Kobayashi Maru

What a bitch of a morning.

Kui su elus on kaks inimest, kes mõlemad tahavad mingil põhjusel samal toolil istuda ja sa sellest hoolimata üritad kompromissi leida... ja seda lihtsalt ei ole?

Lose-lose situation.

so much happening

See feel, kui avastad, et su endine best friend on sind facebookist maha võtnud. Burns!

Sel nädalal on kõik eelmiste nädalate asjad kuidagi kulmineerunud. Et kõik varasemalt mulda küntud seemned on oma viljad maha saanud või umbrohtu kasvanud ning jooksed kõpla ja kastekannuga vagude vahel, et mis jääb ja mis peab minema. Eriti sel nädalal.

Võtsin neljapäeval süüdimatult poolvaba haiguspäeva, sest ei suutnud tempoga kaasas püsida. No ragrets, õigesse kohta läks.

Ja see ei tundu, nagu see oleks tulnud liiga kiiresti - pigem see, et nüüd on see hetk käes, kus mingeid vastuseid enam vältida pole võimalik. Tööl on tunda veits silmuse kitsenemist ja sõbrad ning sõbrannad ootavad paikapanevaid otsuseid. Selline tunne, nagu seisaks rambivalguses, publik vaikuses ootamas, et "noh, ütle lõpuks midagi". Ja parim, mis sa teha saad, on improviseerida puusalt.

So much shit happening right now... I need a fucking vaca.

PS! Sidenote. Kunagine parim sõps võttis kind-of ühendust. So I have that going for me which is nice, i guess.

this is a headline

So. After months of self-pity, feelings of inadequacy and completely letting myself go and becoming detached from my surrounding environment in disappointment... I got offered a job. The kind that I would have gladly taken a few months ago and am currently quite desperate for. And yet I'm feeling more anxious than ever, completely refusing to figure out whether I should take the offer. Because the job is as dead-end as it gets.

It's warm. It's comfortable. It's easy. And it leads nowhere. I've been down that road long enough to know that.

And yet. It is logical. Since I've depleted most of my other options and completely wreaked havoc on my ability to get anything done at all, having a simple carrot and stick environment might be a good move to practice some discipline (disclaimer: my mind wondered off in the midst of writing that sentence for a few hours, so I've no idea what I've just written). It would also help to recuperate some losses in my finances and help me get things moving in any direction.

Pros: money, stability, a sense of purpose, discipline, cool toys
Cons: missing out on other opportunities, loss of freedom (either of which have done any good for me), a bummer summer

What the hell am I saying, I've spent now nearly two years pretty much unemployed and it sucks balls. All that freedom and multitude of options has done me no courtesy whatsoever. If for nothing less than that, I have to take that job to be able to get fired glamorously.

Don't bite the hand that feeds you

Ma olen lõpuks suutnud välja vihastada ühe viimastest inimestest, kes mind veel kui sitta pilpa peal on hoidnud. Ja kuigi ma olen solvunud ja hurt selle põhjuse pärast, ei saa ma seda talle süüks panna.

Ja kõige tobedam kogu asja juures on see, et kõik olukorrad, kus ma inimestele haiget olen teinud, on tekkinud mu impotentsest soovist head teha.

FML.

People

pühapäev, 24. august 2014

I miss my bike

So I lent my bike to my mom for a few days.

I miss my bike. It really feels as if I've lost a friend. A sense of freedom. A readon to wake up in the norning. Something to strive for. The physical challenge.

Since moving around with public transportation had become impossible and moving on feet was just too damn slow, I dug up the old rusted up Brownie, pumped the broken tires and started coasting.

I was also intrigued by stamina boost it gave me. And it made me want to challenge myself, to try to beat my own records as I gently flew on the city streets, dodging tourists and irritating drivers. And what a sense of freedom. To be able to move whenever… wherever.

I miss my bike.

Why Fixies Belong in the Garbage

esmaspäev, 30. juuni 2014

Refresh addiction

Ah minge vittu, kuidas on see võimalik, et mõne tunniga kõik asjad suurepärasest täiesti putsi lähevad?

Ma tean täpselt. Refresh addiction.

Kõik oli väga lihtne. Päev oli ees, taskusse oli lambist tekkinud natuke raha ja ilm oli vilets. Polnud midagi lihtsamat - pakkida kõrvaklapid kõrva, toppida pusa selga, jalutada poodi, osta firma arvele mälukaart, vaadata endale teksaseid ja triiksärki ning korjata tagasiteel veel sõbralt peegelkaamera homse pildistamise jaoks. Hell, kui aega üle oleks jäänud, oleks veel sõbranna poolt läbi liibunud.

