjäägreid, kohtasin vanu klassikaaslasi ja sõbrunesin nendega; ärkasin paha peaga, lendasin linna, tegin sõbrannaga eine, viisin raamatu raamatukokku, võtsin eksilt paar riietuseset, käisin lõbustuspargis, parandasin suhteid oma parima sõbrannaga ja jõudsin viimase bussiga koju. Ärkasin kell 6.30, pesin, käisin sõbrale viis tundi tööl abiks, lõin pea ära, sõin, tulin koju, puhkasin, läksin linna, sõin, käisin peol, hängisin vanade tuttavatega, maandusin paariks tunniks sõbranna pool, jõudsin koju, magasin.

Laupäevaks oli vedru natuke maha käinud, õigemini, kõik mu sõbrad olid kuhugi vaiba alla kadunud. Juba reede õhtul linnas ei olnud ilusate tüdrukute kiuste mitte ühtegi tuttavat, kohe mitte üht. Ja laupäevaks olid needki linnast välja palmi alla kadunud. Ja ma olin purukaine, kohe täielikult. Seega haarasin oma viimast õlekõrt ja läksin sõbrannaga viimsisse majaläbule. Man, am i too old for this shit or what?

Ärkasin valusa pea ja lapsiku maasikaga saunalaval. Ma ei saanudki ta nime teada. Telefoni lõhkusin ka ära.

Pühapäev. Laulupidu. Hängisin emaga. No shame.

----------------------

I don't quite know what to make of it all. Is this life? Am I doing it right? Should I feel ashamed?

esmaspäev, 30. juuni 2014

Refresh addiction



Ah minge vittu, kuidas on see võimalik, et mõne tunniga kõik asjad suurepärasest täiesti putsi lähevad?

Ma tean täpselt. Refresh addiction.

Kõik oli väga lihtne. Päev oli ees, taskusse oli lambist tekkinud natuke raha ja ilm oli vilets. Polnud midagi lihtsamat - pakkida kõrvaklapid kõrva, toppida pusa selga, jalutada poodi, osta firma arvele mälukaart, vaadata endale teksaseid ja triiksärki ning korjata tagasiteel veel sõbralt peegelkaamera homse pildistamise jaoks. Hell, kui aega üle oleks jäänud, oleks veel sõbranna poolt läbi liibunud.

Ja siis ma lihtsalt... jäin... kuidagi...

Nüüd on õhtu, pole pükse ega särki - kaamerast rääkimata. Ja kuidagi pean ma nüüd jälle hakkama kõike seda kokku lappima.

...

Ja päris ausalt, ma olen oma probleemist teadlik, aga ma ei oska seda millegagi asendada. Nagu diiler, kes oma kraamist sõltuvuses, aga ei oska ka midagi muud. Ning mind isegi hirmutab see mõte, et kui ma peaks ühel hetkel selle raali kaane kinni panema, siis... Kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Ma olen aastate vältel nii suure osa oma elust puhtalt internetiga sidunud, et ma ei oskagi enam ilma. Mul justkui puudub alternatiiv. Või vähemalt kujutlusvõime.

...

Boo fucking whoo, pane see kaas kinni ja tee oma fucking elu korda. Live.

pühapäev, 15. juuni 2014

laupäev, 14. juuni 2014

Should I stay or let it go...

Yo. Sa tead seda tunnet, kui sa ei suuda otsustada, kas minna või mitte? Ja siis sa siiski lõpuks otsustad minna ja siis see ei õnnestu? Aga sa ei suuda enda peale pahane olla, sest sa proovisid?

See on hea tunne. Pea-asi on selle nimel töötada, mitte kõhelda.

Küsi mult hommikul uuesti. #purjus #arakysi #maolenkohutavinimene

teisipäev, 27. mai 2014

nerds talking to girls



"Oh f*ck, I need to go through Fallout 1 again..." Brilliant!

reede, 23. mai 2014

laupäev, 10. mai 2014

Milleks seda siis nüüd tarvis oli

Olen viimasel ajal oma vaba staatusega päris rahul olnud. Kellegagi hetkel enda sidumine oleks meeletu ajaline ja rahaline väljaminek, mida ma hetkel lubada ei saa. Ja sellest hoolimata juhtus eelmisel nädalal just see, mida ma kiivalt vältida olen üritanud.

Mulle hakkas üks tüdruk meeldima. Ilmselgelt on süüdi selles rohked kogused erinevaid substantse, ent mu aju oli kui suletud ringis vaid temaga seotud mõtetest. Õhtu arendes sõlmlesime teineteise suhtes aina lähemaks. Hommikul ilma temata ärgata oli valus. 

Ja ta oleks suuresti võinudki vaid intsidendiks jääda, sest kuskil nädala elasin ma õndsas teadmatuses, teadmata ta nime ja mäletamata midagi peale ta uimastava parfüümi ja lummava naeratuse. Seda seniks, kui ma järsku, puhtjuhuslikult, ta üles leidsin. 

Loogiliselt on olukord komplitseeritud ja vähetõenäoline. Kuid minu elamustest ammendunud süda lausa haarab selliste olukordade järele, ihaldab igatsust, tahab tunda ja tunnetada. Ja nii olengi ma taaskord oma enese alusetute unistuste küünistes. 

Kids, don't do drugs. They make you sentimental. 

kolmapäev, 26. märts 2014

6 Questions

#1 What would you attempt to do if you knew you could not fail?
I would start a video production company working on advertisements, music videos, TV-series and films. Also, it would branch out of Estonia. With me.

#2 What if I fail--how will I recover?
I would have to sell all my earthly belongings, half a kidney and get a day job. Luckily, my reputation is irrelevant.

#3 What if I do nothing?
Then absolutely nothing will continue to happen for several eternities, until eventually i will get a day job anyway.

#4 What if I succeed?
I get to make a living from something I love.

#5 What’s truly worth doing, whether you fail or succeed?
Anything. Anything at all. But mostly living, not being alive.

And film. I still sort-of love that shit.


#6 In this failure, what went right?
I did something. And that matters.

Do this to yourself.
How To Stay Focused On Your Goals When You Get Bored

laupäev, 15. märts 2014

FOMO Attack

Vanusega seonduvalt pole reede õhtuti kodus passimises enam midagi erilist. Kui ikka ei taha kuhugi minna, siis keegi sulle selle eest sousti pähe valama ei hakka. Inimestel pered ja muud loomad, pealegi peab ka enesele lõõgastumiseks aega jätma. Ja mida seal peo peal nii väga enam vaadata, mida varem näinud poleks või millest mingi hinnaga ilma ei saa jääda?

Ja siis järsku, kell üks öösel tabas mind täielik FOMO Attack. Et mida ma mõtlen, mismõttes ma reedel toas passin? Hirm millestki ilma jääda pole mulle kunagi oluline tundunud, kui et praegu.

Update! Täpselt nii juhtusiki, et juhtus asju ja mind ei olnud. Mu suurimad hirmud millestki ilma jääda said haledalt tõeks!

esmaspäev, 10. märts 2014

Should You Use The SNOOZE Button?

Mul on pikaajaline traditsioon sisse magada. Suuresti tuleneb see ka minu vabast graafikust ja sellest, et enamasti pole mu kellaajad kivisse raiutud. Kui olen mõelnud mingi kokkuleppelise aja, mil oleks viisakas ärgata, on snooze tunduvalt kergem tulema. Ent vahel on ka päriselt vaja ärgata, seega sel nädalavahetusel õnnestus mul proovida mõlemad meetodid inimkatseliselt järele. Magasin pühapäeval sisse, sest panin kella pool tundi liiga vara helisema. Tead küll, ärkad varem, jõuad rohkem? Bullshit, unehimu võidab alati (lisaks ei toiminud mu snooze nupp mingil põhjusel). Aga kui paned kella täpselt õigeks ajaks ja jätad endale minimaalselt aega? Bloody brilliant. Sul pole vaja hommikukohvi kõrvale lehte veerida või pesu pesta; sul on vaja välja puhata ja päeval asjalik olla. Võta oma unest maksimumi ja ärka täpselt vajalikul ajal. Ja ärka esimese korraga.

esmaspäev, 3. märts 2014

pühapäev, 23. veebruar 2014

of all the gin joints

Läksin eile õhtul vastu tahtmist korraks välja, et natuke end tuulutada ja midagi hamba alla pista. Peale üsnagi kesist einet viis sõber mind spontaanselt õllebaari degusteerima, hoolimata mu peotuju puudumisest. Hästi, ühe võib, mõtlesin ma isekeskis.

Võite kaks korda arvata, kes sisse jalutas. Of all the gin joints in all the towns... Ma ei näinud mingit varianti seal enam edasi olla. Mitte puhtalt põgenemise pärast, pigem variantide puudumise tõttu. Pakkisin pillid kotti ja tulin tulema.

Ja siis kuskil (sõna otseses mõttes) ristteel seistes ma järsku mõistsin, et on asju, mille eest ei saa põgeneda. Et teesklen, justkui poleks teda olemas? Ja iga kord, kui näen midagi, mis teda meenutab... Ma ei saanud ju asju lihtsalt sinnapaika jätta ja koju minna!? I needed closure.

Ta võttis minu vabanduse vastu. Ma soovisin talle kaunist õhtut.

Ja läksin veetsin oma õhtu kellegi teise pool.

reede, 21. veebruar 2014

if/then


Millegi pärast kujutasin ma ette, justkui seks lahendaks midagi. Või olin ma lihtsalt selle kütkestatud sellest kui ideest. Igal juhul tabas mind taaskord tühi tunne, et mis nüüd edasi. Justkui oleks midagi saavutatud ja võib selle lõplikult listist maha tõmmata. Tehtud, olemas.

Ent samas lahendas nagu ka. Sest ühtäkki oli selge kui sulavesi, kuidas ma olen mitu kuud obsessinud suuresti ühe asja üle (jättes kõik muud aspektid oma elus lohakile), mattes sinna meeletult aega ja ressursse, sealjuures endale aru andmata, mida ma täpselt siiski otsin. Et justkui tahtsin sisimas lihtsalt keppi, aga otsisin praktikas suhet? Et ei läinud tuimalt selle peale välja, et lihtsalt mingit eite põrutada, aga jahtisin lootusetuse kiuste ikka kedagi õiget?

Ja siis tabasingi end mõttelt, kui tihti olen ma varemgi mingi mõtte taha kinni jäänud, et justkui ei saa enne edasi liikuda, kui mingid tingimused on täidetud - isegi, kui tean sisimas paremini. Kui mingist mõttest ei saa enne edasi, kui see on täide viidud. Kui jään mingite suvaliste nurkade taha toppama.

Aga samas, vahel õnnestub need täide viia. Ja peale seda olen ma taas vaba.

teisipäev, 18. veebruar 2014

Operatsioon: Täisjuut


Eelmisel nädalal tundus, et asjad lähevad endiselt stabiilselt allamäge. Hoolimata tõsiasjast, et sain osaliseks uues äriplaanis ning pakuti ka haltuurat, olid mul reservatsioonid antud lubaduste suhtes. Ja asi läks umbes täpselt nii, nagu ma arvestanud olin, ainult selle vahega, et otsustasin kogu asja kui kogemust võtta ning keskenduda kujuteldavaile eesmärkidele. Sest on raske skoorida, kui sa ei tea, kus värav on. Pidin selle endale ise ette kujutama.

Ja kui reedel kiirustasin heas meeleolus linna, et sõbrapäevast viimast võtta, siis ilmselgelt läks, nagu alati - bowling oli täis broneeritud, restoranide ooteajad tundides ning kinod välja müüdud. Sai saba sorgus kahekesi koju mindud ja pitsat söödud.

Ent asjad hakkasid natuke paremuse poole minema siis, kui peale kaht päeva teineteise põrnitsemist ootuses, et teine pool midagi teeks, ma lõpuks otsad enda kätte haarasin ja tüdruku liistule võtsin. Pigistasin, peilisin ja rääkisin ausalt. Üht koma teist sai selgemaks ja minu mõistus sai tervemaks. 

Selgeks said ka paar muud suhet ja äriplaani. Hambad ristis nurisesin lõpuks välja, mis mulle ei sobinud, ning inimesed hakkasid minust paremini aru saama. Kes oleks arvanud, et kui inimestega vabalt suhelda, võid sa olla neile arusaadav? Olen juba vaikimisi nii harjunud olema valesti mõistetud, et ei hakanud isegi proovima. 

Ja siis sel nädalal, kui võitsin mingi pisikese mõõduka väärtusega jubina, tuli järsku mingi täisjuut peale ja otsustasin likvideerida likviidseid varasid kiire raha omandamise eesmärkidel. Kaubaks läheb kõik, millele saab hinna külge mõelda. Suur (ja täiesti ajuvaba) siht silme ees hakkasin planeerima.

