5 reasons why having a desk job is the worst

1. I don't exercise.
I didn't before, but I don't do it now either. I sit on a chair. Not good.

2. I waste money.
I have been undiscriminately spending money for the last three weeks. Literally anything goes and nothing is off limits. It's both liberating and depressing.

3. I don't learn.
Often I need to use my brain at work. Then, at times, I simply want to listen to music. My audiobook/manual book habits have gone completely off rails.

4. I skip and avoid any extracurricular activities.
I will use work as an excuse to skip freelance projects, hobbies and artistic development.

5. I don't get any rest.
Since every minute off work seems suddenly so valuable, I am either outdoors mingling with strangers and alcohol or clicking aimlessly on my computer all night. Not good.

tl;dr - work is a job. not good. i need a plan.

in regards to my sexual life and the lack thereof

So, anyways. I like the crib I live in. The rent is reasonable, the location is impeccable and the roommate is totally kosher. Yet there are some things that do bother me.

Tonight, for instance, i had a 90/10 chance of getting laid. And yet, I had no place to take a girl to. I feel like I'm 19 again - no place to fuck in.

Sigh. White people problems. Ask me tomorrow. If the deal still stands, I'll take it.

One of You!

Lugupeetud XXXX, XXXX

Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.

Seoses sellega anname Teile teada, et XXXXXX OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 09.04.2015.

e-maksuameti/e-tolli rubriigist "Töötamine ja väljamaksed" saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.

Lugupidamisega

Maksu- ja Tolliamet

this is a headline

So. After months of self-pity, feelings of inadequacy and completely letting myself go and becoming detached from my surrounding environment in disappointment... I got offered a job. The kind that I would have gladly taken a few months ago and am currently quite desperate for. And yet I'm feeling more anxious than ever, completely refusing to figure out whether I should take the offer. Because the job is as dead-end as it gets.

It's warm. It's comfortable. It's easy. And it leads nowhere. I've been down that road long enough to know that.

And yet. It is logical. Since I've depleted most of my other options and completely wreaked havoc on my ability to get anything done at all, having a simple carrot and stick environment might be a good move to practice some discipline (disclaimer: my mind wondered off in the midst of writing that sentence for a few hours, so I've no idea what I've just written). It would also help to recuperate some losses in my finances and help me get things moving in any direction.

Pros: money, stability, a sense of purpose, discipline, cool toys
Cons: missing out on other opportunities, loss of freedom (either of which have done any good for me), a bummer summer

What the hell am I saying, I've spent now nearly two years pretty much unemployed and it sucks balls. All that freedom and multitude of options has done me no courtesy whatsoever. If for nothing less than that, I have to take that job to be able to get fired glamorously.

Lollidest otsustest

Eile oli üle pika aja ilus ilm õues. Päike paistis ja temperatuur oli väidetavalt väga tore. Olin pikka aega puuduliku unegraafikuga maadelnud ja mingitel abstraktsetel aegadel maganud, seega oli ütlemata hea meel ärgata punkt 7.30 ilusti puhanuna. Oli mõte käia kiirelt pesus, kütta veidi ahju ja siis minna kolleegi juurde linna kohvitama.

Mida ma ilmselgelt ei teinud.

In fact, kuskil kella kuueks õhtul olin oma mittemillegagi nii ametis, et kui üks kena neiu kirjutas, et sooviks kokku saada, jätsin ta konkreetselt vastuseta õhku rippuma.

Ja täna on absoluutselt kohutav ilm. Ärkasin kell 11. Tuba on külm, sõbranna on tööl, kolleegiga kokku saamiseks on hilja. Kerge downer või mis?

Kurosawa & mise-en-scene

Don't bite the hand that feeds you

Ma olen lõpuks suutnud välja vihastada ühe viimastest inimestest, kes mind veel kui sitta pilpa peal on hoidnud. Ja kuigi ma olen solvunud ja hurt selle põhjuse pärast, ei saa ma seda talle süüks panna.

Ja kõige tobedam kogu asja juures on see, et kõik olukorrad, kus ma inimestele haiget olen teinud, on tekkinud mu impotentsest soovist head teha.

FML.

why people cheat

Nipernaadi

Viimane nädal on minu elus olnud üllatavalt rahulik. Olen lasknud täielikult lahti kõikvõimalikust ängist, mis mul antud lubadustega seoses on olnud. Loobusin eelmisel nädalal sisuliselt oma viimastest klientidest (veriselt, mitte ilusti, nagu peaks), aga esimest korda valdas mind sisemine rahu.

Sellega seonduvalt on saabunud justkui sisemine selgus mingites asjades, või pigem sisetunne, kuhu poole peaks liikuma ja mis kogu selle aja vältel valesti on läinud, kui olen järginud sisetunde asemel mõistust ja sidunud end meelevaldselt asjadega, mis mulle huvi ei paku ja millesse piisavalt usku pole.

Täielik hülgeila on see postitus siiamaani. Musta pesu tahate? Saab.

Viimase kuu jooksul olen lausa mitu asja putsi keeranud sellega, et hoolin liiga palju ja tahan, et mind igale poole jaguks. Sisemine maailmaparandaja teadis ratsionaalselt väga hästi, et päeva sisse üle 25 tunni ei mahuta ja et ka kirge pole kõigi nende tööde vastu piisavalt. Ent mingil moel suutsin ma end siiski lõhki lubada ja kõige selle juures veenvalt iseendale valetada, et see kõik on teostatav ja võimalik. Ja võite ise arvata, mis sellest kõigest välja tuli.

Ja siis on suhete maastik. Peale aastakümneid üksiku tiineka elu ja paari päris magedat suve pimpimise vallas olen muutunud piisavalt ükskõikseks, et kusiganes olukorras kõhklusteta kätt tulle pista. Seega olen teinud mitmeid otsuseid, mille pärast peaks end justkui süüdi tundma mingit pidi. Ja eks häbi on, aga ei tunne.

Reklaamipaus.

Üks neist arusaamadest, mis aina selgemaks hakkab saama, on see, et hoolimata parimaist kavatsustest on mu parim sõber hetkel mu jaoks halvim valik. Mitte sellepärast, et ta oleks mingit pidi halb mu vastu, vaid vastupidi - ta on lausa häirivalt loogiline valik parima sõbra kohale. Ent samas on minus kripeldanud juba viimased poolteist aastat miski, mida ma olen alati kahtlustanud.

Nimelt, et temaga koos olles ei saa ma olla kunagi ma ise. Ega pole kunagi olnud.

Suure jaa ja hurraaga võin ma tema plaanidega kaasa minna, sest need on paremad kui need, mida ma ise lauale suudaks tuua. Ja samamoodi suudab ta mind alati üllatada oskusega olla tähelepanelik asjus, milles seda temast peale vaadates kunagi ei ootaks. Ta on best friend igas parimas mõttes. Võiks isegi öelda, et täiuslik sõber.

Ent vale otsus oli temaga koos äri teha. Sest on arusaadav, et kas alateadlikust soovist talle inimesena meeldida või siirast soovist konflikte vältida pole ma kunagi tema vastu päris aus saanud olla. Või on ta pannud mind tundma, et ma ei saa tema seltsis end loominguliselt vabalt väljendada. Sest mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida talle. Meie maitsed erinevad, meie perspektiivid tuleviku suhtes klapivad vaid osaliselt. Me justkui leiame alati mingi kattuva suuna, ent jätame paratamatult elevandina ruumis kõrvale muud, mis ei kattu. Ma ei taju, et kui me koos midagi teeme, oleks sel perspektiivi või visiooni. Seda valusam on see, kui on paar projekti, millest võiks isegi midagi saada, aga küsimus, mis kõiki ruumis siiamaani kõditab, on alati sama…

Mida mina tahan?

Ei saa teha tänapäeval asju ilma kireta. Eelmiste generatsioonide jaoks võis see toimida, ent praegune generatsioon otsib ahnelt midagi spetsiifilist, millesse klammerduda, milles olla parim - lihtne pädevus on kompromiss ja keskpärasus ei müü. Võimatu on lihtsalt tehtud tööga silma paista, konkurentide kirg ja obsessioon võidab alati üle.

Põhjus, miks olen üldse oma parima sõbraga eri projektidesse jalutanud, on alati üks - mul pole midagi paremat teha. Suures segaduses selle suhtes, mida ma ise tahan, olen lasknud end vedada kõigest, mis iganes mulle tee peale jääb. Ja sellest ka sisemine konflikt ja valu suutmatuse ees neid asju teostada, kas siis kire või puhtalt oskuste puudumise pärast. Ma ei näe pointi, perspektiivi.

Ja nüüd mulle hakkab järsku tunduma, eriti viimastel nädalatel, kui olen end lõpuks kõigist sisemistest ärritajatest lahti lasknud, neelanud lõpuks alla kibeda maine kaotamise pilli, teinud kõik oma vead lõplikuks ja kaotanud kõik, mis mul oli… Ning olen mõistnud, et vastus on alati minu sees olnud. Ma lihtsalt pole seda kuulanud. Ja nüüd, kui mul on tõesti enam mitte kui midagi võimalik kaotada, sest kõik on lõplikult porri tallutud, olen ma vaba seda enesele tunnistama.

