How good news can ruin a day.

A good news can ruin a day. All it took was one notification on my phone, one I hadn’t seen yet, nor swiped away. It was an email from a job I applied to recently, a good offer, but it wasn’t a good incident.  The morning had started with a horrible rainstorm, so we decided to commute to work with a rental that just happened to be nearby, as if by a miracle. I was driving, in hectic peak rush-hour traffic, operating a motor vehicle, worst intersection in Tallinn, and then my girlfriend just grabbed my phone to change the song and instead opened the email and went through the entire thread. And got really pissed off that I had seemingly been procrastinating on it.

I don’t mind if she knows what’s going on in my life, I don’t even mind if she sees my stuff—but this felt like the worst violation. Ambushed. Total violation. Why did I, when I had applied for a job, ask follow-up questions on the same date as the due date? I didn’t have a good answer. Traffic, life, rush hour, worst intersection, couldn’t think. No mental capacity.

And of course, the worst part? She was right. She saw right through my ruse. I HAD been procrastinating on this one. I had no good idea for that. Pissed me off. Worst place, worst time, worst moment ever. Morning started well, everything going great, then irony hits: email from the employer, they loved my work, good news, but my partner gets left out. And she proceeds to grill me, why haven’t you responded sooner? Because, of course, in her mind it fits a pattern—me avoiding duties—but the timing, the traffic, the whole situation, completely wrong.

I’m stuck. No money for a drastic move. Emotionally exhausted. Unemployed, feeling worthless but capable, and having someone point out how you’re “doing things wrong” in the middle of rush-hour life? Unhelpful, to say the least.

fertilizer

I guess you have to appreciate the little wins in life. When my bank account started to scrape absolute zero last week, I randomly noticed the price of bitcoin had gone up, and remembered I had copped some way back when. Turns out it had appreciated in value quite a bit. Not a lot, but still - enough to cover a months worth of expenses, if needed. 

I then had messed up booking a dentists appointment. I had long hit snooze on it due to financial situation, but felt I needed to go stat due to a sensitive tooth. Managed to get one the very next day and had a wisdom tooth removed. Costs with the dental care benefit - 48 euros. Not nothing, but way better than I expected. 

Then got a call with an offer for Go3 subscription with HBO Max and Paramount+ included for 5.49 per month. It's an expense, but a reasonable one. A little win. 

The psychologists visit cost as much as my annual Hot Wheels budget, but it was a bit unavoidable. I guess. 

Kooliraha ehk kuidas 250 eurost kiirelt 218 eurot teha

Ühesõnaga läksin päeval lõunat ostma. Teadsin, et olin laenanud pisukese nutsu pappi, mis mul kontol alles peaks olema. Olin pannud selle kasvuhoiusele... Sorry, kogumishoiusele, et see 2% aastas lisaks teeniks, sest tasuta raha. Ning siis selgus, et poes ei lähe makse läbi. Pole hullu, proovime teise kaardiga. Ka tühi? Hästi, ma siis tõstan ühelt kontol teisele. Imelik... Kõik kontod justkui nullis. Arusaadav, järelikult on internetiarve maha läinud. Pole hullu, olin sellega arvestanud. Vaatan siis, et olin mingi hetk stonksi müünud, et seal ikka peaks mingid sendid alles olema. Väga hea, kontojääk kakssada midagi. Üritan tavalisele kontole kanda... Ei lase. Imelik. Vaatan siis oma stonksidesse ja... mingil täiesti arusaamatul põhjusel vaatab mulle sealt vastu hunnik SPYW, VWRL ja SXR8 väärtpabereid. Mida sitta, ma kohe kindlasti ei ole proovinud sel nädalal vabatahtlikult S&P500 osta (kui see kunagi teemaks tuleb, siis on tegemist nädalaga, kus Trump just kuulutas, et kõik ameeriklased peaks oma heast vabast tahtest endale Tesla ostma ja ähvardas Euroopa Liidu alkoholile lajatada 200-protsendise tollimaksu). Maksin siis krediitkaardiga ja otsustasin, et mõistatus vaja kiireimas korras lahendada. 

Hiljem kontoris ja peale kurja kõnet oma panka sain lõpuks pihta, mis oli juhtunud - olin kandnud kogumishoiuse asemel kiiruga viimati raha kasvuhoiusele, mõlemal suht sama kontonumber. Vahe siis selles, et kui kasvuhoius, sorry, kogumishoius maksab mulle 2% hoiusest intressi, siis kasvuhoius (mida ma aastaid kasutanud pole) hakkas kohe agaralt ja automaatselt aktsiaid kokku ostma. Nüüd siis selgub, et oma raha tagasi saamiseks oleks kõik need taas ükshaaval turuhinnaga maha vaja müüa (mis, otse loomulikult, on hetkel madalam, kui ostuhetkel). Lisaks tuleb iga eri osaku tüübi pealt maksta ei rohkem ega vähem kui üheksa eurot teenustasu. Mis teeb kogu päeva kogutuluks -31.31 eurot puhtalt kätte. Suht asjalik tehing. 

Mis puudutab aga mu varasemalt müüdud osakuid, mille raha ma kuidagi üle ei saanud kanda - need olid ilmselgelt Suurbritannia naelsterlingutes. Mis tähendas, et need tuli enne virtuaalselt pangas eurodeks vahetada - küll teenustastuta, aga panga kursiga. 

Eks elu õpetab. 

bad at maths

Ühesõnaga mu partner on seriously fucked off about my current predicament. What was supposed to be a brief period of underutilization has become a major hurdle in our personal relationship and a massive source of stress. It is no longer enough that I cook and clean like the house elf that I am, I am being berated for not applying to the most bottom of the barrel job offers. This does really feel like a bottom. 

How much is 100% out of 0?

So a friend of mine called me up yesterday. He’s currently working on a well-paying job in Macau and called to frantically and impatiently make a case that we should bid and purchase a plot of land in Saaremaa, nearby his abode, to start a seasonal italian pizza place and a bar. In any other circumstance I would have jumped on that opportunity. But I was less than enthusiastic. I tried to explain to him as vaguely as possible about my current financial predicaments. He insisted he did not need money, just my time and support. And I struggled to explain to him neither one of those was an option for me. That I needed those same hours to be exchanged into cold, hard currency. That I had outstanding debts to pay and bills to cover. That I couldn’t afford to give up my time, since it was the only transferable currency I had at the moment.

Something about that call made my current situation feel so much more real. I’d been hitting snooze on self pity for months, but having flunked my driving lesson the same day that call came made it so much more real. I suppose things have been a bit shitty for a while, but I’d done my best not to let it get to me too much. Keep up and grinding. And yesterday it felt as if it all came to a screeching halt. 

It’s one thing to be out of a job for a moment, out of free will and wanderlust. It’s a completely different matter to be out of a decent gig for two years in a row, with at least 200 other decent and competent applicants for every position you’re eyeing. Even with getting to the last round on many of those positions, there’s always been someone a bit younger and just a tad more talented. Despite really broadening my skills I still keep coming up a bit short. The harsh reality is the job market is simply in a shitty place, with few opportunities available for my skillset, and with the increasing obsession with bottom lines and profit margins in various industries, the job pools have become really shallow. That thin branch of escitalopram is not meant for such heavy lifting. 

I jokingly say that I only write here when things are bad. But when things are good, you’re simply going through the motions, experiencing them. There’s less room and need for contemplation. Yet when things aren’t great, you need to make space for reflection. 

I guess this is one of those? 

Strap on your job helmet

 

That’s pretty much accurate. In the past two years, I’ve had a couple of really solid leads for a position that I haven’t managed to secure for whatever reason. In a couple of cases, it was due to my own high level of self-criticism; in others, it was due to very rough competition or other plans that conflicted directly with the position. But now, after sending what feels like dozens of applications and not even getting an automated response back, it’s starting to feel a little scary. I am in a position where I have the luxury of holding out for a great offer, yet it starts to feel as if there might not be any of those any time soon.

Anyways, I’ve been so bored that I’ve done a few different courses in business and computer graphics. It hasn’t actually helped me land a job, but it’s kept me busy. And in the end, isn’t that the most important thing? To just keep busy?

A whole lot of problems

Täna oli veits sitt päev. Elukaaslasel oli tööga seoses sitt tuju, mul oli intensiivne koolituspäev raamatupidamise teemal. Selgus, et üks ettevõte oli saatnud mulle proovitöö ning ma polnud seda meili lihtsalt märganud. Lisaks selgus, et tasuta Figma koolitusele registreerimine lõppes 02.06, kolm päeva tagasi, ning oli välja kuulutatud juba kuu tagasi. Mida ma polnud märganud, kuna nende koduleht oli kipakas ja ma ei leidnud seda infot sealt üles. Tagatipuks on mu firma koduleht (mis, iroonilisel kombel, on mu firma üks suurematest kuluartiklitest) hetkel maas, kuna soovisin selle uuele hostingupaketile üle kolida, aga selleks, et seda teha, peavad mul mõlemad paketid korraga aktiivsed olema. Ning mu eelmine pakett aegus… 02.06. Ehk juhhei. 

Lisaks pole mul aega olnud käia ämma lekkivat bideed parandamas ning rõdu oleks vaja veel tänase jooksul üle lakkida.

