teisipäev, 27. september 2011

what's cookin'

Mōni päev kohe on nii, et viimane asi, mida sa peale töölt tulekut teha tahad, on jalutada tunniks kuhuti vitriinide vahele ja osta toitu, mis pole end veel isegi kokku pannud. Ma tean, et mu naisele meeldib kokkamist harjutada ja ma peaks tal laskma seda võimalikult tihti teha, ent mōni päev on see küll tagurpidi lähenemine.
Teisalt on mind lihtsalt ära hellitatud sellega, et mind tihti ōhtul koju tulles soe toit ootab. I am a horrible human being.
PS! Toit tuli suurepärane. Üllatavalt.

reede, 23. september 2011

Fonez



Samsung Galaxy Gio - €149, €185, €189
pros: it's a phone cons: that's about it

Huawei Ideos X5 - €199 , €379 (osta kohe)
pros: suur ekraan, kiire prose cons: sitt kaamera, halb koostekvaliteet ja tootja, HD video 15fps

Sony Ericsson Xperia mini - €219, €210 (elisa), €229 (elion)
pros: HD video, pisike, gingerbread, hea ekraan cons: aku, pisike ekraan


Muud valikud: LG Optimus One P500 €150, ZTE Blade €119, Huawei Sonic €108

teisipäev, 20. september 2011

neljapäev, 8. september 2011

wtf am i doing here?

Praegu on täpselt see "ma raiskan oma elu" tunne. Nii raske on teha midagi, millesse sa ei usu.

Mul on alati olnud vaja midagi, mille poole püüelda. Teadmist, et see, mis sa teed, omab tähtsust. Teadmist, et see on võimalik ja otstarbekas. Et see on pingutust ja riski väärt.

Mu plika müüb poes plastmassist karpe. Enamus tema tööst seisneb ootamises, et keegi tuleks ja midagi sooviks. St ta on oma tööst tulenevalt sunnitud lihtsalt nö. aega täis tiksuma. Kogu aeg valves olema ilma pidevalt midagi tegemata. Ja mulle tundub, et minu töö on praegu samasugune.

And i find it to be stupid. Kui ma tegelen nö. loomingulise tööga, siis peaks see käima puhangust puhanguni (ilmselgelt teatud piirangud laienevad), ideest ideeni. Töötada lühikeste sprintide kaupa. Soikuda tükk aega ja siis plahvatada, see mulle meeldiks. Selline pidev 12% efektiivus, vesilahus minu võimetest ja oskustest on lihtsalt... Aja raiskamine.

See on minu elu, mida ma siin praegu lahjendan, kurat võtku.

PS! Ma tean, et mu jutt kõlab lapsikult, rewind hilisteismelisusesse, aga laiemas plaanis tahtsin ma rääkida töö iseloomust ja inimeste energeetilisest jaotuvusest. Kuidas mõningad inimesed töötavad vaikselt pikemate perioodide jooksul ja mõned eelistaksid pigem aeg-ajalt end ületada. Ja ma tunnen, et see teine poleks mitte eelistatum variant, vaid loomulikum mu jaoks. Sobiks paremini mu võimetega.

Ma olen loll

Haridus. Järjest valusamalt torkab see viimasel ajal silma, kuidas igal suvalisel mütsil on mōni baka taskus, olgu siis kasvōi keskkonnakaitse erialal. Läbi on need magusad ajad, kus tööjōu nōudlus käis nii teravalt pakkumise kandadel, et ka minusugune mats sai endale töökohta lubada...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Haritus. Järjest enam torkab silma, kuidas ma lihtsalt ei tea asju. Asju, mida minu vanuses vōiks teada. Ma olen alati neist teemadest viisakalt mööda laveerinud, aga...

Esimest korda tundub mulle, et ma, tōepoolest, ei ōpi koolis kellegi teise, kui vaid enda jaoks. Siiani on see alati olnud näitemäng teiste jaoks, ent nüüd kaevab see mulle auku.

