3:41

how would you like your design?

Käisin eelmisel nädalal ühes firmas eksprompt töövestlusel. Kutsuti ja mõtlesin, et miks pagan mitte. Raha oleks nagu tarvis.

Ühesõnaga oleks nad valmis mulle ka koheselt tööd pakkuma. Samas, mida kauem me vestlesime, seda selgemaks sai, mida minult seal firmas (väidetavalt) oodataks. Ja sidrun muutus aina hapumaks.

Tegemist on põhimõtteliselt kujundusbürooga, mille peamiseks ülesandeks on trükiste ja kodulehtede küljendamine ja kujundamine. Ent kogu jutust jäi mul mulje, et firma prioriteet on kiirus - võimalikult kiiresti kliendile mingi asi kokku ja trükikotta. Selline puusalt tulistamine, kiiresti ja lohakalt.

Õigupoolest isegi mitte lohakalt, aga kiirus on see, mida firmas enim hinnatakse ning ma olen näinud, milliseid tulemusi see toodab. Mitte, et tüübid ei teeks tingimusi arvestades ägedat tööd, aga saate aru küll. Ja mulle on põhimõtteliselt juba vastumeelne sellesse panustada, sest maailmas on niigi palju halba disaini. Ja see ei ole see, millega ma tegeleda tahaks. Lisaks on see töö üheksast kuueni ja no fuck that shit.

Ning ilmselgelt lõin ma süldiks ja võtsin vastu proovitöö - peamiselt selleks, et omi võimeid testida ja saada veidi paremat aimu töö iseloomust. Ja nüüd pillan ma sellega ka palli, sest ma ei suuda endale selgeks teha, miks ma seda tegema peaks.

K.Flay - We Hate Everyone

like a virgin

that's exactly how it felt like.

nevermind, I'll find someone like you

What happened in my life in the last week:

1) My girlfriend found a new guy. So that's that, then. 

2) My roommate will move out soon. Got a better offer. No hard feelings.

3) Got offered yet another job opportunity. I wish I hadn't. 

4) Completed a tiny design project, congratulated myself, procrastinated, still not finished. 

5) Realised some of my friends are unwittingly just using me. And I am letting them, for whatever reasons. 

6) Failed to properly deliver another urgent design project. Simple project.

7) Skipped school. On the second week. Great job. 

So yeah.

...

mis sellest, kui palju segavad su käitumist tunded,
tegelikult sõbrannast jätkubki sulle,
ja eks sõprus ongi nagu täiuslik suhe -
kuni ta leiab kellegi, veab, kui too uus kutt
lubab öelda sulle veel lihtsalt heia heia teregi
igatahes pole terel koma ees,
kuigi neiu tõotab su südames edasi olla see-eest
pole sõber talle enam iial nii kallis, kui oma mees

- Jarek Kasar

Odavamad Movi alternatiivid

Umbes neli kuud tagasi esitles Vincent Laforet nimeline auhinnatud fotograaf uut kaamera stabiliseerimissüsteemi MōVI M10, mis üleöö tundus muutis filmimaastikku ning tõi Ultimate Arm'i videokvaliteedi kättesaadavaks kõigile, kasutades selleks põhimõtteliselt quadkopteritelt tuntud gürostabiliseerimist. Mis eristab movi tavalistest gimbalitest on just 3-axis stabiliseerimine ja tundlike ja kärmete brushless mootorite kasutamine. Hoolimata populaarsusest on asja levikut siiani piiranud selle krõbe hind - umbkaudu 15,000 dollarit.

Seega ilmselgelt on välja hakanud lekkima trobikond odavamaid koopiaid, millega on võimalik saavutada sarnaseid tulemusi.

Update 3 (Märts 2015):
CAME-7800 $1298 (arvustus)
AllSteady 6 PRO $1999

Update 2: DJI Ronin 3-Axis Brushless Gimbal Stabilizer nüüd $2999

Update: SIIN on veel 7 erinevat varianti. Ja SIIN on veel mõned.

MōVI M10 ja M5 - $15,000 / $5,000 (compact dslr) VIDEO

BeSteady One - €2430 (up to 2kg) VIDEO

DEFY G5 ja G2 - $3200 / $2300 (compact) VIDEO

VariZoom FlowCam - $4400 VIDEO

Rotoview - $3900 (2,3kg) VIDEO

DJI Zenmuse Gimbal Z15 - $3600 VIDEO

HIFLY DSLR 3 Axis Brushless Gimbal - $899 VIDEO

Maxicopter MUVISTAR Basic kit "H" - $2999 VIDEO

PMG Multi-Rotors TYTO-C $1850-3200 VIDEO

OmniRig -  $N/A VIDEO

_______________________
lisaks: lahtine teema diy

The Flying Man by Marcus Alqueres

Sel filmil on väiksem tegijate nimekiri kui keskmisel BFM'i tudengifilmil. Mida on võimalik teha, kui ideed on.

Running away

Today I found myself at crossroads. On one side was the new and interesting and on the other was old and familiar. And I found myself geniuinely confused as of what to do.

So I ran.

Not because I wanted to, but because it was the only thing I knew...


...I never want to be that person again who runs.

So many reasons...

In a piss-poor attempt of cheering myself up over my shambling relationship with the best friend I´ve ever had, I decided to list some potential things that might get slightly better after a horrible and disgraceful break-up.

1) more time for your own shit, whatever it is

2) exploring unknown territory without repercussions

3) not having to take into account other persons feelings/thoughts/schedule

4) financial instability

5) lonerism

I'm all out now. That's all I've got.

cry me a mountain

Mitte, et see erilise üllatusena peaks tulema, aga asjad minu ja mu elukaaslase vahel pole hästi.

Olen äraootaval seisukohal.

A Never-Ending Tale of Glorious Fuck-Ups

I never seem to stop fucking up. And when I try, I fuck up even more. And It's not even like the Universe is against me, throwing sticks and stones on my pathway, no.

It's the things that I do, myself.

*I've said some horrible things recently. And by some, I mean all of them.

Tomorrow

fish outta water

Kell oli vaevalt üle poole kaheteistkümne. Ütlesin viisakalt ära, jätsin oma särgi, mapi ja muud paberid maha ja jalutasin mõnisada meetrit eemale parki. Ja nutsin. Ma pole tükk aega oma mugavusetsoonist nii kaugel olnud. Kui miski pakub väljakutset, siis ma ei võta seda reeglina väga tõsiselt, sest hirm läbikukkumise ees ja panus ettevõtmisesse on raskemad kui lihtsalt õlgu kehitada. Ma ei luba enesel hoolida, sest ma ei taha kiinduda. Ja ma ei taha läbi kukkuda.

Derp 32

Töötu olemise suurim probleem ei ole mitte krooniline raha puudus ja aja ülejääk, vaid pigem see, kuidas see mōjutab enesehinnangut. Peale kuud aega vōōras riigis isegi mitte nōudepesija ametit saades vōib arvamus endast päris rängalt langeda. Aga siiski hämmastab, kui palju rohkem see mu kaasat mōjutab.

Samas ei ole ma meeleheitel, pigem lihtsat pisut tülpinud ja alarakendatud. Vōtkem seda siis kui puhkust. Mille ma täiel rinnal olen välja teeninud.

Automaatne disklahv

Kui eelmisel reedel autokooliga uperkuuti läks, jōudis lōpuks kohale, et see vōitlus on läbi. Sellises tempos pole kuhugi jōuda. Kord-kaks kuus solgutades ei ole mingitki vōimalust sellega lōpule jōuda. Et ōpetaja sōidab vaid lōunast ōhtuni ja hommikud talle ei sobi ja reedeti ta ei taha ja nädalavahetusel ta ei viitsi... Mōni ime, et mul kuidagi sellega ei lähe.

Ja siis esmaspäeval korra sähvatas, et ehk siiski. Et mida ma oleks pidanud tegema juba kuid tagasi. Et mul oleks ülitäpselt kolm nädalat aega ja päevapealt asjad paika pannes ja rajult surudes ehk vōib-olla...

