Reality check

Raske on panna sōnadesse, kui pettunud ma endas eile olin. Proovipäev ei läinud just kōige edukamalt. Tagasihoidlikusel ja tōrklikkusel on vahe ning mu töö ei tulnud ka kōige paremini välja.
Mis aga enim haiget tegi, oli see, et ma olen tükk aega mōelnud end agentuuri pressida. Vaadanud oma tehtud asju ja patsutanud kōhtu. Mōelnud, kuidas ma mingisse halba agentuuri ikka ei kavatse minna. Ja eilne oli siis reality check - ma lihtsalt pole piisavalt hea. Kogu mu roosamanna unelm aknast välja.
Mis minust saab?

adulthood

Ime sitta, neeger

Iga kord, kui ma käin Tartus pidudel, muutun ma instantly selleks depressiivseks alanikutud 21-aastaseks. Kōik need mälus ōhtud ja tühja siiberdamised... Nagu leetrid, et oled juba korra läbi pōdenud ja väga enam ei kutsu. Ja see juhtub iga viimne kui kord.

Ausalt, mul pole pidudel (üksi) sittagi teha.

Ahh, I'm also gonna need you to...

"I don't like my job and I don't think I'm gonna go anymore" - Peter Gibbons

Great stuff!

Post-vacation depression

Eelmised paar nädalat on suht virelemise vōtmes läinud - päevad tööl suht tegevuseleiged ja raha ka otsas. Kuni sel nädalal lōpuks tööd tuli. Nōmedat, nürimeelset, perspektiivitut tööd - 80lk tihedat kujundust, et trükkida 50 koopiat. Mōnitamine. Ei meelita just tööd tegema.

Ja siis tuli palgatshekk. Mispidi ma ka ei arvuta, seda tuleb ikka napakalt liiga vähe. Ma olen viimase kuu jooksul saanud alla poole palgast. Ka puhkusetasuga jääb leebelt üle kolmandiku puudu. Ju siis ma ei oska arvutada, aga selle rahaga ei saa ma katta isegi summat, mis mul tööl kohal käimiseks kulub.

Seega jah, shit just got real.

Masturbation

On juuli. Seega tööd pole ollagi. Samas väga ei nuta, eesti ilm on, nagu ta on.

Samas ega kuhugi ei liigu ka. Ikka ootan oma kōnet...

Socially Impaired

Mulle ei meeldi sotsiaalsed koosviibimised. See oleks leebem viis seda öelda. Ja meeldi on natuke vale sõna.

Kõigest paar inimest rohkem kui tavaliselt on vaja selleks, et ma tunneks end taas nagu see paanikas ja pisarais tüüp, kes end hüsteeriahoo lävel kooli koridoris nurga taga peitis.

Habras on see mu meelerahu.

When you love someone

Ma pean tõsiselt käsile võtma oma procrastinationi. Aga mitte täna, ei viitsi. Töö kõrvalt ei jaksa ja töötuna ei viitsi.

Naisega on all love. Vahepeal oli hetkeks selline "but the thrill is gone" moment, aga ainult hetkeks. Reeglina me saame kõik ilusti ära kakeldud ja kõik vajaliku välja öeldud.

Mõttetu post.

un-unemployed

Peale avalduse sisse andmist oli esimeseks reaktsiooniks eufooria. Et mina olen nüüd enda aja peremees ja saan igal ajal vastavalt oma soovile nina nokkida ja põlve sügada. Ent oma tarbimisharjumusi jälgides hakkas rahulolu murenema ja taevasse kerkisid hallimad pilved - kuidas ma suudan oma kulutamise juures pinnal püsida.

Ma pole küll eriti kallis inimene, ent mulle meeldivad head asjad. Mulle meeldib vabadus, mida raha mulle võimaldab. Ja arusaam, et kolme nädala jooksul tuleb viimane rull (millest pool korteri alla läheb) ja et siis on kõik, oli rusuv. No more McDonalds und Caffe Latte.

