Esimesed paar nädalat olid ekstaatilised. Juba esimesest päevast istusin de facto kõigil koosolekutel ning olin hõlmatud kõikmõeldavate projektidega. Spontaanselt sain ülesandeid ja väljakutseid paremalt ja vasakult, mis panid igakülgselt mu oskusi proovile ning võimaldasid haarata ka sabast kinni asjadel, mida ma justkui peaks oskama, ent mille ise aastateks soiku olin jätnud. Teiseks nädalaks tegin pilti, katsetasin uusi rakendusi, liigutasin motionit ja lõikasin videot. LrC, Ps, Ai, Ae, Pr ja Xd huugasid täiega. Tagatipuks haarati mind veel kaasa ühte grafitiprojekti nii foto kui teostuse osas, kuna kolleegil polnud võimalik ise osaleda. Raske, väljakutseid täis, ent põnev.
Ja siis eelmisel nädalal tõmmati mind ootamatult ühe suure kliendi tööde pealt maha, millesse ma end justkui olin just jõudnud sisse elada. Tulin esmaspäeval tööle ja sain teada, et on otsustatud teisiti ja nüüd oleks ühel teisel tiimil vaja hoopis 130 kahepoolset kaelakaarti. Ja lootuses, et nädal veidi leevendust toob, siis nädala lõpuks sain enda kaela terve posu mingi kolmanda kliendi bännereid. Neidsamu, mida ma käsi südamel olin vandunud, et ma mitte kui kunagi kellegi heaks teha ei kavatse.
Ja siis see nädal leiab mind ägamas nende bännerite all. Kõik vähegi põnevad asjad, millega ma end eelnevatel nädalatel sain siduda on kadunud kui tina tuhka. Kõik fotoprojektid, igasugu liikuvad jullad ja ägedad värvilised sotsiaalmeediajubinad.
Ma seadsin töölt lahkumisega endale eesmärgiks, et tähtis pole niivõrd uues kohas sisse sulanduda ja ellu jääda, kuivõrd leida endale see õige uus koht. Koht, kus ma ise sisse sulanduks. Koht, kuhu ma sobiks. Kui ma olin valmis loobuma oma mugavast pehmest laisast kontoritööst, siis seda eesmärgil, et teha mõtestatumat tegevust, mis võimaldaks mul rohkem end loominguliselt teostada. Hetke seisuga tunnen end taaskord kui sibi kellegi teise unistuste tarbeks.
Äkki reklaam pole ikka päris see? Või olen ma taaskord lihtsalt valel aasal?
I need a damn vacation to think things through.