Ma tahan ära, ma tahan reisida. Ma tahan ärgata suvalistes peldikutes ja sosistada kohalikele neidudele lugusid kaotatud armastusest. Ma tahan teha pilti kolkatänavate taganurkadest ja hambutute meeste naeratustest. Ma ei pea jooma peatänaval uhkes kohvikus chaid, vaid vahetaks selle iga kell ühe kärbatanud pätikohvi vastu kuskil räpases favelas. Sest ma olen elanud kuradi iga sekundi oma elust siiani vaid lugude jaoks, et neid ühel päeval vesta - ahminud endasse aplalt õppetunde ja võtnud iga läbikukkumist kui kogemust, mitte liialt tagajärgedel peatudes. Eks sellest Nipernaadilikust pealiskaudsusest tulenevalt ongi mul raske end millegagi siduda, millegi püsivaga. Sest kallis, ma ei mõtle ju nii. Ma ei mõtle sellele, et käiks nüüd veel kuuke tööl ja saakski föönile uue pikendusjuhtme osta, et siis vana enam vannitoa kraani kõrval vanikut ära ei kraabiks. Mind ei huvita see. Ma olen põletanud oma elus sildu puhtalt selleks, et näha, mis juhtub. For the fuck of it. Pistnud kätt tulle, käinud teisipäeviti joomas, seksinud kummita, just for the fuck of it. Armastanud, kaotanud, armastanud jälle. Ja putsi, kui ma lasen oma mõistusel taaskord endale aru pähe panna.

Ja siis, kui ma tunnen ühel päeval ärgates, et kael on kange ja et ei jaksa enam seigelda, nagu Indiana Jones, võin ma tulla tagasi ja teha konservatiivseid valikuid. Rajada oma äri, ajada raha kokku, keskenduda oma kirele. Ning jep, ma tean, et sellega peaks way varem alustama, aga mu sarved on veel küljes. Mu sisemine seiklushimu pole veel alla andnud. Nagu sügelus, mida pole saanud kraapida. Mind ei huvita see, et sebiks praegu mingi töö ja paneks vaikselt pappi kõrvale, nussiks firmale mingit pappi ja siis teeks mingeid investeeringuid. Hangeldaks mingi fucking… Tehnika vahendusega? Are you bitch forreal? Fuck if I care. Ma ei taha reisida siis, kui ma olen vana - koos pensionäridest turistigrupiga neljatärnihotellides või äripartnerite kutsel siis, kui esimene valge sats juukseid end juba peast välja pressib. Ma tahan reisida, kuniks olen veel noor, julgen ja saan teha vigu ning end proovile panna. Mind ei koti mingid vanilla reisid esimeses klassis, mister Gert. I like it raw. Ja selleks, et sellega leppida, peab olema noor.

Ning üks asi veel. Asi, mida ma olen alati peljanud, aga mis muutub järjest selgemaks. Ma pean seda kõike tegema üksi.

Problems solving themselves

You know how they say that if you ask for something, the universe giveth? I was bitching about new shoes, pants and a bag for a while now. And after months of wearing broken down baggylight jeans i walked into a store and they had pants that fit me perfectly, on sale. For 8 euros. Eight. I celebrated by spending 30 on food and alcohol.

In regards to the bag, i happened to be cleaning my room out of boredom when, i shit you not, found a bag that was small enough, had a separate laptop compartment and tons of pockets. My roomie had thrown it out during spring cleaning. It had been there the whole time.

In regards to shoes, well... My roomies mom brought gifts from Finland, as she occasionally does. This time it was socks, undies and shoes. Proper winter sneakers. When she gave them to me I nearly broke down in tears, since it had been a brilliantly shitty week. I hugged her, went to my room and broke down in tears. Despite all I had done there were still people who cared.

Sorry. Come to think of it, it's a silly post. Ignore that.

Break stuff

I suppose I should feel bad for what I've done, but I find it so hard to do. Because fucking up shit by doing something is so much better than not doing anything.

Come on, Mr. Person, what are you doing playing with young girls' heads?

People

Something interesting happened about a month ago. It started out as a regular evening, I got dressed and put my game face on, but had no expectations whatsoever. I was seriously lowballing it. So imagine my surprise when I woke up somewhere other than my own home the next day.

And she was just… stunning. Georgeous. The most magnificent being I’ve ever had the honor to encounter. Her smooth skin under my fingertips, her pearly white smile… I was absolutely dumbstruck. Se was so very much out of my league. It just didn’t feel real.

And for a few days I felt as if this was it. That something could really come of it. But as much as I was ecstatic, I was worried - seriously questioning, wether I had anything to offer to another person? How would the logistics work? The budgeting, the entertainment, the career and hobbies… It made me realize I needed to make some serious changes in my life in order to make anything between myself and another person work.

