pre-birthday depression

Enesekindlusega pole mul kunagi hiilata olnud. Ja seetõttu on taas järjekordne madalseis, mille raames kõik mu kõhklused ja kahtlused on kuhjunud ning kogu tuleviku perspektiivituse raames tipnenud igasuguse ambitsioonitusega midagi teha, selmet et põrandal looteasendis lesides lasta patukahetsusel enesesse hüübida. Ma tunnen end mõttetu ja jõuetuna.

Üür on maksmata. Kommunaalid on kaks kuud võlgu. Internet on tasumata. Tõele au andes pole ma laupäevast reedest saati eriti midagi söönud. Ebameeldiv tunne. Käin mööda seinaääri. Võtan vastu almusi, tühi kõht ei luba pirtsakas olla. Minust on saamas mittemiski.

Terav valu rindkeres. Umbes paarikümne minuti vältel, mil üritasin rahuneda, mõistsin, et see võib olla tingitud stressist. Milline naeruväärne väide, mis mul linnukesel muret. Ent tõele au andes on end kodus üksi piinates ja kõigis maailmahädades süüdi tundmisel parajalt stressirohke mõju. Tunda end alaväärsena on koormav ja väsitav, asetada end minuga samasse positsiooni on raske. Raske on mõista.

Nägin jälle paari asja, mis eesti noored olid teinud. Nad elavad seda elu, mida mina peaks. Mida ma tahtsin. Ja mille ma mööda lasin. Ning arusaam sellest, kui suur mu mahajäämus nendega võrreldes on, on rusuv. Masendav. Ma ei tea, kas ma jaksan seda tasa teha. Kas mul on veel aega. Olla üks miljoneist ei tee mu olemist sugugi paremaks.

S*tta ma soiun, raisk. Mõttetu mees. Komavead.