A whole lot of problems ühesõnaga. 

maybe that ain't quite it

Umbes poolteist kuud tagasi tegin oma eelmise tööga mõneks ajaks lõpparve. Tekkis võimalus proovida edu uues keskkonnas ning kuna olin eelmises täpselt viie aasta vältel hea palga ja rahuliku töö peal jube paksuks ja laisaks läinud, siis tundsin, et oleks õige hetk teha see drastiline liigutus ning end maast lahti rebida, et uutesse kõrgustesse tõusta.  

 Esimesed paar nädalat olid ekstaatilised. Juba esimesest päevast istusin de facto kõigil koosolekutel ning olin hõlmatud kõikmõeldavate projektidega. Spontaanselt sain ülesandeid ja väljakutseid paremalt ja vasakult, mis panid igakülgselt mu oskusi proovile ning võimaldasid haarata ka sabast kinni asjadel, mida ma justkui peaks oskama, ent mille ise aastateks soiku olin jätnud. Teiseks nädalaks tegin pilti, katsetasin uusi rakendusi, liigutasin motionit ja lõikasin videot. LrC, Ps, Ai, Ae, Pr ja Xd huugasid täiega. Tagatipuks haarati mind veel kaasa ühte grafitiprojekti nii foto kui teostuse osas, kuna kolleegil polnud võimalik ise osaleda. Raske, väljakutseid täis, ent põnev.  

Ja siis eelmisel nädalal tõmmati mind ootamatult ühe suure kliendi tööde pealt maha, millesse ma end justkui olin just jõudnud sisse elada. Tulin esmaspäeval tööle ja sain teada, et on otsustatud teisiti ja nüüd oleks ühel teisel tiimil vaja hoopis 130 kahepoolset kaelakaarti. Ja lootuses, et nädal veidi leevendust toob, siis nädala lõpuks sain enda kaela terve posu mingi kolmanda kliendi bännereid. Neidsamu, mida ma käsi südamel olin vandunud, et ma mitte kui kunagi kellegi heaks teha ei kavatse.  

Ja siis see nädal leiab mind ägamas nende bännerite all. Kõik vähegi põnevad asjad, millega ma end eelnevatel nädalatel sain siduda on kadunud kui tina tuhka. Kõik fotoprojektid, igasugu liikuvad jullad ja ägedad värvilised sotsiaalmeediajubinad.  

Ma seadsin töölt lahkumisega endale eesmärgiks, et tähtis pole niivõrd uues kohas sisse sulanduda ja ellu jääda, kuivõrd leida endale see õige uus koht. Koht, kus ma ise sisse sulanduks. Koht, kuhu ma sobiks. Kui ma olin valmis loobuma oma mugavast pehmest laisast kontoritööst, siis seda eesmärgil, et teha mõtestatumat tegevust, mis võimaldaks mul rohkem end loominguliselt teostada. Hetke seisuga tunnen end taaskord kui sibi kellegi teise unistuste tarbeks. 

Äkki reklaam pole ikka päris see? Või olen ma taaskord lihtsalt valel aasal?  

I need a damn vacation to think things through.

trivial pursuits

Umbes kuskil eelmisel nädalal sõitis mul korraks katus ära.

Enne eelmisi jõule olin kindel, et pean rahaliselt peale seda veel tükk aega käppa imema. Kuid kui peale pikki pühi ning nii 400+ eest kingituste ostmist jäi mul veel üle raha igakuiseks säästmiseks, sõitis mul korraks katus ära.

Tegin suure hurraaga ära ka paar pisemat ostu, mida kuid kuni aastaid olin edasi lükanud. Ja peale seda oli järsku... Mis siis nüüd? Põhivajadused on justkui kaetud, soe korter ja kõik eluks vajalik. Lappasin oma pikaajaliste ostude nimekirja, ning kõik tundus nii tühine ning materjalistlik. On mul vaja uut amoled nutikella? Uut kohvimasinat? Tagavaraläpakat? Robottolmuimejat? Need kõik olid vaid asjad. Esemed. Tarbetu tavaar. Consumerist garbage. Eriti, kuna paljude asjade puhul oli nende jahtimine just see põnevaim osa asjast. Peale ostu sooritust seisis suur osa neist asjadest nukralt nurgas.

Aga millega asendada tarbimisest saadava endorfiinipuhangu puudumist? Umbes peale nädalast värisemist sõitis lõpuks lahendus justkui kaubarong mu kolbast sisse. Nii elegantne, nii glamuurne, nii närvekõditav lahendus.

Ma hakkan fucking aktsiaid ostma.

