Fubar 2.0

Mul on veidi kahju, et mu eilne eepiline rant blogisse ära kustus. Kui tavaliselt tundub hea lasta mõned mõtted lihtsalt minema voolata, on seekord mul isegi kahju, et kogu see konserveeritud sisemine sapp paberi peal kirja ei saanud.

Tl;dr i have wasted my whole life. My life is meaningless.

Fubar

Port Authority

Minu geniaalses Ameerika turismireisi plaanis on vaid üks pisike auk - majutus. Ma olin selle pisiasja sootuks viimaseks jätnud. Tegin aasta alguses researchi ära neli kuud ette ja siis nüüd avastasin, et hindadel on vastavalt nõudlusele tendents muutuda. Ups.

Tundub, et ka parimate arvutuste kohaselt ei tuleks säästutripist säästutripp. Ja päris full-on rikkuritripiks mul vahendeid pole. Mis toobki tõsiasjani, et ehk peaks oma ressursse kuidagi arukamalt kasutama?

Mäletan, kui eelmine aasta emaga euroopas sai tripitud, olin uhke, et olin paar sotti kõrvale pannud ja ei pidanud otseselt raha pärast põdema (va. need pagana rongipiletid). Seekord on kogunenud veidi suurem ja üsna substantial summa, mille iga ratsionaalne inimene investeeriks hoopis oma karjääri edendamisse. Kuid peale umbes 13 kuud 40 tundi nädalas pausideta dead-end töö peal rügamist... all i want is a vacation.

And fuck no am I sleeping in no damn hostel. I'm an adult.

-----------------
image courtesy of Graphic Stamps by Unit Editions (via WeTransfer)

An exciting fear

So I accidentally quit my job today. The boss lady came over to tell me how one of the workers had quit and how we could handle the vacation process and... I slyly dropped the bomb. It felt akward. Awkwardly liberating.

I can't remember the last time grass smelled that fresh, the air buzzing from anticipation, sizzling in my hair. It was an incredible, undescribable sense of freedom, combined with a sense of fear about the future.

But it was an exciting fear.