American Dreams

Addiction

Yolo

Eelmine nädal oli üle pika aja üks kiiremaid. Asjad hakkasid liikuma.

Teisipäeval käisin pildistamas üht neidu, tegin paar õlut; kolmapäeval parandasin pead, ärkasin, pesin, ostsin telefoni ja triiksärgi, läksin linna, tegin sõbraga kella neljani topeltjäägreid, kohtasin vanu klassikaaslasi ja sõbrunesin nendega; ärkasin paha peaga, lendasin linna, tegin sõbrannaga eine, viisin raamatu raamatukokku, võtsin eksilt paar riietuseset, käisin lõbustuspargis, parandasin suhteid oma parima sõbrannaga ja jõudsin viimase bussiga koju. Ärkasin kell 6.30, pesin, käisin sõbrale viis tundi tööl abiks, lõin pea ära, sõin, tulin koju, puhkasin, läksin linna, sõin, käisin peol, hängisin vanade tuttavatega, maandusin paariks tunniks sõbranna pool, jõudsin koju, magasin.

Laupäevaks oli vedru natuke maha käinud, õigemini, kõik mu sõbrad olid kuhugi vaiba alla kadunud. Juba reede õhtul linnas ei olnud ilusate tüdrukute kiuste mitte ühtegi tuttavat, kohe mitte üht. Ja laupäevaks olid needki linnast välja palmi alla kadunud. Ja ma olin purukaine, kohe täielikult. Seega haarasin oma viimast õlekõrt ja läksin sõbrannaga viimsisse majaläbule. Man, am i too old for this shit or what?

Ärkasin valusa pea ja lapsiku maasikaga saunalaval. Ma ei saanudki ta nime teada. Telefoni lõhkusin ka ära.

Pühapäev. Laulupidu. Hängisin emaga. No shame.

----------------------

I don't quite know what to make of it all. Is this life? Am I doing it right? Should I feel ashamed?

Refresh addiction

Ah minge vittu, kuidas on see võimalik, et mõne tunniga kõik asjad suurepärasest täiesti putsi lähevad?

Ma tean täpselt. Refresh addiction.

Kõik oli väga lihtne. Päev oli ees, taskusse oli lambist tekkinud natuke raha ja ilm oli vilets. Polnud midagi lihtsamat - pakkida kõrvaklapid kõrva, toppida pusa selga, jalutada poodi, osta firma arvele mälukaart, vaadata endale teksaseid ja triiksärki ning korjata tagasiteel veel sõbralt peegelkaamera homse pildistamise jaoks. Hell, kui aega üle oleks jäänud, oleks veel sõbranna poolt läbi liibunud.

Ja siis ma lihtsalt... jäin... kuidagi...

Nüüd on õhtu, pole pükse ega särki - kaamerast rääkimata. Ja kuidagi pean ma nüüd jälle hakkama kõike seda kokku lappima.

...

Ja päris ausalt, ma olen oma probleemist teadlik, aga ma ei oska seda millegagi asendada. Nagu diiler, kes oma kraamist sõltuvuses, aga ei oska ka midagi muud. Ning mind isegi hirmutab see mõte, et kui ma peaks ühel hetkel selle raali kaane kinni panema, siis... Kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Ma olen aastate vältel nii suure osa oma elust puhtalt internetiga sidunud, et ma ei oskagi enam ilma. Mul justkui puudub alternatiiv. Või vähemalt kujutlusvõime.

...

Boo fucking whoo, pane see kaas kinni ja tee oma fucking elu korda. Live.

Jim Carrey

Should I stay or let it go...

Yo. Sa tead seda tunnet, kui sa ei suuda otsustada, kas minna või mitte? Ja siis sa siiski lõpuks otsustad minna ja siis see ei õnnestu? Aga sa ei suuda enda peale pahane olla, sest sa proovisid?

See on hea tunne. Pea-asi on selle nimel töötada, mitte kõhelda.

Küsi mult hommikul uuesti. #purjus #arakysi #maolenkohutavinimene

nerds talking to girls

"Oh f*ck, I need to go through Fallout 1 again..." Brilliant!