Ja siis ma lihtsalt... jäin... kuidagi...

Nüüd on õhtu, pole pükse ega särki - kaamerast rääkimata. Ja kuidagi pean ma nüüd jälle hakkama kõike seda kokku lappima.

...

Ja päris ausalt, ma olen oma probleemist teadlik, aga ma ei oska seda millegagi asendada. Nagu diiler, kes oma kraamist sõltuvuses, aga ei oska ka midagi muud. Ning mind isegi hirmutab see mõte, et kui ma peaks ühel hetkel selle raali kaane kinni panema, siis... Kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Ma olen aastate vältel nii suure osa oma elust puhtalt internetiga sidunud, et ma ei oskagi enam ilma. Mul justkui puudub alternatiiv. Või vähemalt kujutlusvõime.

...

Boo fucking whoo, pane see kaas kinni ja tee oma fucking elu korda. Live.

pühapäev, 9. veebruar 2014

Reede

Reede, nagu arvata, oli järjekordne lowpoint. See algas rahulikult, kui täiesti impulsiivselt ja harjumuslikult lasin pooleliolevad kohustused poolsihilikult (!?) hapuks minna ja see oli halb. Aga ma ei tahtnud ka sellises muserdunud olekus üksi koju jääda ja inimestel oli minu suhtes ootusi, seega fine, party.

Ja siis peol järsku tuli kõik see sajaga sisse. Kõik see tühjus ja pealiskaudsus ja alusetud lubadused ja pettumused ja kire puudumine kõigi ja kõige suhtes... ja kõik need vastusteta tunded ja rahulolematus oma tööga ja... Peole eelnenud vestlus ei aidanud sugugi kaasa, vaid kinnitas mu kahtlusi mu suhte osas. Ja siis lõpuks peale mõnd aega peol tuttavatele naeratuse teesklemist tekkis mul vastupandamatu impulss lahkuda. Lülitada oma telefon välja, jätta oma kaaslane ja kõndida üksinduses vihma saatel koju. Liguneda oma nigeluses, lasta kõigil oma kontrolli alt väljunud tunnetel vabalt end tühjaks rahmeldada.

Ent siis tuli mu parim sõber peole. Ja ma ei käitunud selle impulsi kohaselt. Ma ei oleks suutnud seda tema silme all teha. Ja otsustasin selle välja higistada ja hambad ristis vastu pidada. Kuid suutmatusest, või õigemini tahtmatusest oma keelt vaka all hoida, suutsin ma järjekordselt valimatult haiget teha inimestele mu ümber, kes must hoolivad.

See tühjus pole kadunud. Kõik mu tunded on endised. Praegune stabiilsus on ajutine. Vaid see, kuidas ma seda probleemi lahendada üritasin, oli kohatu. Ja vale. Ma suutsin järjestikku teha kõige valemaid otsuseid ja mässida end veel sügavamalt oma sisemistesse vastuoludesse.

neljapäev, 3. oktoober 2013

those days

Some days are better. These days you forget all your problems. But then there are those other days. And today is one of them.

kolmapäev, 31. juuli 2013

Running away

Today I found myself at crossroads. On one side was the new and interesting and on the other was old and familiar. And I found myself geniuinely confused as of what to do.

So I ran.

Not because I wanted to, but because it was the only thing I knew...


...I never want to be that person again who runs.

reede, 13. jaanuar 2012

Halbadest otsustest

Eks halba otsust tunned ikka tagantjärgi.

 Nädala algus oli täitsa okei. Money in my pocket, music in my ears, girlfriend on my side and sherlock s02e02 on my memory stick. Aga.

 Tellitud tahvelmasin ei toiminud sugugi nii, nagu loodetud. Alustuseks ekraan, mis on ikka sõnulseletamatult halb ja tundetu, ning muudab trükkimise võimatuks. Mina saaks veel äkki hakkama, aga mu ema? Lisaks veel nipet-näpet pisivigu, mis teevad pealtnäha päris normaalsest seadmest kasutuskõlbmatu. 3G Dongle on ka root'imata välistatud. Teleka sain lõpuks siiski tööle - üks kümnest, pole paha. Saab tasuta nelja (!!!) kanalit vaadata. 2160 krooni eest mücke bro, kas pole?

 Kuna lepingu punkti 6.3.6 järgi pole võimalik tagastada nn. eritellimusi, pean ma uurima võimalusi, kuidas kallist mänguasjast asja saada. Veel üks mure lisaks. Ise tehtud, halb.

 Kõige rohkem on ikka kahju tehtud halva otsuse üle. Tagasivaates ma aimasin, et nii võib minna, aga ma teadsin, et ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ja nüüd on üks neist "poleks vist ikka pidanud" kordadest.