Aga on näha, et need seal tööl ilma minuta üsna jännis. Peale avalduse andmist pole tulnud ühtki märkust, etteheidet, kisa. Üks päev, kui ma hilinesin, ülemus helistas - mitte, et küsida, kus ma olen, vaid et kas kõik on korras. Sisuliselt sama, aga psühholoogiline efekt on täiesti teine, sõnastusest tulenevalt. Ja nüüd tuli ülemus ja uuris, et kas oleks võimalik mind seal edasi hoida, pisikese palgakõrgenduse abil.

Ja ausalt öeldes, see ei olegi kõige hullem mõte. Mitte kauaks, nii umbes kuuks. See annaks võimaluse raha ja mõtteid koguda. Sest muidu olen ma järgmisest nädalast põllu peal. Ja mida ma siis oma ajaga ja ilma rahata peale hakkan, hui znajet.

I think I have made a decision.

reede kolmteist

Is my luck quietly running out?

Kui varem on asjad olnud pigem mustvalgelt feil-vicrory, siis sel nädala on olnud mitu keissi, kus asjad on lihtsalt... samhau. Average. Selline leige supp, nagu on ja ei ole ka. Et ei ole head sooritust, on lihtsalt ristike kirjas. Tsee miinus.

Suutsin eile naisega jälle tüli kiskuda. Ikka mingi tühja pärast. Küll ei meeldi talle mu hilinemine (jah, ma tean, aga minu puhul on see paratamatu), küll ei meeldi talle, et ma ei naudi pidu, mida ma ei naudi. Mis on loogiline jätk sellele, kui ma kuhugi kontvõõraks lähen. Ja mitte sellepärast, et pidu oleks halb, kaugeltki mitte. Pole lihtsalt minu muusika, minu inimesed. Minust oli lihtsalt vale teda sealt vastu tahtmist minema vedada. I should have quielty done what i usually do - make like a tree.

Nüüd ei taha kumbki oma viga tunnistada. Isegi ussimängu tegin läbi, kujundlikult väljendudes.

exactly my point

I used to...

Today is "the most late I've ever been to work" day.

Woke up this morning... and simply didn't give a damn.

Every time I get a client deaf to the voice of reason, I care less. Every time I'm burdened with more work than I can handle, I care less. Every time I work overtime and am rewarded by 8 additional euros on my paycheck, I care less.

I used to give a fuck...

entroopia

Panin eile paberi lauale.

Siit on muidugi mitu olulist postitust vahelt puudu. Tl;dr - kolisime naisega kokku, tassisime mu koli ära, panime kapi kokku, käisime paldiskis, vaatasime avatari kolm hooaega, tuiasime haapsalus... happiness all ova. Tööl läks iga päevaga magedamaks, sest peale kolmanda kujundaja lahkumist ladustati kõik tööd minu turja. Ja ei ole mõnus, eriti kui perspektiivi napib, tasu on kesine, oma aega ja energiat pole ning suurimaks preemiaks tehtud töö eest on... veel rohkem tööd. Sama palgaga.

Now or never, baby.

The Roots - Now or Never (mp3)

kriso 2011

Kuni kolmandani (homme) hunnik raamatuid soodsamad:

Your Screenplay Sucks!: 100 Ways to Make it Great €14,07

Stanley Kubrick: The Complete Films €10,95

Alfred Hitchcock: The Complete Films annotated edition €10,95

Bare Bones Book of Screenwriting €11,96

Story: Substance, Structure, Style, and the Principles of Screenwriting abridged edition €21,91

Making a Good Script Great €12,67

----------------

Complete List

ignobänn

Praegu on see tunne, et kustutan tuld bensiiniga.

Ütlesin ühel öösel tüdrukule, millest ma mõtlen. Ma teadsin, et ta hakkab nutma, aga ma ütlesin seda siiski. Ta hakkas nutma. Toimivad paarid on ikka in better and in worse, aga mulle tundub, et see in worse pool on tema jaoks täielik ignobänn. Ma ei tea, kaua meie selline roosamanna mängusuhe vastu peab, kus keegi toa keskel elevandist rääkida ei tohi.

