fish outta water

Kell oli vaevalt üle poole kaheteistkümne. Ütlesin viisakalt ära, jätsin oma särgi, mapi ja muud paberid maha ja jalutasin mõnisada meetrit eemale parki. Ja nutsin. Ma pole tükk aega oma mugavusetsoonist nii kaugel olnud. Kui miski pakub väljakutset, siis ma ei võta seda reeglina väga tõsiselt, sest hirm läbikukkumise ees ja panus ettevõtmisesse on raskemad kui lihtsalt õlgu kehitada. Ma ei luba enesel hoolida, sest ma ei taha kiinduda. Ja ma ei taha läbi kukkuda.

Derp 32

Töötu olemise suurim probleem ei ole mitte krooniline raha puudus ja aja ülejääk, vaid pigem see, kuidas see mōjutab enesehinnangut. Peale kuud aega vōōras riigis isegi mitte nōudepesija ametit saades vōib arvamus endast päris rängalt langeda. Aga siiski hämmastab, kui palju rohkem see mu kaasat mōjutab.

Samas ei ole ma meeleheitel, pigem lihtsat pisut tülpinud ja alarakendatud. Vōtkem seda siis kui puhkust. Mille ma täiel rinnal olen välja teeninud.

Automaatne disklahv

Kui eelmisel reedel autokooliga uperkuuti läks, jōudis lōpuks kohale, et see vōitlus on läbi. Sellises tempos pole kuhugi jōuda. Kord-kaks kuus solgutades ei ole mingitki vōimalust sellega lōpule jōuda. Et ōpetaja sōidab vaid lōunast ōhtuni ja hommikud talle ei sobi ja reedeti ta ei taha ja nädalavahetusel ta ei viitsi... Mōni ime, et mul kuidagi sellega ei lähe.

Ja siis esmaspäeval korra sähvatas, et ehk siiski. Et mida ma oleks pidanud tegema juba kuid tagasi. Et mul oleks ülitäpselt kolm nädalat aega ja päevapealt asjad paika pannes ja rajult surudes ehk vōib-olla...

Ja siis läks veel kaks päeva mööda, mil mul polnud aega sellega tegeleda. Ja siis arvutades selgus, et lootus on ikka minimaalne. Ōigemini, seda pole.

Ega mul kedagi peale enda süüdistada pole. Lihtsalt palju raha ja aega on raisatud, mis muud.

Death race 9000

Kuna see nädal oli autokooliga taas täielik feil, on lubadega puha putsis praetuse seisuga. Mul on kolm nädalat lennuni ja koolieksamid on ainult kord nädalas. Suht perses värk.

Osaliselt saan süüd küll ōpetaja kaela sōidutada - parimal juhul leiab ta mulle aega korra nädalas ja kui paar nädalat vahele jääb, alustame jälle nōmmelt. Osaliselt saan ajada töö kaela, selliste eilsete feilide pärast. Aga pōhifeil on ikka minu enda tehtud.

Peamiselt selle pärast, et kui sul peale tööd kell kaheksa ōhtul lōpuks väsinud peaga meenub sōiduaega kinni panna, on ōpetaja toru juba hargilt. Ja kui sul järgmisel lōunal memo heliseb, pole sul enam aega. Ja nii päevast-päeva, nädalast nädalasse.

Nüri, nōme tunne on.

le temps détruit tout

Ma ootasin teisipäeva hommikust saati sōidutundi ja reede ōhtul kell pool neli, paar tundi enne sõitu läks tööl püha sitatorm lahti.

Ma vihkan pikalt ette planeeritud asju, sest kōik on suhteline. Kōik vōib muutuda. Ja see ootus ajab mind hulluks.

Lahkumisavaldus4.doc

Ja ongi nii. Iga-aastase traditsioonina panin täna paberi lauale. Ja kuidagi väga... selge tunne on järsku. Et hulk aega on seda oodatud ja kōheldud ja nüüd on see siis käes. Viimasest vabast kuust oma tarbeks ei jäänud midagi alles, aga polegi tarvis. Kastid on enam-vähem koos, kotid on valmis. Nüüd veel vaid viimased punktid ja kohustused kokku tirida.

