Ma ei jõudnudki lõpuks laupäeva õhtul Tartusse. Ja ma kõike muud kui et kahetsen seda otsust.
Svaipisin eelmisel nädalal tinderis ringi ja sain sõnumi ühelt neiult. Ajasime veidi juttu, tundus mõistlik. Otustasime kokku saada, täiesti suvalisel põhjusel. Olin veel veits ähmis, et mis, otse töölt ja ilma raamatuta. Ja siis me jõime kohvi ja pikalt ja kuidagi mingi hetk said aru et... Me maailmad kuidagi klappisid. Hobid ja huvid ja eluvaated. Et ei olnud mingit teesklust ega kohmetust, see tundus nii naturaalne. Nii et umbes seitse tundi hiljem üksi koju jalutades oli selge, et ma tahan seda inimest veel näha.
Pühapäeva hommikul ärkasin ma pehmes valges magamistoas blondi neiu ja tema kassi kõrval. Ja siis me lihtsalt rääkisime, vabalt ja eelarvamusteta. Ja see oli maagiline.
Kuniks eile unise peaga sain sõnumi, et ta pole ikka valmis selliseks asjaks ja ära pikka viha pea. Ja nüüd on veits selline crash and burn peal. Poleks arvanud, et inimene, kelle eksistentsist ma veel paar nädalat tagasi teadlik polnud, võib nii kõvasti korda minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar