How good news can ruin a day.

A good news can ruin a day. All it took was one notification on my phone, one I hadn’t seen yet, nor swiped away. It was an email from a job I applied to recently, a good offer, but it wasn’t a good incident.  The morning had started with a horrible rainstorm, so we decided to commute to work with a rental that just happened to be nearby, as if by a miracle. I was driving, in hectic peak rush-hour traffic, operating a motor vehicle, worst intersection in Tallinn, and then my girlfriend just grabbed my phone to change the song and instead opened the email and went through the entire thread. And got really pissed off that I had seemingly been procrastinating on it.

I don’t mind if she knows what’s going on in my life, I don’t even mind if she sees my stuff—but this felt like the worst violation. Ambushed. Total violation. Why did I, when I had applied for a job, ask follow-up questions on the same date as the due date? I didn’t have a good answer. Traffic, life, rush hour, worst intersection, couldn’t think. No mental capacity.

And of course, the worst part? She was right. She saw right through my ruse. I HAD been procrastinating on this one. I had no good idea for that. Pissed me off. Worst place, worst time, worst moment ever. Morning started well, everything going great, then irony hits: email from the employer, they loved my work, good news, but my partner gets left out. And she proceeds to grill me, why haven’t you responded sooner? Because, of course, in her mind it fits a pattern—me avoiding duties—but the timing, the traffic, the whole situation, completely wrong.

I’m stuck. No money for a drastic move. Emotionally exhausted. Unemployed, feeling worthless but capable, and having someone point out how you’re “doing things wrong” in the middle of rush-hour life? Unhelpful, to say the least.

bad at maths

Ühesõnaga mu partner on seriously fucked off about my current predicament. What was supposed to be a brief period of underutilization has become a major hurdle in our personal relationship and a massive source of stress. It is no longer enough that I cook and clean like the house elf that I am, I am being berated for not applying to the most bottom of the barrel job offers. This does really feel like a bottom. 

kes pudelit ei korja, see krooni ei saa

Kui ma mõned nädalad tagasi avaldasin soovi aega ja võimalust asju läbi mõelda, ei olnud ma võib-olla päris kirglikult valmis variandiks, et see võimalus nii kiirelt tuleb. Ent kui reede pärastlõunal mu ülemused mind kõnesse tõmbasid, ei kulunud just üleliia kaua aru saamiseks, millest jutt hakkab olema. Paar bürokraatlikku pisiasja, mõned kasinad viisakused ja läksin rahulikult oma lauda ja kappi puhastama. 

But here's the thing - I HAD been planning for this. Juba enne eelmiselt kohalt lahkumist olin valmis variandiks, et uuel kohal ei pruugi kõik lilleline olla ning võib-olla olen pannud oma panused valele hobusele. Seega olin rohkelt puhverdanud oma sääste, planeerinud nii kodukontori võimalusi, soetanud uue arvuti ning muid tehnilisi vahendeid ning valmistanud end igakülgselt ette olukorraks, kus ma ühel päeval end igapäevaselt enam kella peale kontorisse ei pea jooksutama.

Mitte ainult - suuresti tänu elukaaslasele olin ka põhjalikult kaardistanud töötukassa poolt pakutavaid lahendusi ning teadlik, et kui kõik tähed peaks sirgel mu ette riita langema ja mu töösuhe peaks mingil põhjusel lõppema katseajal, võin kõigi eelduste kohaselt kuni järgmised 100 päeva saada 60% oma eelmise aasta keskmisest töötasust (ning peale seda 40%). Saada pool kuupalka absoluutselt mitte kui millegi tegemise eest (eeldusel, et kasutan siis seda aega reaalselt enese täiendamiseks ning tegemaks asju, mida pikalt olin soovinud) ei ole just halb tehing. Eriti, kui olen sellesse maksude näol juba aastaid investeerinud. 

Lisaks, kui ma ei eksi, võiks see lükata ka mu selle aasta sissetulekud alla mingi lävendi, mis võimaldaks järgmisel aastal rohkem maksutagastust taodelda. I think. Not sure. Whatever. Squeeze every penny my man. 

maybe that ain't quite it

Umbes poolteist kuud tagasi tegin oma eelmise tööga mõneks ajaks lõpparve. Tekkis võimalus proovida edu uues keskkonnas ning kuna olin eelmises täpselt viie aasta vältel hea palga ja rahuliku töö peal jube paksuks ja laisaks läinud, siis tundsin, et oleks õige hetk teha see drastiline liigutus ning end maast lahti rebida, et uutesse kõrgustesse tõusta.  

 Esimesed paar nädalat olid ekstaatilised. Juba esimesest päevast istusin de facto kõigil koosolekutel ning olin hõlmatud kõikmõeldavate projektidega. Spontaanselt sain ülesandeid ja väljakutseid paremalt ja vasakult, mis panid igakülgselt mu oskusi proovile ning võimaldasid haarata ka sabast kinni asjadel, mida ma justkui peaks oskama, ent mille ise aastateks soiku olin jätnud. Teiseks nädalaks tegin pilti, katsetasin uusi rakendusi, liigutasin motionit ja lõikasin videot. LrC, Ps, Ai, Ae, Pr ja Xd huugasid täiega. Tagatipuks haarati mind veel kaasa ühte grafitiprojekti nii foto kui teostuse osas, kuna kolleegil polnud võimalik ise osaleda. Raske, väljakutseid täis, ent põnev.  

Ja siis eelmisel nädalal tõmmati mind ootamatult ühe suure kliendi tööde pealt maha, millesse ma end justkui olin just jõudnud sisse elada. Tulin esmaspäeval tööle ja sain teada, et on otsustatud teisiti ja nüüd oleks ühel teisel tiimil vaja hoopis 130 kahepoolset kaelakaarti. Ja lootuses, et nädal veidi leevendust toob, siis nädala lõpuks sain enda kaela terve posu mingi kolmanda kliendi bännereid. Neidsamu, mida ma käsi südamel olin vandunud, et ma mitte kui kunagi kellegi heaks teha ei kavatse.  

Ja siis see nädal leiab mind ägamas nende bännerite all. Kõik vähegi põnevad asjad, millega ma end eelnevatel nädalatel sain siduda on kadunud kui tina tuhka. Kõik fotoprojektid, igasugu liikuvad jullad ja ägedad värvilised sotsiaalmeediajubinad.  

Ma seadsin töölt lahkumisega endale eesmärgiks, et tähtis pole niivõrd uues kohas sisse sulanduda ja ellu jääda, kuivõrd leida endale see õige uus koht. Koht, kus ma ise sisse sulanduks. Koht, kuhu ma sobiks. Kui ma olin valmis loobuma oma mugavast pehmest laisast kontoritööst, siis seda eesmärgil, et teha mõtestatumat tegevust, mis võimaldaks mul rohkem end loominguliselt teostada. Hetke seisuga tunnen end taaskord kui sibi kellegi teise unistuste tarbeks. 

Äkki reklaam pole ikka päris see? Või olen ma taaskord lihtsalt valel aasal?  

I need a damn vacation to think things through.

Veits piinlik on tööl lihtsalt passimas käia, ent paraku pole mul midagi peale päris töö tegemise vastu panna. Lausa nii igav, et hakkasin võimalusi kammima haltuurat teha ning võtsin ajutise õhtuse gigi puskaribaaris õlut valades.

Pilte pole ikka sortinud, ei viitsi.

5 reasons why having a desk job is the worst

1. I don't exercise.
I didn't before, but I don't do it now either. I sit on a chair. Not good.

2. I waste money.
I have been undiscriminately spending money for the last three weeks. Literally anything goes and nothing is off limits. It's both liberating and depressing.

3. I don't learn.
Often I need to use my brain at work. Then, at times, I simply want to listen to music. My audiobook/manual book habits have gone completely off rails.

4. I skip and avoid any extracurricular activities.
I will use work as an excuse to skip freelance projects, hobbies and artistic development.

5. I don't get any rest.
Since every minute off work seems suddenly so valuable, I am either outdoors mingling with strangers and alcohol or clicking aimlessly on my computer all night. Not good.

tl;dr - work is a job. not good. i need a plan.

One of You!

Lugupeetud XXXX, XXXX

Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.

Seoses sellega anname Teile teada, et XXXXXX OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 09.04.2015.

e-maksuameti/e-tolli rubriigist "Töötamine ja väljamaksed" saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.

Lugupidamisega

Maksu- ja Tolliamet

this is a headline

So. After months of self-pity, feelings of inadequacy and completely letting myself go and becoming detached from my surrounding environment in disappointment... I got offered a job. The kind that I would have gladly taken a few months ago and am currently quite desperate for. And yet I'm feeling more anxious than ever, completely refusing to figure out whether I should take the offer. Because the job is as dead-end as it gets.

It's warm. It's comfortable. It's easy. And it leads nowhere. I've been down that road long enough to know that.

And yet. It is logical. Since I've depleted most of my other options and completely wreaked havoc on my ability to get anything done at all, having a simple carrot and stick environment might be a good move to practice some discipline (disclaimer: my mind wondered off in the midst of writing that sentence for a few hours, so I've no idea what I've just written). It would also help to recuperate some losses in my finances and help me get things moving in any direction.