  The Bamboos feat. Megan Washington "The Wilhelm Scream" (mp3)

reede, 15. oktoober 2010

see on postitus

Geniaalne. Kolleeg läheb tänasest ära ja ma saan ta CFH'd endale. Sest mul on ilmselgelt niigi vähe tööd. Juba praegu on mul raskusi oma tööga, leidmaks motivatsiooni ja põhjust, miks mind peaks huvitama. Aga ei huvita, pohhui on. Võõras mure.

Samas on hetki, mil ma tunnen end õnnelikuna. Ent need hetked on harva ja hajali.

See drastiline muutus. Mulle tundub, et see tuleb varsti.

pühapäev, 29. august 2010

prooviaeg saab läbi

Täna hommikul kell seitse helises mu telefon. Sõbrad olid just peolt tulnud ja uurisid, kas nad võiks "paar tundi mu köögis istuda, õues on külm". Ma vajutasin kinni.

Ühest küljest pole suur ohverdus lunastada oma sõpradele paariks tunniks oma köögipinda, ent ma olin marus. Kell seitse hommikul aetakse mind une pealt üles, sest mu sõbrad ei oska peale pidu koju minna? Kuid kõige tülgastavam oli arusaamine, et ma olen oma parimaist sõpradest väsinud. Ainult ühed samad näod, samad peod, samad jutud. Copy paste. Rinse and repeat. Ma ei tahtnud nende möla köögis kuulata.

Mis toob mind probleemi tuumani - Ma olen alati võtnud kõiki asju oma elus ajutisena. Teadmine, et asjad võivadki nii püsivalt jääda, on sandistav. Et ma ei saa välja sellest joodikute ja väikekodanlaste ringist oma piiratud mõtlemise ja madalate sihtidega. Sest juba pikka aega on mul raskusi leida asju, mis mulle mingitki rahuldust pakuksid. Inimesi, kes paneks elama. Ja see on murettekitav tendents.

No purpose, no goal. Aeg on oma elus asjad üle hinnata.

neljapäev, 29. juuli 2010

emo olen

Tööd on vähemaks jäänud, mis muudab mind paranoiliseks. Välimuse pärast mind siin tööl ei hoita.

teisipäev, 27. aprill 2010

the sounds of silence

Täiesti pohhui olekul on üks hea külg. Et on täiesti pohhui. Kui pole midagi võita, pole ka midagi kaotada. Tänane algas kuidagi teisiti.

Karta on, et homne on jälle samasugune. Eks näeb.

esmaspäev, 26. aprill 2010

pre-birthday depression

Enesekindlusega pole mul kunagi hiilata olnud. Ja seetõttu on taas järjekordne madalseis, mille raames kõik mu kõhklused ja kahtlused on kuhjunud ning kogu tuleviku perspektiivituse raames tipnenud igasuguse ambitsioonitusega midagi teha, selmet et põrandal looteasendis lesides lasta patukahetsusel enesesse hüübida. Ma tunnen end mõttetu ja jõuetuna.

Üür on maksmata. Kommunaalid on kaks kuud võlgu. Internet on tasumata. Tõele au andes pole ma laupäevast reedest saati eriti midagi söönud. Ebameeldiv tunne. Käin mööda seinaääri. Võtan vastu almusi, tühi kõht ei luba pirtsakas olla. Minust on saamas mittemiski.

Terav valu rindkeres. Umbes paarikümne minuti vältel, mil üritasin rahuneda, mõistsin, et see võib olla tingitud stressist. Milline naeruväärne väide, mis mul linnukesel muret. Ent tõele au andes on end kodus üksi piinates ja kõigis maailmahädades süüdi tundmisel parajalt stressirohke mõju. Tunda end alaväärsena on koormav ja väsitav, asetada end minuga samasse positsiooni on raske. Raske on mõista.

Nägin jälle paari asja, mis eesti noored olid teinud. Nad elavad seda elu, mida mina peaks. Mida ma tahtsin. Ja mille ma mööda lasin. Ning arusaam sellest, kui suur mu mahajäämus nendega võrreldes on, on rusuv. Masendav. Ma ei tea, kas ma jaksan seda tasa teha. Kas mul on veel aega. Olla üks miljoneist ei tee mu olemist sugugi paremaks.

S*tta ma soiun, raisk. Mõttetu mees. Komavead.

esmaspäev, 12. aprill 2010

kohustuslik esimene postitus

Kuigi nimest seda järeldada ei saaks, kriban ma siia igasugust jama filmide ja nende tegemise kohta. Et endal oleks pärast kena vaadata. Falala.