Mulle ei meeldi see korter. Liiga madal bang for the bucks (hinna ja kvaliteedi suhe). Ja at no point olin ma hurraaga valmis kolima nii-öelda kommuunikasse. Mu tüdrukule selline asi meeldib, mulle mitte. Ma ütlesin talle, et i don't do crowds. Ta ütles seepeale, et ta ka väga mitte. She really didn't get what I said. Ta on täiesti Elvis.

Minu pool oli oleng. Endiselt venivad mu jaoks liiga pikaks ja valjuks, aga samas oli kuidagi meeldiv. Härdaks tegi. Kui ära hakkasin minema, ütles Ints, et kui enam ei näe, siis proosit. Mul oli nagu, et mismõttes, ma ju elan veel siin. Ja neil oli nagu, et dude. Väga loll tunne, et ma pole vist ikka kaua reaalsuses viibinud, kõik oleks justkui mu eest ette ära otsustatud.

Ekust on kahju, in the middle of this. Mina oma otsustusvõimetusega, tšikid oma paraadijuhtimisega. Ja keegi peab selle lõbu kinni maksma. Undo, undo.

Ma jään praegu hiljaks. Absoluutselt on purpose.

a house is not a home

Nüüd hakkab lõpuks kohale jõudma.

Plikad olid natuke solvunud, et ma ei jaga nende entusiasmi uue korteri puhul. Oleks palju väita, et siin midagi rõõmustada on. Võib-olla väljendasin ma oma kahtlusi-kõhklusi ja liialt ebaselgelt? Või on asi lihtsalt selles, et ma tunnen, et minu jaoks liiguvad asjad liiga kiiresti. Otsus sai langetatud enne, kui ma otsustanud olin. Ja nüüd tundub, et äkki tegin ma vale otsuse. Või kas see oli üldse minu otsus? Ja miks süüdistan ma selles teisi?

Ja mind häirib, et tüdruk jookseb iga kord toast välja, kui ma temaga ausalt tahan rääkida. Hiljuti ei rääkinud ta minuga mitu tundi, kui ma keset juttu juhtumisi väljendasin kahtlusi kolimise osas. Nüüd ei saa seda teemat üldse üles võtta. Nii tundlik ei saa ju olla, vittu küll.

Palju häirib mind see keset veebruari kolimine. Korter korteriks, see on kõigest koht. Aga kogu see kolimisekamm keset jäist veebruari koos oma 2000 kodinaga on jälk. Pask taiming.

Keda iganes ma ka kuskil ei näeks, kolimisjutt on põhiteema. Ja suht nõme, sest ma ei saa seda endalegi ära seletatud. Et miks, kurat küll. Raske öelda.

Eks ma jonnin natuke ja saan üle.

this is the thing

Suurem muretsemine oli vist asjata.

Fink - This Is The Thing

närviline

Viimased kuud kummitab mind parakas, nagu oleks midagi väga tähtsat meelest läinud. Kogu aeg on selline moosivarga tunne. Eks oma osa andsid sinna andmesideparakas, tööparakas ja mendiparakas, aga tunne ei jäta rahule. Ikka painab miski hinge. Nagu roostetaks servast. Hirm millegi hoomamatu ees.

"You know, it occurs to me - you could solve all your problems by obtaining more money"
-Dr Sheldon Cooper

head seda-aastat

nii. läbi. finito. selle aasta v6ib kotti pista

kohustuslikud uusaastalubadused? eelmise aasta omadest tuli kaks kolmest, kui ma ei eksi, seega šansid on täiesti olemas.

Järgmiseks aastaks reisima, uus töö ja... mu esimene koostöö filmialal. kas siis kirjutaja, näpuvehkija v6i kaablivedajana. kasv6i pea ees jalg ukse vahele.

ja kui ei vea välja, siis reisima. minema. away.

väikekodanlase elu

i am doing fine, i guess.

sain eile ristoga kokku. tal on eestis ikka sitaks igav. siin ei toimu midagi ja kõik on nii töiseks-koduseks ära läinud. ja nii ka mina.

mul on kolm olekut - ma olen kas tööl, tüdrukuga koos või istun üksi pimedas toas ja vihkan end. ainult et viimase jaoks on hiljuti vähe aega jäänud.

tööl on ka lahedamaks läinud.

ma olen laisk ja mugav.

jne.