Kooliraha ehk kuidas 250 eurost kiirelt 218 eurot teha

Ühesõnaga läksin päeval lõunat ostma. Teadsin, et olin laenanud pisukese nutsu pappi, mis mul kontol alles peaks olema. Olin pannud selle kasvuhoiusele... Sorry, kogumishoiusele, et see 2% aastas lisaks teeniks, sest tasuta raha. Ning siis selgus, et poes ei lähe makse läbi. Pole hullu, proovime teise kaardiga. Ka tühi? Hästi, ma siis tõstan ühelt kontol teisele. Imelik... Kõik kontod justkui nullis. Arusaadav, järelikult on internetiarve maha läinud. Pole hullu, olin sellega arvestanud. Vaatan siis, et olin mingi hetk stonksi müünud, et seal ikka peaks mingid sendid alles olema. Väga hea, kontojääk kakssada midagi. Üritan tavalisele kontole kanda... Ei lase. Imelik. Vaatan siis oma stonksidesse ja... mingil täiesti arusaamatul põhjusel vaatab mulle sealt vastu hunnik SPYW, VWRL ja SXR8 väärtpabereid. Mida sitta, ma kohe kindlasti ei ole proovinud sel nädalal vabatahtlikult S&P500 osta (kui see kunagi teemaks tuleb, siis on tegemist nädalaga, kus Trump just kuulutas, et kõik ameeriklased peaks oma heast vabast tahtest endale Tesla ostma ja ähvardas Euroopa Liidu alkoholile lajatada 200-protsendise tollimaksu). Maksin siis krediitkaardiga ja otsustasin, et mõistatus vaja kiireimas korras lahendada. 

Hiljem kontoris ja peale kurja kõnet oma panka sain lõpuks pihta, mis oli juhtunud - olin kandnud kogumishoiuse asemel kiiruga viimati raha kasvuhoiusele, mõlemal suht sama kontonumber. Vahe siis selles, et kui kasvuhoius, sorry, kogumishoius maksab mulle 2% hoiusest intressi, siis kasvuhoius (mida ma aastaid kasutanud pole) hakkas kohe agaralt ja automaatselt aktsiaid kokku ostma. Nüüd siis selgub, et oma raha tagasi saamiseks oleks kõik need taas ükshaaval turuhinnaga maha vaja müüa (mis, otse loomulikult, on hetkel madalam, kui ostuhetkel). Lisaks tuleb iga eri osaku tüübi pealt maksta ei rohkem ega vähem kui üheksa eurot teenustasu. Mis teeb kogu päeva kogutuluks -31.31 eurot puhtalt kätte. Suht asjalik tehing. 

Mis puudutab aga mu varasemalt müüdud osakuid, mille raha ma kuidagi üle ei saanud kanda - need olid ilmselgelt Suurbritannia naelsterlingutes. Mis tähendas, et need tuli enne virtuaalselt pangas eurodeks vahetada - küll teenustastuta, aga panga kursiga. 

Eks elu õpetab. 

bad at maths

Ühesõnaga mu partner on seriously fucked off about my current predicament. What was supposed to be a brief period of underutilization has become a major hurdle in our personal relationship and a massive source of stress. It is no longer enough that I cook and clean like the house elf that I am, I am being berated for not applying to the most bottom of the barrel job offers. This does really feel like a bottom. 

How much is 100% out of 0?

So a friend of mine called me up yesterday. He’s currently working on a well-paying job in Macau and called to frantically and impatiently make a case that we should bid and purchase a plot of land in Saaremaa, nearby his abode, to start a seasonal italian pizza place and a bar. In any other circumstance I would have jumped on that opportunity. But I was less than enthusiastic. I tried to explain to him as vaguely as possible about my current financial predicaments. He insisted he did not need money, just my time and support. And I struggled to explain to him neither one of those was an option for me. That I needed those same hours to be exchanged into cold, hard currency. That I had outstanding debts to pay and bills to cover. That I couldn’t afford to give up my time, since it was the only transferable currency I had at the moment.

Something about that call made my current situation feel so much more real. I’d been hitting snooze on self pity for months, but having flunked my driving lesson the same day that call came made it so much more real. I suppose things have been a bit shitty for a while, but I’d done my best not to let it get to me too much. Keep up and grinding. And yesterday it felt as if it all came to a screeching halt. 