Deliberate Practice

2014 © Sacha Chan

Related reading: The First 20 Hours by Josh Kaufman

Milleks seda siis nüüd tarvis oli

Olen viimasel ajal oma vaba staatusega päris rahul olnud. Kellegagi hetkel enda sidumine oleks meeletu ajaline ja rahaline väljaminek, mida ma hetkel lubada ei saa. Ja sellest hoolimata juhtus eelmisel nädalal just see, mida ma kiivalt vältida olen üritanud.

Mulle hakkas üks tüdruk meeldima. Ilmselgelt on süüdi selles rohked kogused erinevaid substantse, ent mu aju oli kui suletud ringis vaid temaga seotud mõtetest. Õhtu arendes sõlmlesime teineteise suhtes aina lähemaks. Hommikul ilma temata ärgata oli valus. 

Ja ta oleks suuresti võinudki vaid intsidendiks jääda, sest kuskil nädala elasin ma õndsas teadmatuses, teadmata ta nime ja mäletamata midagi peale ta uimastava parfüümi ja lummava naeratuse. Seda seniks, kui ma järsku, puhtjuhuslikult, ta üles leidsin. 

Loogiliselt on olukord komplitseeritud ja vähetõenäoline. Kuid minu elamustest ammendunud süda lausa haarab selliste olukordade järele, ihaldab igatsust, tahab tunda ja tunnetada. Ja nii olengi ma taaskord oma enese alusetute unistuste küünistes. 

Kids, don't do drugs. They make you sentimental. 

6 Questions

#1 What would you attempt to do if you knew you could not fail?
I would start a video production company working on advertisements, music videos, TV-series and films. Also, it would branch out of Estonia. With me.

#2 What if I fail--how will I recover?
I would have to sell all my earthly belongings, half a kidney and get a day job. Luckily, my reputation is irrelevant.

#3 What if I do nothing?
Then absolutely nothing will continue to happen for several eternities, until eventually i will get a day job anyway.

#4 What if I succeed?
I get to make a living from something I love.

#5 What’s truly worth doing, whether you fail or succeed?
Anything. Anything at all. But mostly living, not being alive.

And film. I still sort-of love that shit.

#6 In this failure, what went right?
I did something. And that matters.

Do this to yourself.
How To Stay Focused On Your Goals When You Get Bored

FOMO Attack

Vanusega seonduvalt pole reede õhtuti kodus passimises enam midagi erilist. Kui ikka ei taha kuhugi minna, siis keegi sulle selle eest sousti pähe valama ei hakka. Inimestel pered ja muud loomad, pealegi peab ka enesele lõõgastumiseks aega jätma. Ja mida seal peo peal nii väga enam vaadata, mida varem näinud poleks või millest mingi hinnaga ilma ei saa jääda?

Ja siis järsku, kell üks öösel tabas mind täielik FOMO Attack. Et mida ma mõtlen, mismõttes ma reedel toas passin? Hirm millestki ilma jääda pole mulle kunagi oluline tundunud, kui et praegu.

Update! Täpselt nii juhtusiki, et juhtus asju ja mind ei olnud. Mu suurimad hirmud millestki ilma jääda said haledalt tõeks!

Should You Use The SNOOZE Button?

Mul on pikaajaline traditsioon sisse magada. Suuresti tuleneb see ka minu vabast graafikust ja sellest, et enamasti pole mu kellaajad kivisse raiutud. Kui olen mõelnud mingi kokkuleppelise aja, mil oleks viisakas ärgata, on snooze tunduvalt kergem tulema. Ent vahel on ka päriselt vaja ärgata, seega sel nädalavahetusel õnnestus mul proovida mõlemad meetodid inimkatseliselt järele. Magasin pühapäeval sisse, sest panin kella pool tundi liiga vara helisema. Tead küll, ärkad varem, jõuad rohkem? Bullshit, unehimu võidab alati (lisaks ei toiminud mu snooze nupp mingil põhjusel). Aga kui paned kella täpselt õigeks ajaks ja jätad endale minimaalselt aega? Bloody brilliant. Sul pole vaja hommikukohvi kõrvale lehte veerida või pesu pesta; sul on vaja välja puhata ja päeval asjalik olla. Võta oma unest maksimumi ja ärka täpselt vajalikul ajal. Ja ärka esimese korraga.