Käisin arstide juures. Hammaste puhastamine 40 raha pani natuke kriitilizemalt mōtlema oma vältimatute kulude peale. Juunis lasen ühe kihva ka ära tirida, muu peab ootama. Load on vaja ka vahele mahutada. Läheb kiireks ja raskeks. Aga peab hakkama saama.

Lahkumisavaldus4.doc oli dokumendi nimi.

Pole sul viga midagi

Kuidagi teistmoodi hommik on.

Suutsin tööl jälle mingi suure sitaga maha saada. See on juba teada, et niipea, kui hakkad end tööl lahedamalt tundma, läheb midagi nihu. Puhas kuramuse hooletus. See ei saaks tulla halvemal ajal.

Mul on erinevaid arstlikke protseduure, mis ma olen täiega viimasele hetkele jätnud. Peamiselt sellepärast, et mul polnud neid üldse plaanis teha. Suur osa reisile varutud säästudest läheb nüüd sinna alla. Mis on jabur, sest samahästi vōiks ma proovida lihtsalt aasta elus püsida ja plekkida seda oma maitsvatest aussi säästudest. Nagu vanasōna ütleb - mis ei tapa, vōib jätta püsiva tervisekahjustuse.

Ja ikka tundub see sōit nii kaugel. Ja samas nii kuradi lähedal.

Do what now?

Ma olen oma prokrastineerimise ikka üsna hämmastavale tasemele viinud. Eelmisel nädalal suutsin pea-aegu ühe plaadiriliisi ära rikkuda ja sel nädalal pole ka parem. Et kui ka vaba hetk tekib, teeks kōike muud, aga mitte seda, mida vaja. Ja mitte sellepärast, et tahaks teha muid asju teha, vaid et nimelt mitte asjalikke asju teha.

Huvitav, kuidas ma nii Aussis hakkama kavatsen saada.

Ōnneks käib mul selline jama siiski pigem hooti peal.

7 days, $4,700 and an HDSLR

FILMMAKER INTERVIEW: GAMI ORBEGOSO (CREATOR OF MUSGO)

horrorskoop

Lugesin seda mingi kuud neli tagasi äkki? Ja nüüd tundub see kuidagi veel loogilisem.

Mitte, et ma horosid usuks, aga on hea kindel olla, kui pole põhjust uskuda.

it is only logical

Okei, see nüüd küll hea uudis ei ole - uus elanik tuleb sisse järgmise nädala lõpus. Praegu tundub küll, et just some more fucking stress i don't need. Väga sillas ei ole sellest. Aga noh, eks paistab. 


Mu mõistus ütleb, et see on õige samm, aga mu süda ei taha sest sittagi kuulda.

Procarstination

Mul on 50 minuti pärast sõit. Ma ei saaks olla rohkem närvis. Ja nii iga kuramuse kord.

Terve nädalavahetuse lükkasin autokooliga seotud asju edasi - ma teadsin küll, et ma jäängi ainult edasi lükkama, aga lükkasin ikka. Ja nüüd ongi käes - ma lähen järjekordselt sõitma oma hirmkallist tundi ilma grammigi teooriat jagamata. Teen oma lolle vigu. Panen punasega üle ristmiku. Annan peateel teistele teed. Pööran valest sõidurajast. Ei tea märkide tähendusi. Teen ristmikul maha sõitmata viis ringi. Ja nii edasi.

See on nagu see lumepalliefekt - kui mingi takistus tundub nii ületamatu, et sa tahad lihtsalt alla anda ja pidurit tõmmata, et "vaatame kunagi hiljem edasi". Sama on ka kooliga - ma olen üsna räigelt maha jäänud ja teades, kui palju üks sõit maksab, tahaks nagu maksimumi saavutada. Efekt on vastupidine - mõtled üle, ei tee midagi ja siis pärast töinad, et järgmine kord.

Oh, näe, 45 minutit.

Drive Steady

Mercedese ametlik promofilm Pursuit Systemsi kasutatavast Ultimate Arm autokraanast. 

Save me money!