Binary Descisions

For the past year I've often found myself in a situation where I have to make a simple binary descision - option A or option B. No gray area - just a simple A or B. Bring milk or not bring milk. And in those moments I've never known what choice to make - it is only in hindsight that I'll know whether I've made the right call or what the best option would have been.

Which is a problem. Because I keep picking the wrong option. Singular moments in my life when my whole future goes in two different lanes and I'll have often managed to choose the poorer option.

Man, am I out of sync with myself.

PS! Post edited for clarity.

the feeling when someone does something before you without asking and then blames you for not doing it

you either let me do that or you don't get to blame me. it's that simple.

arguing with my girlfriend like

Fubar 2.0

Mul on veidi kahju, et mu eilne eepiline rant blogisse ära kustus. Kui tavaliselt tundub hea lasta mõned mõtted lihtsalt minema voolata, on seekord mul isegi kahju, et kogu see konserveeritud sisemine sapp paberi peal kirja ei saanud.

Tl;dr i have wasted my whole life. My life is meaningless.

Fubar

Port Authority

Minu geniaalses Ameerika turismireisi plaanis on vaid üks pisike auk - majutus. Ma olin selle pisiasja sootuks viimaseks jätnud. Tegin aasta alguses researchi ära neli kuud ette ja siis nüüd avastasin, et hindadel on vastavalt nõudlusele tendents muutuda. Ups.

Tundub, et ka parimate arvutuste kohaselt ei tuleks säästutripist säästutripp. Ja päris full-on rikkuritripiks mul vahendeid pole. Mis toobki tõsiasjani, et ehk peaks oma ressursse kuidagi arukamalt kasutama?

Mäletan, kui eelmine aasta emaga euroopas sai tripitud, olin uhke, et olin paar sotti kõrvale pannud ja ei pidanud otseselt raha pärast põdema (va. need pagana rongipiletid). Seekord on kogunenud veidi suurem ja üsna substantial summa, mille iga ratsionaalne inimene investeeriks hoopis oma karjääri edendamisse. Kuid peale umbes 13 kuud 40 tundi nädalas pausideta dead-end töö peal rügamist... all i want is a vacation.

And fuck no am I sleeping in no damn hostel. I'm an adult.

-----------------
image courtesy of Graphic Stamps by Unit Editions (via WeTransfer)

An exciting fear

So I accidentally quit my job today. The boss lady came over to tell me how one of the workers had quit and how we could handle the vacation process and... I slyly dropped the bomb. It felt akward. Awkwardly liberating.

I can't remember the last time grass smelled that fresh, the air buzzing from anticipation, sizzling in my hair. It was an incredible, undescribable sense of freedom, combined with a sense of fear about the future.

But it was an exciting fear.

anna aega atra seada

Inimesed küsivad minult tihti, et mis mu plaan on või mida ma teha kavatsen. Ja ma ei saa neile midagi vastata, sest mul pole olnud aega selliste asjade peale mõelda. Kogu viimase aja käitumine on olnud pigem reageerimine, kui et planeerimine.

Mul oleks veidi privaatsust vaja, et asjad läbi mõelda. Asju hakkab juhtuma.

NutriBar™

I don't have the time, energy or necessary means to feed someones ego.

Kobayashi Maru

What a bitch of a morning.

Kui su elus on kaks inimest, kes mõlemad tahavad mingil põhjusel samal toolil istuda ja sa sellest hoolimata üritad kompromissi leida... ja seda lihtsalt ei ole?

Lose-lose situation.

so much happening

See feel, kui avastad, et su endine best friend on sind facebookist maha võtnud. Burns!

Sel nädalal on kõik eelmiste nädalate asjad kuidagi kulmineerunud. Et kõik varasemalt mulda küntud seemned on oma viljad maha saanud või umbrohtu kasvanud ning jooksed kõpla ja kastekannuga vagude vahel, et mis jääb ja mis peab minema. Eriti sel nädalal.

Võtsin neljapäeval süüdimatult poolvaba haiguspäeva, sest ei suutnud tempoga kaasas püsida. No ragrets, õigesse kohta läks.

Ja see ei tundu, nagu see oleks tulnud liiga kiiresti - pigem see, et nüüd on see hetk käes, kus mingeid vastuseid enam vältida pole võimalik. Tööl on tunda veits silmuse kitsenemist ja sõbrad ning sõbrannad ootavad paikapanevaid otsuseid. Selline tunne, nagu seisaks rambivalguses, publik vaikuses ootamas, et "noh, ütle lõpuks midagi". Ja parim, mis sa teha saad, on improviseerida puusalt.

So much shit happening right now... I need a fucking vaca.

PS! Sidenote. Kunagine parim sõps võttis kind-of ühendust. So I have that going for me which is nice, i guess.