Ja siis läks veel kaks päeva mööda, mil mul polnud aega sellega tegeleda. Ja siis arvutades selgus, et lootus on ikka minimaalne. Ōigemini, seda pole.

Ega mul kedagi peale enda süüdistada pole. Lihtsalt palju raha ja aega on raisatud, mis muud.

Death race 9000

Kuna see nädal oli autokooliga taas täielik feil, on lubadega puha putsis praetuse seisuga. Mul on kolm nädalat lennuni ja koolieksamid on ainult kord nädalas. Suht perses värk.

Osaliselt saan süüd küll ōpetaja kaela sōidutada - parimal juhul leiab ta mulle aega korra nädalas ja kui paar nädalat vahele jääb, alustame jälle nōmmelt. Osaliselt saan ajada töö kaela, selliste eilsete feilide pärast. Aga pōhifeil on ikka minu enda tehtud.

Peamiselt selle pärast, et kui sul peale tööd kell kaheksa ōhtul lōpuks väsinud peaga meenub sōiduaega kinni panna, on ōpetaja toru juba hargilt. Ja kui sul järgmisel lōunal memo heliseb, pole sul enam aega. Ja nii päevast-päeva, nädalast nädalasse.

Nüri, nōme tunne on.

le temps détruit tout

Ma ootasin teisipäeva hommikust saati sōidutundi ja reede ōhtul kell pool neli, paar tundi enne sõitu läks tööl püha sitatorm lahti.

Ma vihkan pikalt ette planeeritud asju, sest kōik on suhteline. Kōik vōib muutuda. Ja see ootus ajab mind hulluks.

Lahkumisavaldus4.doc

Ja ongi nii. Iga-aastase traditsioonina panin täna paberi lauale. Ja kuidagi väga... selge tunne on järsku. Et hulk aega on seda oodatud ja kōheldud ja nüüd on see siis käes. Viimasest vabast kuust oma tarbeks ei jäänud midagi alles, aga polegi tarvis. Kastid on enam-vähem koos, kotid on valmis. Nüüd veel vaid viimased punktid ja kohustused kokku tirida.

Käisin arstide juures. Hammaste puhastamine 40 raha pani natuke kriitilizemalt mōtlema oma vältimatute kulude peale. Juunis lasen ühe kihva ka ära tirida, muu peab ootama. Load on vaja ka vahele mahutada. Läheb kiireks ja raskeks. Aga peab hakkama saama.

Lahkumisavaldus4.doc oli dokumendi nimi.

Pole sul viga midagi

Kuidagi teistmoodi hommik on.

Suutsin tööl jälle mingi suure sitaga maha saada. See on juba teada, et niipea, kui hakkad end tööl lahedamalt tundma, läheb midagi nihu. Puhas kuramuse hooletus. See ei saaks tulla halvemal ajal.

Mul on erinevaid arstlikke protseduure, mis ma olen täiega viimasele hetkele jätnud. Peamiselt sellepärast, et mul polnud neid üldse plaanis teha. Suur osa reisile varutud säästudest läheb nüüd sinna alla. Mis on jabur, sest samahästi vōiks ma proovida lihtsalt aasta elus püsida ja plekkida seda oma maitsvatest aussi säästudest. Nagu vanasōna ütleb - mis ei tapa, vōib jätta püsiva tervisekahjustuse.

Ja ikka tundub see sōit nii kaugel. Ja samas nii kuradi lähedal.

Do what now?

Ma olen oma prokrastineerimise ikka üsna hämmastavale tasemele viinud. Eelmisel nädalal suutsin pea-aegu ühe plaadiriliisi ära rikkuda ja sel nädalal pole ka parem. Et kui ka vaba hetk tekib, teeks kōike muud, aga mitte seda, mida vaja. Ja mitte sellepärast, et tahaks teha muid asju teha, vaid et nimelt mitte asjalikke asju teha.

Huvitav, kuidas ma nii Aussis hakkama kavatsen saada.

Ōnneks käib mul selline jama siiski pigem hooti peal.