So I was almost relieved (although bittered and obviously a little hurt) when she told me off. That this really was a one-time thing. A vacant space in my heart with not much else but a pale memory. Then again, it reminded to sort my life out, so if another opportunity should arise, I wouldn’t miss it.

I miss my bike

So I lent my bike to my mom for a few days.

I miss my bike. It really feels as if I've lost a friend. A sense of freedom. A readon to wake up in the norning. Something to strive for. The physical challenge.

Since moving around with public transportation had become impossible and moving on feet was just too damn slow, I dug up the old rusted up Brownie, pumped the broken tires and started coasting.

I was also intrigued by stamina boost it gave me. And it made me want to challenge myself, to try to beat my own records as I gently flew on the city streets, dodging tourists and irritating drivers. And what a sense of freedom. To be able to move whenever… wherever.

I miss my bike.

Why Fixies Belong in the Garbage

Hyperlapse

never get high on your own supply

All my friends are drunks. Or what else would you call drinking five to seven nights a week.

However, they are mostly functioning alcoholics, whereas I am a non-functioning non-alcholic, since I can’t afford to become an alcoholic. Alcoholism is an expensive hobby, you know.

Well, they work in the alcohol industry, surrounded by it every moment of their lives. They can’t help it.

I’m just a passenger, passing by.

American Dreams

Addiction

Yolo

Eelmine nädal oli üle pika aja üks kiiremaid. Asjad hakkasid liikuma.

Teisipäeval käisin pildistamas üht neidu, tegin paar õlut; kolmapäeval parandasin pead, ärkasin, pesin, ostsin telefoni ja triiksärgi, läksin linna, tegin sõbraga kella neljani topeltjäägreid, kohtasin vanu klassikaaslasi ja sõbrunesin nendega; ärkasin paha peaga, lendasin linna, tegin sõbrannaga eine, viisin raamatu raamatukokku, võtsin eksilt paar riietuseset, käisin lõbustuspargis, parandasin suhteid oma parima sõbrannaga ja jõudsin viimase bussiga koju. Ärkasin kell 6.30, pesin, käisin sõbrale viis tundi tööl abiks, lõin pea ära, sõin, tulin koju, puhkasin, läksin linna, sõin, käisin peol, hängisin vanade tuttavatega, maandusin paariks tunniks sõbranna pool, jõudsin koju, magasin.

Laupäevaks oli vedru natuke maha käinud, õigemini, kõik mu sõbrad olid kuhugi vaiba alla kadunud. Juba reede õhtul linnas ei olnud ilusate tüdrukute kiuste mitte ühtegi tuttavat, kohe mitte üht. Ja laupäevaks olid needki linnast välja palmi alla kadunud. Ja ma olin purukaine, kohe täielikult. Seega haarasin oma viimast õlekõrt ja läksin sõbrannaga viimsisse majaläbule. Man, am i too old for this shit or what?

Ärkasin valusa pea ja lapsiku maasikaga saunalaval. Ma ei saanudki ta nime teada. Telefoni lõhkusin ka ära.

Pühapäev. Laulupidu. Hängisin emaga. No shame.

----------------------

I don't quite know what to make of it all. Is this life? Am I doing it right? Should I feel ashamed?

Refresh addiction

Ah minge vittu, kuidas on see võimalik, et mõne tunniga kõik asjad suurepärasest täiesti putsi lähevad?

Ma tean täpselt. Refresh addiction.

Kõik oli väga lihtne. Päev oli ees, taskusse oli lambist tekkinud natuke raha ja ilm oli vilets. Polnud midagi lihtsamat - pakkida kõrvaklapid kõrva, toppida pusa selga, jalutada poodi, osta firma arvele mälukaart, vaadata endale teksaseid ja triiksärki ning korjata tagasiteel veel sõbralt peegelkaamera homse pildistamise jaoks. Hell, kui aega üle oleks jäänud, oleks veel sõbranna poolt läbi liibunud.

Ja siis ma lihtsalt... jäin... kuidagi...

Nüüd on õhtu, pole pükse ega särki - kaamerast rääkimata. Ja kuidagi pean ma nüüd jälle hakkama kõike seda kokku lappima.

...

Ja päris ausalt, ma olen oma probleemist teadlik, aga ma ei oska seda millegagi asendada. Nagu diiler, kes oma kraamist sõltuvuses, aga ei oska ka midagi muud. Ning mind isegi hirmutab see mõte, et kui ma peaks ühel hetkel selle raali kaane kinni panema, siis... Kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Ma olen aastate vältel nii suure osa oma elust puhtalt internetiga sidunud, et ma ei oskagi enam ilma. Mul justkui puudub alternatiiv. Või vähemalt kujutlusvõime.

...

Boo fucking whoo, pane see kaas kinni ja tee oma fucking elu korda. Live.