Ühesõnaga, kuna ma pole veel seletanud... Eelmisel nädala keskel helistas mulle üks härrasmees ja pakkus püsivat töökohta trükikojas. Kuna mul niikuinii midagi paremat teha polnud ja hey free money siis ma vastasin, et loomulikult. Ja täna oli juba esimene tööpäev.
Ühtlasi tekkisid mul õhtul koju tulles esimesed kerged kahtlused (aga see on normaalne, sest ma olen homo sapiens sapiens). Tööpäev kestab kaheksast viieni, mis tähendab, et selle aja jooksul olen ma 100% unavailable. Mis nullib ära suure osa mu vabast ajast. Ja 101% mu energiavarust ja kujutlusvõimest. Ei mingeid hommikusi õllejoomisi, videovõtteid, eurotrippi, muusikafestivale ega pärastlõunaseid köögivestlusi sõbrannaga. Ja just see viimane on kuidagi muserdav.
Hea on see, et töökoht on uus ja hea. Tööülesanded on viisakad. Vähemalt ma teen midagi ja ei passi niisama. Ja teenin raha. Ja see kasvatab enesekindlust. Ja võimaldab mul saavutada asju. Ja siis saavad rahast võlad. Ja tegevusest koormus. Ja kohusetundest rutiin. Ja vedru hakkab maha käima. Ma pean vist lihtsalt selle hetke ära tabama, kui nõmedaks läheb.
Vähemalt on mul millegi üle mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar