On juuli. Seega tööd pole ollagi. Samas väga ei nuta, eesti ilm on, nagu ta on.
Samas ega kuhugi ei liigu ka. Ikka ootan oma kōnet...
On juuli. Seega tööd pole ollagi. Samas väga ei nuta, eesti ilm on, nagu ta on.
Samas ega kuhugi ei liigu ka. Ikka ootan oma kōnet...
Mulle ei meeldi sotsiaalsed koosviibimised. See oleks leebem viis seda öelda. Ja meeldi on natuke vale sõna.
Kõigest paar inimest rohkem kui tavaliselt on vaja selleks, et ma tunneks end taas nagu see paanikas ja pisarais tüüp, kes end hüsteeriahoo lävel kooli koridoris nurga taga peitis.
Habras on see mu meelerahu.
Ma pean tõsiselt käsile võtma oma procrastinationi. Aga mitte täna, ei viitsi. Töö kõrvalt ei jaksa ja töötuna ei viitsi.
Naisega on all love. Vahepeal oli hetkeks selline "but the thrill is gone" moment, aga ainult hetkeks. Reeglina me saame kõik ilusti ära kakeldud ja kõik vajaliku välja öeldud.
Mõttetu post.
Today is "the most late I've ever been to work" day.
Woke up this morning... and simply didn't give a damn.
Every time I get a client deaf to the voice of reason, I care less. Every time I'm burdened with more work than I can handle, I care less. Every time I work overtime and am rewarded by 8 additional euros on my paycheck, I care less.
I used to give a fuck...

Panin eile paberi lauale.
Siit on muidugi mitu olulist postitust vahelt puudu. Tl;dr - kolisime naisega kokku, tassisime mu koli ära, panime kapi kokku, käisime paldiskis, vaatasime avatari kolm hooaega, tuiasime haapsalus... happiness all ova. Tööl läks iga päevaga magedamaks, sest peale kolmanda kujundaja lahkumist ladustati kõik tööd minu turja. Ja ei ole mõnus, eriti kui perspektiivi napib, tasu on kesine, oma aega ja energiat pole ning suurimaks preemiaks tehtud töö eest on... veel rohkem tööd. Sama palgaga.
Now or never, baby.
The Roots - Now or Never (mp3)
"Miks sa Eestist minema läksid?
Ma mängisin mitmes ansamblis ja enamik pillimehi, keda ma tundsin, olid joodikud. Ma ei tahtnud ise saada samasuguseks."