Pros: money, stability, a sense of purpose, discipline, cool toys
Cons: missing out on other opportunities, loss of freedom (either of which have done any good for me), a bummer summer

What the hell am I saying, I've spent now nearly two years pretty much unemployed and it sucks balls. All that freedom and multitude of options has done me no courtesy whatsoever. If for nothing less than that, I have to take that job to be able to get fired glamorously.

Operatsioon: Täisjuut

the gorgeous image by the brilliant Braid Creative

Eelmisel nädalal tundus, et asjad lähevad endiselt stabiilselt allamäge. Hoolimata tõsiasjast, et sain osaliseks uues äriplaanis ning pakuti ka haltuurat, olid mul reservatsioonid antud lubaduste suhtes. Ja asi läks umbes täpselt nii, nagu ma arvestanud olin, ainult selle vahega, et otsustasin kogu asja kui kogemust võtta ning keskenduda kujuteldavaile eesmärkidele. Sest on raske skoorida, kui sa ei tea, kus värav on. Pidin selle endale ise ette kujutama.

Ja kui reedel kiirustasin heas meeleolus linna, et sõbrapäevast viimast võtta, siis ilmselgelt läks, nagu alati - bowling oli täis broneeritud, restoranide ooteajad tundides ning kinod välja müüdud. Sai saba sorgus kahekesi koju mindud ja pitsat söödud.

Ent asjad hakkasid natuke paremuse poole minema siis, kui peale kaht päeva teineteise põrnitsemist ootuses, et teine pool midagi teeks, ma lõpuks otsad enda kätte haarasin ja tüdruku liistule võtsin. Pigistasin, peilisin ja rääkisin ausalt. Üht koma teist sai selgemaks ja minu mõistus sai tervemaks. 

Selgeks said ka paar muud suhet ja äriplaani. Hambad ristis nurisesin lõpuks välja, mis mulle ei sobinud, ning inimesed hakkasid minust paremini aru saama. Kes oleks arvanud, et kui inimestega vabalt suhelda, võid sa olla neile arusaadav? Olen juba vaikimisi nii harjunud olema valesti mõistetud, et ei hakanud isegi proovima. 

Ja siis sel nädalal, kui võitsin mingi pisikese mõõduka väärtusega jubina, tuli järsku mingi täisjuut peale ja otsustasin likvideerida likviidseid varasid kiire raha omandamise eesmärkidel. Kaubaks läheb kõik, millele saab hinna külge mõelda. Suur (ja täiesti ajuvaba) siht silme ees hakkasin planeerima.

Ja juba samal õhtul tulid esimesed tagasilöögid, kui teenitud rahadest said kulud, kogu raskelt juuditud raha lausa sulas mu näppude vahel ja loodetud sissetulekud ei mänginud välja. Ja see tõmbas moraali nii alla, et pole siiani veel juudilainele tagasi jõudnud.

Üks on kindel - tüdruksõber käib hetkel puhtalt kulutuste alla, ROI on praktiliselt olematu ja seega ebaoluline sihtmärk. Tuleb tähtsamatele asjadele keskenduda. Nagu näiteks telefon.

Reede

Reede, nagu arvata, oli järjekordne lowpoint. See algas rahulikult, kui täiesti impulsiivselt ja harjumuslikult lasin pooleliolevad kohustused poolsihilikult (!?) hapuks minna ja see oli halb. Aga ma ei tahtnud ka sellises muserdunud olekus üksi koju jääda ja inimestel oli minu suhtes ootusi, seega fine, party.

Ja siis peol järsku tuli kõik see sajaga sisse. Kõik see tühjus ja pealiskaudsus ja alusetud lubadused ja pettumused ja kire puudumine kõigi ja kõige suhtes... ja kõik need vastusteta tunded ja rahulolematus oma tööga ja... Peole eelnenud vestlus ei aidanud sugugi kaasa, vaid kinnitas mu kahtlusi mu suhte osas. Ja siis lõpuks peale mõnd aega peol tuttavatele naeratuse teesklemist tekkis mul vastupandamatu impulss lahkuda. Lülitada oma telefon välja, jätta oma kaaslane ja kõndida üksinduses vihma saatel koju. Liguneda oma nigeluses, lasta kõigil oma kontrolli alt väljunud tunnetel vabalt end tühjaks rahmeldada.

Ent siis tuli mu parim sõber peole. Ja ma ei käitunud selle impulsi kohaselt. Ma ei oleks suutnud seda tema silme all teha. Ja otsustasin selle välja higistada ja hambad ristis vastu pidada. Kuid suutmatusest, või õigemini tahtmatusest oma keelt vaka all hoida, suutsin ma järjekordselt valimatult haiget teha inimestele mu ümber, kes must hoolivad.

See tühjus pole kadunud. Kõik mu tunded on endised. Praegune stabiilsus on ajutine. Vaid see, kuidas ma seda probleemi lahendada üritasin, oli kohatu. Ja vale. Ma suutsin järjestikku teha kõige valemaid otsuseid ja mässida end veel sügavamalt oma sisemistesse vastuoludesse.

how to manage client feedback

How to Manage Client Feedback for Designers from Framebench

how would you like your design?

Käisin eelmisel nädalal ühes firmas eksprompt töövestlusel. Kutsuti ja mõtlesin, et miks pagan mitte. Raha oleks nagu tarvis.

Ühesõnaga oleks nad valmis mulle ka koheselt tööd pakkuma. Samas, mida kauem me vestlesime, seda selgemaks sai, mida minult seal firmas (väidetavalt) oodataks. Ja sidrun muutus aina hapumaks.

Tegemist on põhimõtteliselt kujundusbürooga, mille peamiseks ülesandeks on trükiste ja kodulehtede küljendamine ja kujundamine. Ent kogu jutust jäi mul mulje, et firma prioriteet on kiirus - võimalikult kiiresti kliendile mingi asi kokku ja trükikotta. Selline puusalt tulistamine, kiiresti ja lohakalt.

Õigupoolest isegi mitte lohakalt, aga kiirus on see, mida firmas enim hinnatakse ning ma olen näinud, milliseid tulemusi see toodab. Mitte, et tüübid ei teeks tingimusi arvestades ägedat tööd, aga saate aru küll. Ja mulle on põhimõtteliselt juba vastumeelne sellesse panustada, sest maailmas on niigi palju halba disaini. Ja see ei ole see, millega ma tegeleda tahaks. Lisaks on see töö üheksast kuueni ja no fuck that shit.

Ning ilmselgelt lõin ma süldiks ja võtsin vastu proovitöö - peamiselt selleks, et omi võimeid testida ja saada veidi paremat aimu töö iseloomust. Ja nüüd pillan ma sellega ka palli, sest ma ei suuda endale selgeks teha, miks ma seda tegema peaks.

K.Flay - We Hate Everyone

nevermind, I'll find someone like you

What happened in my life in the last week:

1) My girlfriend found a new guy. So that's that, then. 

2) My roommate will move out soon. Got a better offer. No hard feelings.

3) Got offered yet another job opportunity. I wish I hadn't. 

4) Completed a tiny design project, congratulated myself, procrastinated, still not finished. 

5) Realised some of my friends are unwittingly just using me. And I am letting them, for whatever reasons. 

6) Failed to properly deliver another urgent design project. Simple project.

7) Skipped school. On the second week. Great job. 

So yeah.

true story

Eelmisel nädalal läksid siis kõik peast segi, kui avastati, et ma tahan puhkusele minna. Et ega keegi väga peale mo enda seda tööd ei jaga. Ja ma ise ei kiirga ka just entusiasmist oma oskusi teiste pihta määrida. Seega määrati mulle praktikant mu oskusi omandama. Ja boy, oh boy pole ma end nii rumalana tükk aega tundnud.

Eks sellest on ka aastaid, kui ma viimati paberilt teooriat tuupisin. Aga see, kui räigelt ma oma töö käigus mugavuse huvides oma oskusi piiranud olen, on siiski üllatav. Kaks päeva Graafilise Disaini Käsiraamatuga on olnud üsnagi inspireerivad. Aga teada, kui vähe ma tegelikult tean, ei ole.

On kole olla loll.

Kui tõenäoliselt osutud edukaks?

"Oled loomu poolest kusagil kohaneja ja uuendaja vahepeal. Sulle sobib nii see, et saad ülesande täitmiseks kindlad juhtnöörid, ent samas ei hirmuta Sind ka see, kui juhised jäävad saamata, sellisel juhul tunned põnevust, et saad vahelduseks oma oskusi proovile panna. Küünarnukkide abil edasitrügija Sa kindlasti ei ole ning karjääritegemine ei ole Sinu jaoks kindlasti esmatähtis, ent võimaluse tekkides ei ütle Sa sellest ka ära. Sa ei ole ehk veel isegi kõigist oma peidetud võimetest teadlik." http://www.cvkeskus.ee/workstyle.php

Ahh, I'm also gonna need you to...

"I don't like my job and I don't think I'm gonna go anymore" - Peter Gibbons

Great stuff!