kes pudelit ei korja, see krooni ei saa

Kui ma mõned nädalad tagasi avaldasin soovi aega ja võimalust asju läbi mõelda, ei olnud ma võib-olla päris kirglikult valmis variandiks, et see võimalus nii kiirelt tuleb. Ent kui reede pärastlõunal mu ülemused mind kõnesse tõmbasid, ei kulunud just üleliia kaua aru saamiseks, millest jutt hakkab olema. Paar bürokraatlikku pisiasja, mõned kasinad viisakused ja läksin rahulikult oma lauda ja kappi puhastama. 

But here's the thing - I HAD been planning for this. Juba enne eelmiselt kohalt lahkumist olin valmis variandiks, et uuel kohal ei pruugi kõik lilleline olla ning võib-olla olen pannud oma panused valele hobusele. Seega olin rohkelt puhverdanud oma sääste, planeerinud nii kodukontori võimalusi, soetanud uue arvuti ning muid tehnilisi vahendeid ning valmistanud end igakülgselt ette olukorraks, kus ma ühel päeval end igapäevaselt enam kella peale kontorisse ei pea jooksutama.

Mitte ainult - suuresti tänu elukaaslasele olin ka põhjalikult kaardistanud töötukassa poolt pakutavaid lahendusi ning teadlik, et kui kõik tähed peaks sirgel mu ette riita langema ja mu töösuhe peaks mingil põhjusel lõppema katseajal, võin kõigi eelduste kohaselt kuni järgmised 100 päeva saada 60% oma eelmise aasta keskmisest töötasust (ning peale seda 40%). Saada pool kuupalka absoluutselt mitte kui millegi tegemise eest (eeldusel, et kasutan siis seda aega reaalselt enese täiendamiseks ning tegemaks asju, mida pikalt olin soovinud) ei ole just halb tehing. Eriti, kui olen sellesse maksude näol juba aastaid investeerinud. 

Lisaks, kui ma ei eksi, võiks see lükata ka mu selle aasta sissetulekud alla mingi lävendi, mis võimaldaks järgmisel aastal rohkem maksutagastust taodelda. I think. Not sure. Whatever. Squeeze every penny my man. 

900 miljonit sekundit

15 miljonit minutit. 250 000 tundi. 10 000 päeva. 1500 nädalat. 342 kuud. 28,5 aastat. 

Umbes nii palju on mul veel pensionini aega. Absoluutselt viimane hetk kodulaenu peale mõelda. 

maybe that ain't quite it

Umbes poolteist kuud tagasi tegin oma eelmise tööga mõneks ajaks lõpparve. Tekkis võimalus proovida edu uues keskkonnas ning kuna olin eelmises täpselt viie aasta vältel hea palga ja rahuliku töö peal jube paksuks ja laisaks läinud, siis tundsin, et oleks õige hetk teha see drastiline liigutus ning end maast lahti rebida, et uutesse kõrgustesse tõusta.  

 Esimesed paar nädalat olid ekstaatilised. Juba esimesest päevast istusin de facto kõigil koosolekutel ning olin hõlmatud kõikmõeldavate projektidega. Spontaanselt sain ülesandeid ja väljakutseid paremalt ja vasakult, mis panid igakülgselt mu oskusi proovile ning võimaldasid haarata ka sabast kinni asjadel, mida ma justkui peaks oskama, ent mille ise aastateks soiku olin jätnud. Teiseks nädalaks tegin pilti, katsetasin uusi rakendusi, liigutasin motionit ja lõikasin videot. LrC, Ps, Ai, Ae, Pr ja Xd huugasid täiega. Tagatipuks haarati mind veel kaasa ühte grafitiprojekti nii foto kui teostuse osas, kuna kolleegil polnud võimalik ise osaleda. Raske, väljakutseid täis, ent põnev.  

Ja siis eelmisel nädalal tõmmati mind ootamatult ühe suure kliendi tööde pealt maha, millesse ma end justkui olin just jõudnud sisse elada. Tulin esmaspäeval tööle ja sain teada, et on otsustatud teisiti ja nüüd oleks ühel teisel tiimil vaja hoopis 130 kahepoolset kaelakaarti. Ja lootuses, et nädal veidi leevendust toob, siis nädala lõpuks sain enda kaela terve posu mingi kolmanda kliendi bännereid. Neidsamu, mida ma käsi südamel olin vandunud, et ma mitte kui kunagi kellegi heaks teha ei kavatse.  

Ja siis see nädal leiab mind ägamas nende bännerite all. Kõik vähegi põnevad asjad, millega ma end eelnevatel nädalatel sain siduda on kadunud kui tina tuhka. Kõik fotoprojektid, igasugu liikuvad jullad ja ägedad värvilised sotsiaalmeediajubinad.  

Ma seadsin töölt lahkumisega endale eesmärgiks, et tähtis pole niivõrd uues kohas sisse sulanduda ja ellu jääda, kuivõrd leida endale see õige uus koht. Koht, kus ma ise sisse sulanduks. Koht, kuhu ma sobiks. Kui ma olin valmis loobuma oma mugavast pehmest laisast kontoritööst, siis seda eesmärgil, et teha mõtestatumat tegevust, mis võimaldaks mul rohkem end loominguliselt teostada. Hetke seisuga tunnen end taaskord kui sibi kellegi teise unistuste tarbeks. 

Äkki reklaam pole ikka päris see? Või olen ma taaskord lihtsalt valel aasal?  

I need a damn vacation to think things through.