Praegu on täpselt see "ma raiskan oma elu" tunne. Nii raske on teha midagi, millesse sa ei usu.
Mul on alati olnud vaja midagi, mille poole püüelda. Teadmist, et see, mis sa teed, omab tähtsust. Teadmist, et see on võimalik ja otstarbekas. Et see on pingutust ja riski väärt.
Mu plika müüb poes plastmassist karpe. Enamus tema tööst seisneb ootamises, et keegi tuleks ja midagi sooviks. St ta on oma tööst tulenevalt sunnitud lihtsalt nö. aega täis tiksuma. Kogu aeg valves olema ilma pidevalt midagi tegemata. Ja mulle tundub, et minu töö on praegu samasugune.
And i find it to be stupid. Kui ma tegelen nö. loomingulise tööga, siis peaks see käima puhangust puhanguni (ilmselgelt teatud piirangud laienevad), ideest ideeni. Töötada lühikeste sprintide kaupa. Soikuda tükk aega ja siis plahvatada, see mulle meeldiks. Selline pidev 12% efektiivus, vesilahus minu võimetest ja oskustest on lihtsalt... Aja raiskamine.
See on minu elu, mida ma siin praegu lahjendan, kurat võtku.
PS! Ma tean, et mu jutt kõlab lapsikult,
rewind hilisteismelisusesse, aga laiemas plaanis tahtsin ma rääkida töö iseloomust ja inimeste energeetilisest jaotuvusest. Kuidas mõningad inimesed töötavad vaikselt pikemate perioodide jooksul ja mõned eelistaksid pigem aeg-ajalt end ületada. Ja ma tunnen, et see teine poleks mitte eelistatum variant, vaid loomulikum mu jaoks. Sobiks paremini mu võimetega.