Ja juba samal õhtul tulid esimesed tagasilöögid, kui teenitud rahadest said kulud, kogu raskelt juuditud raha lausa sulas mu näppude vahel ja loodetud sissetulekud ei mänginud välja. Ja see tõmbas moraali nii alla, et pole siiani veel juudilainele tagasi jõudnud.

Üks on kindel - tüdruksõber käib hetkel puhtalt kulutuste alla, ROI on praktiliselt olematu ja seega ebaoluline sihtmärk. Tuleb tähtsamatele asjadele keskenduda. Nagu näiteks telefon.

kolmapäev, 12. veebruar 2014

Loss aversion and the endowment effect.


Kõik sujus meie vahel suurepäraselt, kuniks meil oli pealiskaudne sõprussuhe reisikaaslastena. Ent niipea, kui saabusime tagasi Vabariiki ja oli aeg oma koht otsida, et külmas ja pimedas tundras ellu jääda, hakkas saatus süüdimatult meie erinevusi välja mängima.

"Studies have shown that the pain of a loss is felt almost twice as strong as the reward felt from gain."

Umbes selline tunne valdab mind hetkel, kui ma ei suuda kuidagi oma usalduseta ja ükskõiksest suhtest loobuda. Seda hoolimata tõsiasjast, et oleme täiuslikult ebaühilduvad, seda nii oma mõtetelt ja vaadetelt, hariduslikult ja kultuuriliselt taustalt. Seda hoolimata sellest, et meie isiksused veavad meid pidevalt konflikti, et ta ei mõista minu nalju (literally) ega mõtteid ning kehtestab mulle süüdimatult topeltstandardeid. Et ma ei tunne end temaga kui täisväärtuslikus suhtes. Tema ideaalne elukaaslane oleks konkreetse mõtlemisega praktiline ja töökas põmmpea, mitte mingi enesepettuses suplev tundeline taskupoeet.

Ja sellest kõigest hoolimata kaalub hirm keset talve üksi olemise ees (ja õhkõrn, ent alusetu lootus kubeme piirkonnas) selle üle. Olen endiselt suhetes oma südame ja suguti solgutada. Sest ega palju muud meie vahel ei ole.

Samal teemal:

How We Decide - Jonah Lehrer
Sway: The Irrisistible Pull of Irrational Behaviour - Ori & Rom Brafman
Thinking, Fast and Slow - Daniel Kahneman
Predictably Irrational - Dan Ariely

Suvalist lisalugemist:
Generation Scold - Why millennials are so judgmental about promiscuity
Like to Sleep Around? Blame Your Genes
Does Gender Equality Kill Sex Lives?
Sex Compels: Men Throw Prospect Theory to the Wind for a Chance at Love
The True Cost of Loss Aversion
Failure by Design
How Music Hijacks Our Perception of Time
How Successful People Stay Calm
How a Utilitarian Crosses the Street

pühapäev, 9. veebruar 2014

Locked Out of Heaven




Minu maailmas on siiani asi olnud enam-vähem simple - Sa oled kas sügavas suhtes, sekspartner või sõber. Ent nähtavasti on olemas ka neljas kast, sest just seal olen ma viimased mõned kuud veetnud. Ja see ajab mind hulluks.

Ei, see pole ka puhtalt friend-zone. Me oleme enamat, kui sõbrad, ent meil pole suhe. Me sebime, aga ei seksi. Kõige hullem on see, et mul oleks olnud täiesti reaalne võimalus olla selles teises kategoorias, kuhu ma tahtsingi jõuda, ent lõin õigel hetkel kõhklema oma soovide ja vajaduste suhtes, ning tõmbasin täiega pidurit.

Ja nüüd olen ma stuck ainsas kastis, kus ma tõesti olla ei taha. Ja sellest välja pääsemine on eriti raske, sest silt on juba küljes. Ja sinna kasti vedasin ma end ise.

Nuta mulle jõgi.

Reede

Reede, nagu arvata, oli järjekordne lowpoint. See algas rahulikult, kui täiesti impulsiivselt ja harjumuslikult lasin pooleliolevad kohustused poolsihilikult (!?) hapuks minna ja see oli halb. Aga ma ei tahtnud ka sellises muserdunud olekus üksi koju jääda ja inimestel oli minu suhtes ootusi, seega fine, party.

