See feel, kui avastad, et su endine best friend on sind facebookist maha võtnud. Burns!
Sel nädalal on kõik eelmiste nädalate asjad kuidagi kulmineerunud. Et kõik varasemalt mulda küntud seemned on oma viljad maha saanud või umbrohtu kasvanud ning jooksed kõpla ja kastekannuga vagude vahel, et mis jääb ja mis peab minema. Eriti sel nädalal.
Võtsin neljapäeval süüdimatult poolvaba haiguspäeva, sest ei suutnud tempoga kaasas püsida. No ragrets, õigesse kohta läks.
Ja see ei tundu, nagu see oleks tulnud liiga kiiresti - pigem see, et nüüd on see hetk käes, kus mingeid vastuseid enam vältida pole võimalik. Tööl on tunda veits silmuse kitsenemist ja sõbrad ning sõbrannad ootavad paikapanevaid otsuseid. Selline tunne, nagu seisaks rambivalguses, publik vaikuses ootamas, et "noh, ütle lõpuks midagi". Ja parim, mis sa teha saad, on improviseerida puusalt.
So much shit happening right now... I need a fucking vaca.
PS! Sidenote. Kunagine parim sõps võttis kind-of ühendust. So I have that going for me which is nice, i guess.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar