So it is done. Viisad on makstud ja saadetud, kopsupilt on tehtud. Ma natuke muretan, et äkki sai taotlusesse mōni näpukas vōi kopsu mōni haigus, aga eks see selgub mōne aja jooksul.
Kuidagi veider tunne on küll. Et asjad liiguvad kuidagi eriti kiiresti. Liiga kiiresti?
Muidugi suutsin ma jälle ühe töö pooleldi persse keerata. Mis andis jälle vōimaluse minu kallal ilkuda. Puhas hooletus - panin plaati ja ei vaadanud korralikult peale. Aga mis on nōme, on ülemuste reaktsioon.
Ei, nad isegi ei arva, et ma passin niisama netis. Nad teavad, et ma tööl tihti midagi suvalist arvutis töö kiuste jahmerdan. Seega loomulikult nad tōsimeeli usuvad, et ma teen konkurentide heaks kahel käel haltuurat. Mis annab neile omakorda aluse etteheiteid teha. Et pōhjus minu vigades on milleski muus, kui tasustamata ületunnitöös.
No tööta siis selliste jaoks.
Nii, üks post siis veel. Viimane, ma luban.
Sain asendusraaliks Archos 7G2-e. Esmamulje oli hea, lippas kärmelt ja puudet tundis. Aga Android Marketi puudumine suht halvas selle seade. Peale nädalast jokutamist vōtsin munad kokku ja rootisin ära. Toimis, pea-aegu. Market ikka seadet ei tunnista, aga muud jama saab hōlpsalt peale toppida. Panin podcasti, video, skype'i ja muud jurad tööle. Ainult netipulka pole tööle saanud. Ehk siis hetkel wifi only. Otsin kiiret lahendid. Algne plaan oli täna üle anda.
Tuleb kiire päev. Jälle, kurat küll.
Ma olen autokooli ka lohakile jätnud. Ligi kaks kuud mitte ühtegi sōitu. Küll oli tööd palju, ilm halb, muud teha ja tuul puhus valelt poolt. Nüüd vōtan hoogu, et uuesti helistada.
Neli pool kuud väljasōiduni.
Selle kuu budget lendas jälle kenasti aknast välja.
Nimelt kuu alguses istusime naise okulaarid puruks. Mul oli juba tükk aega plaan talle midagi sellist sünnipäevaks hankida, seega ajastus poleks saanud parem olla. Lihtsalt budgeti lōi sassi.
Siis tegime lōpuks uued dokumendid. Tuleta mulle palun meelde, et ma neil ōhtul järel käiks, eks?
Ja siis ostsime seljakotid. Täiesti random. Jalutasime pühapäeval random poodi sisse, kohe seljakottide juurde ja mallu lemparkott oli -40%. Nobrainer, chi-ching. Leidsin endale ka koti, odava ja funktsionaalse. Lihtsalt eelarve lōi sassi.
Nüüd siis veel viisad, kopsupilt ja piletid.
Üks inimene elab juba mitu nädalat meie elutoas sohval ja ma ei tea, miks see mind nii väga häirib.
Also, ma tahtsin kokku klohmida mingi eepilise ranti selle kohta, kui väga mōnusam oli raha koguda, kui palka maksti veel kaks korda kuus. Aga nagu nende blogimistega ikka on - praeguseks on kōik meelest läinud. Pole enam relevant kell pool seitse reede ōhtul.
Ma lähen nüüd oma asendustahvlile järgi.
Ülemus läks puhkusele. Vaevalt mōne päeva oli. Ma juba lootsin, et tuleb lahedam, aga ju vōttis tal paranoia vōimust.
Mitte isegi selles mōttes lahedam, et ei peaks tööd tegema, vaid sellea mōttes, et väga raske on midagi tehtud saada, kui keegi pidevalt üle ōla vaatab. Ahistav ja segav.
Ja kohe, kui tööd vähem on, on ülemused paranoilised ja närvilised. Ei usalda nad oma töötajaid, kliente ega ka müügimehi.
Väsitav.
Sain sōimata. Asja eest muidugi. Aga see ei tee mu olemist sugugi paremaks.
Nimelt paar suurt tööd oli tegemata. Sest ma ei teinud neid. Sest ma ei tahtnud. Mul puudus soov neid teha. Ma ei olnud motiveeritud. Mul oli ükskōiksus. Ja hirm.
Viimase kuu jooksul palju tööd aia taha läinud. Üks julge kolmandik, ma pakun. Kas siis just minu, aga vale tuule suuna, möödarääkimiste vōi hooletuste pärast. Ja väga raske on oma töös leida mōtet, kui sa toodad peamiselt praaki. Kui sa tunned, et su panus pole mitte mittevajalik, vaid lausa kahjulik. Ei meelita just tööd tegema.
Ja siis on teadmatus. Selle seal oldud ajaga on harjutud eeldama, et ma tean kōike. Et mulle on kōik selgeks tehtud ja katse-eksitusel järgi proovitud. Ent paraku pole mul uute katsumuste tekkides kellegi poole pöörduda. Teadmatus tekitab riski, risk hirmu. Ja hirmuga on raske midagi saavutada.
Perse.