Ja siis peol järsku tuli kõik see sajaga sisse. Kõik see tühjus ja pealiskaudsus ja alusetud lubadused ja pettumused ja kire puudumine kõigi ja kõige suhtes... ja kõik need vastusteta tunded ja rahulolematus oma tööga ja... Peole eelnenud vestlus ei aidanud sugugi kaasa, vaid kinnitas mu kahtlusi mu suhte osas. Ja siis lõpuks peale mõnd aega peol tuttavatele naeratuse teesklemist tekkis mul vastupandamatu impulss lahkuda. Lülitada oma telefon välja, jätta oma kaaslane ja kõndida üksinduses vihma saatel koju. Liguneda oma nigeluses, lasta kõigil oma kontrolli alt väljunud tunnetel vabalt end tühjaks rahmeldada.

Ent siis tuli mu parim sõber peole. Ja ma ei käitunud selle impulsi kohaselt. Ma ei oleks suutnud seda tema silme all teha. Ja otsustasin selle välja higistada ja hambad ristis vastu pidada. Kuid suutmatusest, või õigemini tahtmatusest oma keelt vaka all hoida, suutsin ma järjekordselt valimatult haiget teha inimestele mu ümber, kes must hoolivad.

See tühjus pole kadunud. Kõik mu tunded on endised. Praegune stabiilsus on ajutine. Vaid see, kuidas ma seda probleemi lahendada üritasin, oli kohatu. Ja vale. Ma suutsin järjestikku teha kõige valemaid otsuseid ja mässida end veel sügavamalt oma sisemistesse vastuoludesse.

reede, 7. veebruar 2014

Tuleb raske päev



Olen viimased paar päeva nii efektiivselt palli pillanud, et täna saab olema raske. Kohustused on kuhjunud ja nüüd paari päeva jooksul on oodata depressiooni relapse'i. Kui jõuab kohale, kui tuksis asjad endiselt on.

kolmapäev, 5. veebruar 2014

esmaspäev, 3. veebruar 2014

Free Endorphins for Life

I have a confession to make. Something i have never admitted to anybody, not even myself.

...

Ever since i was little, i have been living a double life. One of those lives involved my family, friends and immediate surroundings. The other one, however, was further away - in my head. Throughout my hole life I have been building this world, adjusting and crafting; occasionally starting over and resetting, as I saw fit. A whole fictional life, with it's own failures and victories, sacrefices and gains. And IT FELT REAL. In there, anything was possible. But now, at the age of 27 it's weighing me down.

You see, somewhere down the road that world started to substitute reality for me. I was having lavish parties with celebrities, finding great success in any endeavour I decided to get myself involved in. There were problems, sure, but even those were made up. And without actually having to work for it, I was able to get a kick usually associated with any kind of achievement. It was like my own meth lab, right there in my head. Whenever I wanted to feel good, I could just go there. Free endorphins for life. And as time went by, I kept going there, more often than ever.

Hence, I had found myself in a position, where real life no longer substitutes for fiction. It paled in comparison. Since I was so preoccupied building a world in my head, I had no time for the real one. And as time went by, I kept holding on to it, harder and harder. I wasn't just going to let it go. I built it. Like a father with a meth lab in his basement, who still goes to work every morning. It was the only getaway i had for the seemingly ever more cruel world around me, where you actually had to work to achieve anything; where you had to get along with different personalities and work in groups; where yo had to acquire skills to pull off great things.

But then something happened. I met somebody. We got along naturally. I found it to be a delight to spend every moment awake with her. We just... clicked. And as my real life was suddenly more fulfilling, I ran away less. We got furniture, made plans, travelled. We lived. And yet, in my head, I still found myself longing for that stronger kick.

Eventually she gave up on me. As I was left alone in the ruins of the world we had built together, she moved on. She found herself. Suddenly, all I had was my refuge. And a lot of free time I had no idea how to occupy. So I started going there again. It did not feel as it did in the past, but I felt it was the best that could be had, considering. I relapsed.

And now I am struggling to get out. I don't want to be in that world anymore; the one I had built for myself. I know it's not real, the illusion is gone. But I have no idea what to substitute it with. I have lost so much time, careerwise. And people who complete me don't come around every so often. So far there has been one. And I am desperate to replace her, making unwise decisions in the process; burning bridges and wasting assets.

I need help. I just have no idea what help is supposed to be like.

I'm terrified to relapse.

...