On kole olla loll.

pühapäev, 4. september 2011

40 aastat vana 3D




Arvutigraafika pioneeridest rääkides ei saa üle ega ümber ka Pixari rajaja Ed Catmulli ülikoolitöödest. Loe pikemalt siit.


kolmapäev, 24. august 2011

Reality check

Raske on panna sōnadesse, kui pettunud ma endas eile olin. Proovipäev ei läinud just kōige edukamalt. Tagasihoidlikusel ja tōrklikkusel on vahe ning mu töö ei tulnud ka kōige paremini välja.
Mis aga enim haiget tegi, oli see, et ma olen tükk aega mōelnud end agentuuri pressida. Vaadanud oma tehtud asju ja patsutanud kōhtu. Mōelnud, kuidas ma mingisse halba agentuuri ikka ei kavatse minna. Ja eilne oli siis reality check - ma lihtsalt pole piisavalt hea. Kogu mu roosamanna unelm aknast välja.
Mis minust saab?

reede, 19. august 2011

pühapäev, 7. august 2011

Ime sitta, neeger

Iga kord, kui ma käin Tartus pidudel, muutun ma instantly selleks depressiivseks alanikutud 21-aastaseks. Kōik need mälus ōhtud ja tühja siiberdamised... Nagu leetrid, et oled juba korra läbi pōdenud ja väga enam ei kutsu. Ja see juhtub iga viimne kui kord.

Ausalt, mul pole pidudel (üksi) sittagi teha.

neljapäev, 4. august 2011

Ahh, I'm also gonna need you to...



"I don't like my job and I don't think I'm gonna go anymore" - Peter Gibbons

Great stuff!

kolmapäev, 27. juuli 2011

Post-vacation depression

Eelmised paar nädalat on suht virelemise vōtmes läinud - päevad tööl suht tegevuseleiged ja raha ka otsas. Kuni sel nädalal lōpuks tööd tuli. Nōmedat, nürimeelset, perspektiivitut tööd - 80lk tihedat kujundust, et trükkida 50 koopiat. Mōnitamine. Ei meelita just tööd tegema.

Ja siis tuli palgatshekk. Mispidi ma ka ei arvuta, seda tuleb ikka napakalt liiga vähe. Ma olen viimase kuu jooksul saanud alla poole palgast. Ka puhkusetasuga jääb leebelt üle kolmandiku puudu. Ju siis ma ei oska arvutada, aga selle rahaga ei saa ma katta isegi summat, mis mul tööl kohal käimiseks kulub.

Seega jah, shit just got real.

neljapäev, 21. juuli 2011

Masturbation

On juuli. Seega tööd pole ollagi. Samas väga ei nuta, eesti ilm on, nagu ta on.

Samas ega kuhugi ei liigu ka. Ikka ootan oma kōnet...

kolmapäev, 8. juuni 2011

Socially Impaired

Mulle ei meeldi sotsiaalsed koosviibimised. See oleks leebem viis seda öelda. Ja meeldi on natuke vale sõna.

Kõigest paar inimest rohkem kui tavaliselt on vaja selleks, et ma tunneks end taas nagu see paanikas ja pisarais tüüp, kes end hüsteeriahoo lävel kooli koridoris nurga taga peitis.

Habras on see mu meelerahu.

esmaspäev, 6. juuni 2011

When you love someone

Ma pean tõsiselt käsile võtma oma procrastinationi. Aga mitte täna, ei viitsi. Töö kõrvalt ei jaksa ja töötuna ei viitsi.

Naisega on all love. Vahepeal oli hetkeks selline "but the thrill is gone" moment, aga ainult hetkeks. Reeglina me saame kõik ilusti ära kakeldud ja kõik vajaliku välja öeldud.

Mõttetu post.

esmaspäev, 23. mai 2011

un-unemployed

Peale avalduse sisse andmist oli esimeseks reaktsiooniks eufooria. Et mina olen nüüd enda aja peremees ja saan igal ajal vastavalt oma soovile nina nokkida ja põlve sügada. Ent oma tarbimisharjumusi jälgides hakkas rahulolu murenema ja taevasse kerkisid hallimad pilved - kuidas ma suudan oma kulutamise juures pinnal püsida.

Ma pole küll eriti kallis inimene, ent mulle meeldivad head asjad. Mulle meeldib vabadus, mida raha mulle võimaldab. Ja arusaam, et kolme nädala jooksul tuleb viimane rull (millest pool korteri alla läheb) ja et siis on kõik, oli rusuv. No more McDonalds und Caffe Latte.

Aga on näha, et need seal tööl ilma minuta üsna jännis. Peale avalduse andmist pole tulnud ühtki märkust, etteheidet, kisa. Üks päev, kui ma hilinesin, ülemus helistas - mitte, et küsida, kus ma olen, vaid et kas kõik on korras. Sisuliselt sama, aga psühholoogiline efekt on täiesti teine, sõnastusest tulenevalt. Ja nüüd tuli ülemus ja uuris, et kas oleks võimalik mind seal edasi hoida, pisikese palgakõrgenduse abil.

Ja ausalt öeldes, see ei olegi kõige hullem mõte. Mitte kauaks, nii umbes kuuks. See annaks võimaluse raha ja mõtteid koguda. Sest muidu olen ma järgmisest nädalast põllu peal. Ja mida ma siis oma ajaga ja ilma rahata peale hakkan, hui znajet.

I think I have made a decision.

laupäev, 14. mai 2011

reede kolmteist

Is my luck quietly running out?

Kui varem on asjad olnud pigem mustvalgelt feil-vicrory, siis sel nädala on olnud mitu keissi, kus asjad on lihtsalt... samhau. Average. Selline leige supp, nagu on ja ei ole ka. Et ei ole head sooritust, on lihtsalt ristike kirjas. Tsee miinus.

Suutsin eile naisega jälle tüli kiskuda. Ikka mingi tühja pärast. Küll ei meeldi talle mu hilinemine (jah, ma tean, aga minu puhul on see paratamatu), küll ei meeldi talle, et ma ei naudi pidu, mida ma ei naudi. Mis on loogiline jätk sellele, kui ma kuhugi kontvõõraks lähen. Ja mitte sellepärast, et pidu oleks halb, kaugeltki mitte. Pole lihtsalt minu muusika, minu inimesed. Minust oli lihtsalt vale teda sealt vastu tahtmist minema vedada. I should have quielty done what i usually do - make like a tree.

Nüüd ei taha kumbki oma viga tunnistada. Isegi ussimängu tegin läbi, kujundlikult väljendudes.

reede, 6. mai 2011

I used to...

Today is "the most late I've ever been to work" day.

Woke up this morning... and simply didn't give a damn.

Every time I get a client deaf to the voice of reason, I care less. Every time I'm burdened with more work than I can handle, I care less. Every time I work overtime and am rewarded by 8 additional euros on my paycheck, I care less.

I used to give a fuck...

kolmapäev, 4. mai 2011

entroopia

Panin eile paberi lauale.

Siit on muidugi mitu olulist postitust vahelt puudu. Tl;dr - kolisime naisega kokku, tassisime mu koli ära, panime kapi kokku, käisime paldiskis, vaatasime avatari kolm hooaega, tuiasime haapsalus... happiness all ova. Tööl läks iga päevaga magedamaks, sest peale kolmanda kujundaja lahkumist ladustati kõik tööd minu turja. Ja ei ole mõnus, eriti kui perspektiivi napib, tasu on kesine, oma aega ja energiat pole ning suurimaks preemiaks tehtud töö eest on... veel rohkem tööd. Sama palgaga.

Now or never, baby.

The Roots - Now or Never (mp3)