Nii palju siis kokkuhoiust. Ühelt poolt ostan kuukaardi ja arvutan sente, teiselt poolt käin ja pillan, nagu valge inimene - kontserdid, restoranid, kolme euri eest värskeid saiakesi enne tööle minekut... Pillasin kuu esimese nädalaga väljas söömisele 55 euri, lisaks veel üks sushi ja hesburger, mis Madle tōi. Valge inimene to the max!

Aga teiselt poolt. Mul on tekkinud jälle ōrn tahtmine väljas käia, midagi teha ja inimestega suhelda. Kevad on hinges. Kaamos on lōppemas. Ōues on valge. Ja see teeb mind rōōmsaks.

Ja ikka kuradi raskeks raha säästmise.

PussyBljät

Lōin eile natuke numbreid ja tundus täiesti ratsionaalne mōte osta kuupilet, et raha säästa. Natuke panin mööda.

Alustuseks. Kuupiletit müüakse üldse umbes viies kohas kogu planeedil. Teiseks, nagu ma peale ostu sooritamist teada sain, kehtib kuu kaupa. Seega ostes selle 9. aprillil oli juba viisaka nädala jagu sōite raisku läinud. Mis muudab kokkuhoiu mōttes kaardi suht kasutuks. Ja see läheb hullemaks, sest teatud kordadel on mul siiski tarvis kasutada marsruuttakso abi. Seega kokkuhoid kukkus kenasti nulli ja ühtlasi olen ma nüüd piiratud kindla bussigraafikuga.

Mul on ikka päris palju tarvis sel kuul sōita, et see kaart end ära tasuks.

inventuur

Läksin hommikul tööle. Klapid jäid koju. Koristasin laua ära. Viskasin tonni rämpsu välja. Avastasin, et kõvakettaruum hakkab otsa saama. Tegin inventuuri. Sellised on tulemused.

Peab midagi kustutama, ma arvan.

true story

Eelmisel nädalal läksid siis kõik peast segi, kui avastati, et ma tahan puhkusele minna. Et ega keegi väga peale mo enda seda tööd ei jaga. Ja ma ise ei kiirga ka just entusiasmist oma oskusi teiste pihta määrida. Seega määrati mulle praktikant mu oskusi omandama. Ja boy, oh boy pole ma end nii rumalana tükk aega tundnud.

Eks sellest on ka aastaid, kui ma viimati paberilt teooriat tuupisin. Aga see, kui räigelt ma oma töö käigus mugavuse huvides oma oskusi piiranud olen, on siiski üllatav. Kaks päeva Graafilise Disaini Käsiraamatuga on olnud üsnagi inspireerivad. Aga teada, kui vähe ma tegelikult tean, ei ole.

On kole olla loll.

I am new here

So it is done. Viisad on makstud ja saadetud, kopsupilt on tehtud. Ma natuke muretan, et äkki sai taotlusesse mōni näpukas vōi kopsu mōni haigus, aga eks see selgub mōne aja jooksul.

Kuidagi veider tunne on küll. Et asjad liiguvad kuidagi eriti kiiresti. Liiga kiiresti?

just Ridley being Ridley

FML

Muidugi suutsin ma jälle ühe töö pooleldi persse keerata. Mis andis jälle vōimaluse minu kallal ilkuda. Puhas hooletus - panin plaati ja ei vaadanud korralikult peale. Aga mis on nōme, on ülemuste reaktsioon.

Ei, nad isegi ei arva, et ma passin niisama netis. Nad teavad, et ma tööl tihti midagi suvalist arvutis töö kiuste jahmerdan. Seega loomulikult nad tōsimeeli usuvad, et ma teen konkurentide heaks kahel käel haltuurat. Mis annab neile omakorda aluse etteheiteid teha. Et pōhjus minu vigades on milleski muus, kui tasustamata ületunnitöös.

No tööta siis selliste jaoks.

Touch it!

Nii, üks post siis veel. Viimane, ma luban.