What is serotonin? What does serotonin do?
Endorphins: Natural Pain and Stress Fighters

10 Awkward Moments When You're Unemployed

laupäev, 1. veebruar 2014

See kõik kordub taas

Ma tajusin täna, et mul on vaja abi. Kõigil on halvemaid ja paremaid päevi, ent kui need halvemad domineerivad su elu? Kõik teevad aeg-ajalt vigu, ent kui vigade teemine muudab sind toimimisvõimetuks? Kui su suurim vaenlane oled sa ise ja kõik on sinu peas? 

I can't stop fucking up. Ma lasen end pidevalt tõmmata erinevatesse tegevustesse, sest võimalusi tuleb vastu võtta ja pealegi pole mingit põhjust, miks ma nendega hakkama ei saaks. Eriti, kui saan aeg-ajalt millegagi hästi hakkama, on mõnus high peal ja hea samaga edasi lasta. 

Ent siis tuleb see teostamise osa, ning ma langen oma vanadesse impulssidesse. Ma lakkan uskumast selle võimalikkusesse. Ma ei pane piisavalt effortit sellesse. Ma tegelen muude asjadega. Eesmärk ei stimuleeri piisavalt. Misiganes põhjustel lasen ma asja hapuks hätte. Kas siis laiskusest või huvipuudusest.

Ja siis tuleb see kibe osa - tagajärjed. Palju hapusid nägusid ja pisaraid. Kilde ja koristusprahti. Kogu selle käigus unetuid öid, vähkremisi ja ületunde. Ja kui siis kõige lõpuks õnnestub midagi poole persega valmis teha, üheteistkümnendal tunnil, jääb mõru maik suhu, et oleks saanud paremini. Et ei ole midagi, mille üle uhkust tunda. Et ei tahaks sama viga uuesti korrata. 

Ent siis terendab horisondil mõni uus business venture ja see kõik kordub taas...

Nine to five, sheeple wanted

Sain eelmisel nädalal meilile tööpakkumise. Ja vastupidiselt kõigile instinktidele vastasin ma sellele. Ja hilinemise kiuste (!) läksin isegi töövestlusele. Ja kõik oli okei. 

Aga (seal on alati mingi aga, eks?) nüüd pean ma esmaspäevaks tegema proovitöö ja andma teada, kas ma olem tööst huvitatud. Et nad teaks, kas minuga arvestada. Aga ma ei tea, mida teha. Sest ma ei tea, mida ma tahan. Ja ilma tahtmiseta pole seal midagi teha.

Minu tööülesandeks oleks kõikvõimalike firmatoodete trükiettevalmistus ja kujundamine, mis tundub huvitav ja... Teostatav. Ent lisaks selleks peaksin ma suhtlema ka tootjate ja tarnijatega ning haldama projektide teostust. Ehk siis topelttöö. Müügimehi on viis, kujundajaid oleks üks. Kas ma mainisin juba, et ma töötaksin endale pooleldi tundmatu aegunud tarkvara peal ja pole täpselt sellist asja kunagi varem teinud?

Mind kütkestab ja hirmutab samaaegselt idee midagi uut proovida. Mind motiveerib palk. Mul oleks tarvis asju, mis sunniks mind päevakava moodustama. Aga ma lihtsalt ei tea, kas ma saaksin sellega hakkama. Sest kolme nädala pärast peaks ma seda kõike üksi tegema. Ja see on kuramuse palju uut tehnilist teadmist, mida nädalaga omandada.

...

Ja siis lisaks veel see fotoprojekt, videoprojekt, kujundusprojekt ja helikopteriprojekt. Ja mu ema lagunev aed. Ja mu tüdruku tähelepanu vajavad kumerused. Kui selline koormus oleks mulle igapäevane, poleks probleemi, aga ma pole sellisel tasemel enam tükk aega toiminud...

Hello darkness my old friend

Mul on probleeme ja ma ei tea, kellega neist rääkida. Mitte, et keegi ei hooliks, aga nad üritaksid mind aidata. Nad üritaks nõu anda. 

Ja mul oleks lihtsalt vaja, et keegi kuulaks.

laupäev, 4. jaanuar 2014

hindsight is 20/20

If I have any regrets about the past few months, it's that I have made no posts about them. It has been a very transforming time and I would have loved to watch my progress and pour my false perceptions of the future on these pages here, just to see them change as I learn and grow.

But I did not, so that's that.