It’s one thing to be out of a job for a moment, out of free will and wanderlust. It’s a completely different matter to be out of a decent gig for two years in a row, with at least 200 other decent and competent applicants for every position you’re eyeing. Even with getting to the last round on many of those positions, there’s always been someone a bit younger and just a tad more talented. Despite really broadening my skills I still keep coming up a bit short. The harsh reality is the job market is simply in a shitty place, with few opportunities available for my skillset, and with the increasing obsession with bottom lines and profit margins in various industries, the job pools have become really shallow. That thin branch of escitalopram is not meant for such heavy lifting. 

I jokingly say that I only write here when things are bad. But when things are good, you’re simply going through the motions, experiencing them. There’s less room and need for contemplation. Yet when things aren’t great, you need to make space for reflection. 

I guess this is one of those? 

900 miljonit sekundit

15 miljonit minutit. 250 000 tundi. 10 000 päeva. 1500 nädalat. 342 kuud. 28,5 aastat. 

Umbes nii palju on mul veel pensionini aega. Absoluutselt viimane hetk kodulaenu peale mõelda. 

Bad Investments

Kannustatuna suurest hurraast, et ma jaanuari lõpus nii riccas olin, otsustasin sukelduda pea ees investeeringutesse. Enam pole ma see vaene proletariaat, kelle kaelal rikkad pursuid saavad ratsutada. Nüüdsest on tulevik mu enese kätes!

Vähemalt nii ma arvasin. Ilma viitsimata vähimalgi määral süveneda (peale ühe 4lk pikkuse blogipostituse) suunasin kiirelt sadakond eurot LHV Kasvukontole. Nähes, et juba päevadega portfelli väärtus euro võrra oli kasvanud, suunasin sinna sadakond eurot lisaks. Kuid kuna hetkel on turud üsnagi volatiilses seisus ning juba viimased kümme aastat kõva bull peal, siis on oodata peatset investeeringute väärtuse kahanemist. Juba kuu viimastel päevadel sain tunda, kuidas mu neljast eurost kasumist oli saanud kuus eurot kahjumit. (9nda märtsi seisuga rohkem nagu -50€).

Samuti tegin lõpuks esimesed isiklikud ostud Funderbeamis. Ostsin väriseva käega osakuid idufirmadesse, millesse olin olnud piisavalt tahumatu ja vaene paar aastat tagasi investeerimaks. Suure hurraaga ostsin veel poole lisaks. Ning hetke seisuga on mu osakud punases (loe: tasuks tegelikult juurde osta). Aga eks ma panustan ka nende puhul pikemale kasvule. Et kuskil kümmekonna aasta pärast oleks hea neid kõrgema väärtusega edasi lükata.

Kogu selle pullitamise ning pillamise tõttu on mu lootused sel kuul 50% palgast kõrvale panna korralikult tümaks tehtud. Eks peab mõnesaja euroga palgapäevani (ülehomme) välja vedama. Õnneks peagi laekuv ülemakstud tulumaks veidi aitab.

trivial pursuits

Umbes kuskil eelmisel nädalal sõitis mul korraks katus ära.

Enne eelmisi jõule olin kindel, et pean rahaliselt peale seda veel tükk aega käppa imema. Kuid kui peale pikki pühi ning nii 400+ eest kingituste ostmist jäi mul veel üle raha igakuiseks säästmiseks, sõitis mul korraks katus ära.

Tegin suure hurraaga ära ka paar pisemat ostu, mida kuid kuni aastaid olin edasi lükanud. Ja peale seda oli järsku... Mis siis nüüd? Põhivajadused on justkui kaetud, soe korter ja kõik eluks vajalik. Lappasin oma pikaajaliste ostude nimekirja, ning kõik tundus nii tühine ning materjalistlik. On mul vaja uut amoled nutikella? Uut kohvimasinat? Tagavaraläpakat? Robottolmuimejat? Need kõik olid vaid asjad. Esemed. Tarbetu tavaar. Consumerist garbage. Eriti, kuna paljude asjade puhul oli nende jahtimine just see põnevaim osa asjast. Peale ostu sooritust seisis suur osa neist asjadest nukralt nurgas.

Aga millega asendada tarbimisest saadava endorfiinipuhangu puudumist? Umbes peale nädalast värisemist sõitis lõpuks lahendus justkui kaubarong mu kolbast sisse. Nii elegantne, nii glamuurne, nii närvekõditav lahendus.

Ma hakkan fucking aktsiaid ostma.