Sain asendusraaliks Archos 7G2-e. Esmamulje oli hea, lippas kärmelt ja puudet tundis. Aga Android Marketi puudumine suht halvas selle seade. Peale nädalast jokutamist vōtsin munad kokku ja rootisin ära. Toimis, pea-aegu. Market ikka seadet ei tunnista, aga muud jama saab hōlpsalt peale toppida. Panin podcasti, video, skype'i ja muud jurad tööle. Ainult netipulka pole tööle saanud. Ehk siis hetkel wifi only. Otsin kiiret lahendid. Algne plaan oli täna üle anda.

Tuleb kiire päev. Jälle, kurat küll.

How's it driving?

Ma olen autokooli ka lohakile jätnud. Ligi kaks kuud mitte ühtegi sōitu. Küll oli tööd palju, ilm halb, muud teha ja tuul puhus valelt poolt. Nüüd vōtan hoogu, et uuesti helistada.

Neli pool kuud väljasōiduni.

Bling-bling

Selle kuu budget lendas jälle kenasti aknast välja.

Nimelt kuu alguses istusime naise okulaarid puruks. Mul oli juba tükk aega plaan talle midagi sellist sünnipäevaks hankida, seega ajastus poleks saanud parem olla. Lihtsalt budgeti lōi sassi.

Siis tegime lōpuks uued dokumendid. Tuleta mulle palun meelde, et ma neil ōhtul järel käiks, eks?

Ja siis ostsime seljakotid. Täiesti random. Jalutasime pühapäeval random poodi sisse, kohe seljakottide juurde ja mallu lemparkott oli -40%. Nobrainer, chi-ching. Leidsin endale ka koti, odava ja funktsionaalse. Lihtsalt eelarve lōi sassi.

Nüüd siis veel viisad, kopsupilt ja piletid.

Mornings

placeholder for a rant

Üks inimene elab juba mitu nädalat meie elutoas sohval ja ma ei tea, miks see mind nii väga häirib.

Also, ma tahtsin kokku klohmida mingi eepilise ranti selle kohta, kui väga mōnusam oli raha koguda, kui palka maksti veel kaks korda kuus. Aga nagu nende blogimistega ikka on - praeguseks on kōik meelest läinud. Pole enam relevant kell pool seitse reede ōhtul.

Ma lähen nüüd oma asendustahvlile järgi.

Halbadest otsustest

Eks halba otsust tunned ikka tagantjärgi.

 Nädala algus oli täitsa okei. Money in my pocket, music in my ears, girlfriend on my side and sherlock s02e02 on my memory stick. Aga.

 Tellitud tahvelmasin ei toiminud sugugi nii, nagu loodetud. Alustuseks ekraan, mis on ikka sõnulseletamatult halb ja tundetu, ning muudab trükkimise võimatuks. Mina saaks veel äkki hakkama, aga mu ema? Lisaks veel nipet-näpet pisivigu, mis teevad pealtnäha päris normaalsest seadmest kasutuskõlbmatu. 3G Dongle on ka root'imata välistatud. Teleka sain lõpuks siiski tööle - üks kümnest, pole paha. Saab tasuta nelja (!!!) kanalit vaadata. 2160 krooni eest mücke bro, kas pole?

 Kuna lepingu punkti 6.3.6 järgi pole võimalik tagastada nn. eritellimusi, pean ma uurima võimalusi, kuidas kallist mänguasjast asja saada. Veel üks mure lisaks. Ise tehtud, halb.

 Kõige rohkem on ikka kahju tehtud halva otsuse üle. Tagasivaates ma aimasin, et nii võib minna, aga ma teadsin, et ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ja nüüd on üks neist "poleks vist ikka pidanud" kordadest.

  The Bamboos feat. Megan Washington "The Wilhelm Scream" (mp3)

Kontrollfriik

Ülemus läks puhkusele. Vaevalt mōne päeva oli. Ma juba lootsin, et tuleb lahedam, aga ju vōttis tal paranoia vōimust.

Mitte isegi selles mōttes lahedam, et ei peaks tööd tegema, vaid sellea mōttes, et väga raske on midagi tehtud saada, kui keegi pidevalt üle ōla vaatab. Ahistav ja segav.

Ja kohe, kui tööd vähem on, on ülemused paranoilised ja närvilised. Ei usalda nad oma töötajaid, kliente ega ka müügimehi.

Väsitav.