Criterion

so hooked on books (updated!)

of all the gin joints

Läksin eile õhtul vastu tahtmist korraks välja, et natuke end tuulutada ja midagi hamba alla pista. Peale üsnagi kesist einet viis sõber mind spontaanselt õllebaari degusteerima, hoolimata mu peotuju puudumisest. Hästi, ühe võib, mõtlesin ma isekeskis.

Võite kaks korda arvata, kes sisse jalutas. Of all the gin joints in all the towns... Ma ei näinud mingit varianti seal enam edasi olla. Mitte puhtalt põgenemise pärast, pigem variantide puudumise tõttu. Pakkisin pillid kotti ja tulin tulema.

Ja siis kuskil (sõna otseses mõttes) ristteel seistes ma järsku mõistsin, et on asju, mille eest ei saa põgeneda. Et teesklen, justkui poleks teda olemas? Ja iga kord, kui näen midagi, mis teda meenutab... Ma ei saanud ju asju lihtsalt sinnapaika jätta ja koju minna!? I needed closure.

Ta võttis minu vabanduse vastu. Ma soovisin talle kaunist õhtut.

Ja läksin veetsin oma õhtu kellegi teise pool.

your problems do not excuse your behaviour

Käitusin täna ühe inimesega väga halvasti. Ja isegi sellest hoolimata, et mul oli enda arvates põhjust, ei vabanda see minu labiilset käitumist.

Mul on nii kuradi kahju.

______________________

The Brain-Based Secret to Getting More Done
The Best Way to Change Your Habits? Control Your Environment
Applied Behavior Analysis
Steve Jobsi 9+1 tegevust, mis vältisid saasta ja soosisid geniaalsust
Extreme loneliness worse for health than obesity and can lead to an early grave, scientists say
Online trolls are psychopaths and sadists, psychologists claim
10 one-minute time hacks that will make you more productive
Live the 80/20 Rule
Start Something: The Power of Side Projects
Monotasking Is The New Multitasking
Why You Shouldn't Drink Coffee In The Morning
Start Something: The Power of Side Projects

if/then

Millegi pärast kujutasin ma ette, justkui seks lahendaks midagi. Või olin ma lihtsalt selle kütkestatud sellest kui ideest. Igal juhul tabas mind taaskord tühi tunne, et mis nüüd edasi. Justkui oleks midagi saavutatud ja võib selle lõplikult listist maha tõmmata. Tehtud, olemas.

Ent samas lahendas nagu ka. Sest ühtäkki oli selge kui sulavesi, kuidas ma olen mitu kuud obsessinud suuresti ühe asja üle (jättes kõik muud aspektid oma elus lohakile), mattes sinna meeletult aega ja ressursse, sealjuures endale aru andmata, mida ma täpselt siiski otsin. Et justkui tahtsin sisimas lihtsalt keppi, aga otsisin praktikas suhet? Et ei läinud tuimalt selle peale välja, et lihtsalt mingit eite põrutada, aga jahtisin lootusetuse kiuste ikka kedagi õiget?

Ja siis tabasingi end mõttelt, kui tihti olen ma varemgi mingi mõtte taha kinni jäänud, et justkui ei saa enne edasi liikuda, kui mingid tingimused on täidetud - isegi, kui tean sisimas paremini. Kui mingist mõttest ei saa enne edasi, kui see on täide viidud. Kui jään mingite suvaliste nurkade taha toppama.

Aga samas, vahel õnnestub need täide viia. Ja peale seda olen ma taas vaba.

Operatsioon: Täisjuut

the gorgeous image by the brilliant Braid Creative

Eelmisel nädalal tundus, et asjad lähevad endiselt stabiilselt allamäge. Hoolimata tõsiasjast, et sain osaliseks uues äriplaanis ning pakuti ka haltuurat, olid mul reservatsioonid antud lubaduste suhtes. Ja asi läks umbes täpselt nii, nagu ma arvestanud olin, ainult selle vahega, et otsustasin kogu asja kui kogemust võtta ning keskenduda kujuteldavaile eesmärkidele. Sest on raske skoorida, kui sa ei tea, kus värav on. Pidin selle endale ise ette kujutama.

Ja kui reedel kiirustasin heas meeleolus linna, et sõbrapäevast viimast võtta, siis ilmselgelt läks, nagu alati - bowling oli täis broneeritud, restoranide ooteajad tundides ning kinod välja müüdud. Sai saba sorgus kahekesi koju mindud ja pitsat söödud.

Ent asjad hakkasid natuke paremuse poole minema siis, kui peale kaht päeva teineteise põrnitsemist ootuses, et teine pool midagi teeks, ma lõpuks otsad enda kätte haarasin ja tüdruku liistule võtsin. Pigistasin, peilisin ja rääkisin ausalt. Üht koma teist sai selgemaks ja minu mõistus sai tervemaks. 

Selgeks said ka paar muud suhet ja äriplaani. Hambad ristis nurisesin lõpuks välja, mis mulle ei sobinud, ning inimesed hakkasid minust paremini aru saama. Kes oleks arvanud, et kui inimestega vabalt suhelda, võid sa olla neile arusaadav? Olen juba vaikimisi nii harjunud olema valesti mõistetud, et ei hakanud isegi proovima. 

Ja siis sel nädalal, kui võitsin mingi pisikese mõõduka väärtusega jubina, tuli järsku mingi täisjuut peale ja otsustasin likvideerida likviidseid varasid kiire raha omandamise eesmärkidel. Kaubaks läheb kõik, millele saab hinna külge mõelda. Suur (ja täiesti ajuvaba) siht silme ees hakkasin planeerima.

Ja juba samal õhtul tulid esimesed tagasilöögid, kui teenitud rahadest said kulud, kogu raskelt juuditud raha lausa sulas mu näppude vahel ja loodetud sissetulekud ei mänginud välja. Ja see tõmbas moraali nii alla, et pole siiani veel juudilainele tagasi jõudnud.

Üks on kindel - tüdruksõber käib hetkel puhtalt kulutuste alla, ROI on praktiliselt olematu ja seega ebaoluline sihtmärk. Tuleb tähtsamatele asjadele keskenduda. Nagu näiteks telefon.

Loss aversion and the endowment effect.

image sauce and a dope article

Kõik sujus meie vahel suurepäraselt, kuniks meil oli pealiskaudne sõprussuhe reisikaaslastena. Ent niipea, kui saabusime tagasi Vabariiki ja oli aeg oma koht otsida, et külmas ja pimedas tundras ellu jääda, hakkas saatus süüdimatult meie erinevusi välja mängima.

"Studies have shown that the pain of a loss is felt almost twice as strong as the reward felt from gain."

Umbes selline tunne valdab mind hetkel, kui ma ei suuda kuidagi oma usalduseta ja ükskõiksest suhtest loobuda. Seda hoolimata tõsiasjast, et oleme täiuslikult ebaühilduvad, seda nii oma mõtetelt ja vaadetelt, hariduslikult ja kultuuriliselt taustalt. Seda hoolimata sellest, et meie isiksused veavad meid pidevalt konflikti, et ta ei mõista minu nalju (literally) ega mõtteid ning kehtestab mulle süüdimatult topeltstandardeid. Et ma ei tunne end temaga kui täisväärtuslikus suhtes. Tema ideaalne elukaaslane oleks konkreetse mõtlemisega praktiline ja töökas põmmpea, mitte mingi enesepettuses suplev tundeline taskupoeet.

Ja sellest kõigest hoolimata kaalub hirm keset talve üksi olemise ees (ja õhkõrn, ent alusetu lootus kubeme piirkonnas) selle üle. Olen endiselt suhetes oma südame ja suguti solgutada. Sest ega palju muud meie vahel ei ole.

Samal teemal:

How We Decide - Jonah Lehrer
Sway: The Irrisistible Pull of Irrational Behaviour - Ori & Rom Brafman
Thinking, Fast and Slow - Daniel Kahneman
Predictably Irrational - Dan Ariely

Suvalist lisalugemist:
Generation Scold - Why millennials are so judgmental about promiscuity
Like to Sleep Around? Blame Your Genes
Does Gender Equality Kill Sex Lives?
Sex Compels: Men Throw Prospect Theory to the Wind for a Chance at Love
The True Cost of Loss Aversion
Failure by Design
How Music Hijacks Our Perception of Time
How Successful People Stay Calm
How a Utilitarian Crosses the Street

Wise Words from Woody

image sauce