kolmapäev, 5. veebruar 2014

esmaspäev, 3. veebruar 2014

Free Endorphins for Life

I have a confession to make. Something i have never admitted to anybody, not even myself.

...

Ever since i was little, i have been living a double life. One of those lives involved my family, friends and immediate surroundings. The other one, however, was further away - in my head. Throughout my hole life I have been building this world, adjusting and crafting; occasionally starting over and resetting, as I saw fit. A whole fictional life, with it's own failures and victories, sacrefices and gains. And IT FELT REAL. In there, anything was possible. But now, at the age of 27 it's weighing me down.

You see, somewhere down the road that world started to substitute reality for me. I was having lavish parties with celebrities, finding great success in any endeavour I decided to get myself involved in. There were problems, sure, but even those were made up. And without actually having to work for it, I was able to get a kick usually associated with any kind of achievement. It was like my own meth lab, right there in my head. Whenever I wanted to feel good, I could just go there. Free endorphins for life. And as time went by, I kept going there, more often than ever.

Hence, I had found myself in a position, where real life no longer substitutes for fiction. It paled in comparison. Since I was so preoccupied building a world in my head, I had no time for the real one. And as time went by, I kept holding on to it, harder and harder. I wasn't just going to let it go. I built it. Like a father with a meth lab in his basement, who still goes to work every morning. It was the only getaway i had for the seemingly ever more cruel world around me, where you actually had to work to achieve anything; where you had to get along with different personalities and work in groups; where yo had to acquire skills to pull off great things.

But then something happened. I met somebody. We got along naturally. I found it to be a delight to spend every moment awake with her. We just... clicked. And as my real life was suddenly more fulfilling, I ran away less. We got furniture, made plans, travelled. We lived. And yet, in my head, I still found myself longing for that stronger kick.

Eventually she gave up on me. As I was left alone in the ruins of the world we had built together, she moved on. She found herself. Suddenly, all I had was my refuge. And a lot of free time I had no idea how to occupy. So I started going there again. It did not feel as it did in the past, but I felt it was the best that could be had, considering. I relapsed.

And now I am struggling to get out. I don't want to be in that world anymore; the one I had built for myself. I know it's not real, the illusion is gone. But I have no idea what to substitute it with. I have lost so much time, careerwise. And people who complete me don't come around every so often. So far there has been one. And I am desperate to replace her, making unwise decisions in the process; burning bridges and wasting assets.

I need help. I just have no idea what help is supposed to be like.

I'm terrified to relapse.

...

What is serotonin? What does serotonin do?
Endorphins: Natural Pain and Stress Fighters

10 Awkward Moments When You're Unemployed

laupäev, 1. veebruar 2014

See kõik kordub taas

Ma tajusin täna, et mul on vaja abi. Kõigil on halvemaid ja paremaid päevi, ent kui need halvemad domineerivad su elu? Kõik teevad aeg-ajalt vigu, ent kui vigade teemine muudab sind toimimisvõimetuks? Kui su suurim vaenlane oled sa ise ja kõik on sinu peas? 

I can't stop fucking up. Ma lasen end pidevalt tõmmata erinevatesse tegevustesse, sest võimalusi tuleb vastu võtta ja pealegi pole mingit põhjust, miks ma nendega hakkama ei saaks. Eriti, kui saan aeg-ajalt millegagi hästi hakkama, on mõnus high peal ja hea samaga edasi lasta. 

Ent siis tuleb see teostamise osa, ning ma langen oma vanadesse impulssidesse. Ma lakkan uskumast selle võimalikkusesse. Ma ei pane piisavalt effortit sellesse. Ma tegelen muude asjadega. Eesmärk ei stimuleeri piisavalt. Misiganes põhjustel lasen ma asja hapuks hätte. Kas siis laiskusest või huvipuudusest.

Ja siis tuleb see kibe osa - tagajärjed. Palju hapusid nägusid ja pisaraid. Kilde ja koristusprahti. Kogu selle käigus unetuid öid, vähkremisi ja ületunde. Ja kui siis kõige lõpuks õnnestub midagi poole persega valmis teha, üheteistkümnendal tunnil, jääb mõru maik suhu, et oleks saanud paremini. Et ei ole midagi, mille üle uhkust tunda. Et ei tahaks sama viga uuesti korrata. 

Ent siis terendab horisondil mõni uus business venture ja see kõik kordub taas...

Nine to five, sheeple wanted

Sain eelmisel nädalal meilile tööpakkumise. Ja vastupidiselt kõigile instinktidele vastasin ma sellele. Ja hilinemise kiuste (!) läksin isegi töövestlusele. Ja kõik oli okei. 

Aga (seal on alati mingi aga, eks?) nüüd pean ma esmaspäevaks tegema proovitöö ja andma teada, kas ma olem tööst huvitatud. Et nad teaks, kas minuga arvestada. Aga ma ei tea, mida teha. Sest ma ei tea, mida ma tahan. Ja ilma tahtmiseta pole seal midagi teha.

Minu tööülesandeks oleks kõikvõimalike firmatoodete trükiettevalmistus ja kujundamine, mis tundub huvitav ja... Teostatav. Ent lisaks selleks peaksin ma suhtlema ka tootjate ja tarnijatega ning haldama projektide teostust. Ehk siis topelttöö. Müügimehi on viis, kujundajaid oleks üks. Kas ma mainisin juba, et ma töötaksin endale pooleldi tundmatu aegunud tarkvara peal ja pole täpselt sellist asja kunagi varem teinud?

Mind kütkestab ja hirmutab samaaegselt idee midagi uut proovida. Mind motiveerib palk. Mul oleks tarvis asju, mis sunniks mind päevakava moodustama. Aga ma lihtsalt ei tea, kas ma saaksin sellega hakkama. Sest kolme nädala pärast peaks ma seda kõike üksi tegema. Ja see on kuramuse palju uut tehnilist teadmist, mida nädalaga omandada.

...

Ja siis lisaks veel see fotoprojekt, videoprojekt, kujundusprojekt ja helikopteriprojekt. Ja mu ema lagunev aed. Ja mu tüdruku tähelepanu vajavad kumerused. Kui selline koormus oleks mulle igapäevane, poleks probleemi, aga ma pole sellisel tasemel enam tükk aega toiminud...

Hello darkness my old friend

Mul on probleeme ja ma ei tea, kellega neist rääkida. Mitte, et keegi ei hooliks, aga nad üritaksid mind aidata. Nad üritaks nõu anda. 

Ja mul oleks lihtsalt vaja, et keegi kuulaks.

laupäev, 4. jaanuar 2014

hindsight is 20/20

If I have any regrets about the past few months, it's that I have made no posts about them. It has been a very transforming time and I would have loved to watch my progress and pour my false perceptions of the future on these pages here, just to see them change as I learn and grow.

But I did not, so that's that.

teisipäev, 22. oktoober 2013

neljapäev, 3. oktoober 2013

breaking better

"And this morning? I am Walter White. Arrogant. Conceited. Selfish. Entitled. Looking for ways to blame everything and everyone but myself, even though it is perfectly clear the situation I find myself in is of my own making. And here's the worst part: I'm still naive enough to believe I can attain some level of redemption."
- Damon Lindelof

those days

Some days are better. These days you forget all your problems. But then there are those other days. And today is one of them.

reede, 27. september 2013

neljapäev, 26. september 2013

how would you like your design?

Käisin eelmisel nädalal ühes firmas eksprompt töövestlusel. Kutsuti ja mõtlesin, et miks pagan mitte. Raha oleks nagu tarvis.

Ühesõnaga oleks nad valmis mulle ka koheselt tööd pakkuma. Samas, mida kauem me vestlesime, seda selgemaks sai, mida minult seal firmas (väidetavalt) oodataks. Ja sidrun muutus aina hapumaks.

Tegemist on põhimõtteliselt kujundusbürooga, mille peamiseks ülesandeks on trükiste ja kodulehtede küljendamine ja kujundamine. Ent kogu jutust jäi mul mulje, et firma prioriteet on kiirus - võimalikult kiiresti kliendile mingi asi kokku ja trükikotta. Selline puusalt tulistamine, kiiresti ja lohakalt.

Õigupoolest isegi mitte lohakalt, aga kiirus on see, mida firmas enim hinnatakse ning ma olen näinud, milliseid tulemusi see toodab. Mitte, et tüübid ei teeks tingimusi arvestades ägedat tööd, aga saate aru küll. Ja mulle on põhimõtteliselt juba vastumeelne sellesse panustada, sest maailmas on niigi palju halba disaini. Ja see ei ole see, millega ma tegeleda tahaks. Lisaks on see töö üheksast kuueni ja no fuck that shit.

Ning ilmselgelt lõin ma süldiks ja võtsin vastu proovitöö - peamiselt selleks, et omi võimeid testida ja saada veidi paremat aimu töö iseloomust. Ja nüüd pillan ma sellega ka palli, sest ma ei suuda endale selgeks teha, miks ma seda tegema peaks.

K.Flay - We Hate Everyone

kolmapäev, 25. september 2013

like a virgin



that's exactly how it felt like.

neljapäev, 19. september 2013

nevermind, I'll find someone like you

What happened in my life in the last week:

1) My girlfriend found a new guy. So that's that, then. 

2) My roommate will move out soon. Got a better offer. No hard feelings.

3) Got offered yet another job opportunity. I wish I hadn't. 

4) Completed a tiny design project, congratulated myself, procrastinated, still not finished. 

5) Realised some of my friends are unwittingly just using me. And I am letting them, for whatever reasons. 

6) Failed to properly deliver another urgent design project. Simple project.

7) Skipped school. On the second week. Great job. 

So yeah.

esmaspäev, 2. september 2013

...

mis sellest, kui palju segavad su käitumist tunded,
tegelikult sõbrannast jätkubki sulle,
ja eks sõprus ongi nagu täiuslik suhe -
kuni ta leiab kellegi, veab, kui too uus kutt
lubab öelda sulle veel lihtsalt heia heia teregi
igatahes pole terel koma ees,
kuigi neiu tõotab su südames edasi olla see-eest
pole sõber talle enam iial nii kallis, kui oma mees
- Jarek Kasar