Umbes kuskil eelmisel nädalal sõitis mul korraks katus ära.
Enne eelmisi jõule olin kindel, et pean rahaliselt peale seda veel tükk aega käppa imema. Kuid kui peale pikki pühi ning nii 400+ eest kingituste ostmist jäi mul veel üle raha igakuiseks säästmiseks, sõitis mul korraks katus ära.
Tegin suure hurraaga ära ka paar pisemat ostu, mida kuid kuni aastaid olin edasi lükanud. Ja peale seda oli järsku... Mis siis nüüd? Põhivajadused on justkui kaetud, soe korter ja kõik eluks vajalik. Lappasin oma pikaajaliste ostude nimekirja, ning kõik tundus nii tühine ning materjalistlik. On mul vaja uut amoled nutikella? Uut kohvimasinat? Tagavaraläpakat? Robottolmuimejat? Need kõik olid vaid asjad. Esemed. Tarbetu tavaar. Consumerist garbage. Eriti, kuna paljude asjade puhul oli nende jahtimine just see põnevaim osa asjast. Peale ostu sooritust seisis suur osa neist asjadest nukralt nurgas.
Aga millega asendada tarbimisest saadava endorfiinipuhangu puudumist? Umbes peale nädalast värisemist sõitis lõpuks lahendus justkui kaubarong mu kolbast sisse. Nii elegantne, nii glamuurne, nii närvekõditav lahendus.
Ma hakkan fucking aktsiaid ostma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar