Teisalt on mind lihtsalt ära hellitatud sellega, et mind tihti ōhtul koju tulles soe toit ootab. I am a horrible human being.
PS! Toit tuli suurepärane. Üllatavalt.


Haridus. Järjest valusamalt torkab see viimasel ajal silma, kuidas igal suvalisel mütsil on mōni baka taskus, olgu siis kasvōi keskkonnakaitse erialal. Läbi on need magusad ajad, kus tööjōu nōudlus käis nii teravalt pakkumise kandadel, et ka minusugune mats sai endale töökohta lubada...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Haritus. Järjest enam torkab silma, kuidas ma lihtsalt ei tea asju. Asju, mida minu vanuses vōiks teada. Ma olen alati neist teemadest viisakalt mööda laveerinud, aga...
Esimest korda tundub mulle, et ma, tōepoolest, ei ōpi koolis kellegi teise, kui vaid enda jaoks. Siiani on see alati olnud näitemäng teiste jaoks, ent nüüd kaevab see mulle auku.
On kole olla loll.
Iga kord, kui ma käin Tartus pidudel, muutun ma instantly selleks depressiivseks alanikutud 21-aastaseks. Kōik need mälus ōhtud ja tühja siiberdamised... Nagu leetrid, et oled juba korra läbi pōdenud ja väga enam ei kutsu. Ja see juhtub iga viimne kui kord.
Ausalt, mul pole pidudel (üksi) sittagi teha.

Eelmised paar nädalat on suht virelemise vōtmes läinud - päevad tööl suht tegevuseleiged ja raha ka otsas. Kuni sel nädalal lōpuks tööd tuli. Nōmedat, nürimeelset, perspektiivitut tööd - 80lk tihedat kujundust, et trükkida 50 koopiat. Mōnitamine. Ei meelita just tööd tegema.
Ja siis tuli palgatshekk. Mispidi ma ka ei arvuta, seda tuleb ikka napakalt liiga vähe. Ma olen viimase kuu jooksul saanud alla poole palgast. Ka puhkusetasuga jääb leebelt üle kolmandiku puudu. Ju siis ma ei oska arvutada, aga selle rahaga ei saa ma katta isegi summat, mis mul tööl kohal käimiseks kulub.
Seega jah, shit just got real.
On juuli. Seega tööd pole ollagi. Samas väga ei nuta, eesti ilm on, nagu ta on.
Samas ega kuhugi ei liigu ka. Ikka ootan oma kōnet...
Mulle ei meeldi sotsiaalsed koosviibimised. See oleks leebem viis seda öelda. Ja meeldi on natuke vale sõna.
Kõigest paar inimest rohkem kui tavaliselt on vaja selleks, et ma tunneks end taas nagu see paanikas ja pisarais tüüp, kes end hüsteeriahoo lävel kooli koridoris nurga taga peitis.
Habras on see mu meelerahu.
Ma pean tõsiselt käsile võtma oma procrastinationi. Aga mitte täna, ei viitsi. Töö kõrvalt ei jaksa ja töötuna ei viitsi.
Naisega on all love. Vahepeal oli hetkeks selline "but the thrill is gone" moment, aga ainult hetkeks. Reeglina me saame kõik ilusti ära kakeldud ja kõik vajaliku välja öeldud.
Mõttetu post.
Today is "the most late I've ever been to work" day.
Woke up this morning... and simply didn't give a damn.
Every time I get a client deaf to the voice of reason, I care less. Every time I'm burdened with more work than I can handle, I care less. Every time I work overtime and am rewarded by 8 additional euros on my paycheck, I care less.
I used to give a fuck...

Panin eile paberi lauale.
Siit on muidugi mitu olulist postitust vahelt puudu. Tl;dr - kolisime naisega kokku, tassisime mu koli ära, panime kapi kokku, käisime paldiskis, vaatasime avatari kolm hooaega, tuiasime haapsalus... happiness all ova. Tööl läks iga päevaga magedamaks, sest peale kolmanda kujundaja lahkumist ladustati kõik tööd minu turja. Ja ei ole mõnus, eriti kui perspektiivi napib, tasu on kesine, oma aega ja energiat pole ning suurimaks preemiaks tehtud töö eest on... veel rohkem tööd. Sama palgaga.
Now or never, baby.
The Roots - Now or Never (mp3)