vajalik

congrats

sain keppi ja kellelegi pole praalida.

Veits piinlik on tööl lihtsalt passimas käia, ent paraku pole mul midagi peale päris töö tegemise vastu panna. Lausa nii igav, et hakkasin võimalusi kammima haltuurat teha ning võtsin ajutise õhtuse gigi puskaribaaris õlut valades.

Pilte pole ikka sortinud, ei viitsi.

How To Recover From an All-Nighter: "The Science of Us" Episode 3

asdfg

add another name to my long list of non-conquers.

Yesterday. Went out. No expectations. Ended up at a female friends' place. Nothing happened.

I know I should be glad that nothing happened this time, but... Knowing how it works, If it didn't happen now it probably never will. So there's that.

Shouldn't lose sleep over it.

And for a while it was perfect

Ma ei jõudnudki lõpuks laupäeva õhtul Tartusse. Ja ma kõike muud kui et kahetsen seda otsust.

Svaipisin eelmisel nädalal tinderis ringi ja sain sõnumi ühelt neiult. Ajasime veidi juttu, tundus mõistlik. Otustasime kokku saada, täiesti suvalisel põhjusel. Olin veel veits ähmis, et mis, otse töölt ja ilma raamatuta. Ja siis me jõime kohvi ja pikalt ja kuidagi mingi hetk said aru et... Me maailmad kuidagi klappisid. Hobid ja huvid ja eluvaated. Et ei olnud mingit teesklust ega kohmetust, see tundus nii naturaalne. Nii et umbes seitse tundi hiljem üksi koju jalutades oli selge, et ma tahan seda inimest veel näha.

Pühapäeva hommikul ärkasin ma pehmes valges magamistoas blondi neiu ja tema kassi kõrval. Ja siis me lihtsalt rääkisime, vabalt ja eelarvamusteta. Ja see oli maagiline.

Kuniks eile unise peaga sain sõnumi, et ta pole ikka valmis selliseks asjaks ja ära pikka viha pea. Ja nüüd on veits selline crash and burn peal. Poleks arvanud, et inimene, kelle eksistentsist ma veel paar nädalat tagasi teadlik polnud, võib nii kõvasti korda minna.

hard come, easy go

Ja just siis, kui ma tundsin, et palgast võib veel jääda midagi üle muudeks investeeringuteks, ilmus kurat teab kust välja mu eks. Meil jäid omal ajal mõned majanduslikud lahkarvamused läbi arutamata ning nüüd oli ta kuskilt välja nuhkinud, et mul läheb paremini. Eks omavahel öeldes võlgnen ma talle kordades rohkem, kui vaid raha, ent siiski on valus tunda, kui lootused paremale tulevikule su mineviku poolt minema pestakse.

Ma ei laena kergekäeliselt teistelt raha. Sest ma ei maksa tagasi. Like, never.

5 reasons why having a desk job is the worst

1. I don't exercise.
I didn't before, but I don't do it now either. I sit on a chair. Not good.

2. I waste money.
I have been undiscriminately spending money for the last three weeks. Literally anything goes and nothing is off limits. It's both liberating and depressing.

3. I don't learn.
Often I need to use my brain at work. Then, at times, I simply want to listen to music. My audiobook/manual book habits have gone completely off rails.

4. I skip and avoid any extracurricular activities.
I will use work as an excuse to skip freelance projects, hobbies and artistic development.

5. I don't get any rest.
Since every minute off work seems suddenly so valuable, I am either outdoors mingling with strangers and alcohol or clicking aimlessly on my computer all night. Not good.

tl;dr - work is a job. not good. i need a plan.

in regards to my sexual life and the lack thereof

So, anyways. I like the crib I live in. The rent is reasonable, the location is impeccable and the roommate is totally kosher. Yet there are some things that do bother me.

Tonight, for instance, i had a 90/10 chance of getting laid. And yet, I had no place to take a girl to. I feel like I'm 19 again - no place to fuck in.

Sigh. White people problems. Ask me tomorrow. If the deal still stands, I'll take it.

One of You!

Lugupeetud XXXX, XXXX

Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.

Seoses sellega anname Teile teada, et XXXXXX OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 09.04.2015.

e-maksuameti/e-tolli rubriigist "Töötamine ja väljamaksed" saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.

Lugupidamisega

Maksu- ja Tolliamet

this is a headline

So. After months of self-pity, feelings of inadequacy and completely letting myself go and becoming detached from my surrounding environment in disappointment... I got offered a job. The kind that I would have gladly taken a few months ago and am currently quite desperate for. And yet I'm feeling more anxious than ever, completely refusing to figure out whether I should take the offer. Because the job is as dead-end as it gets.

It's warm. It's comfortable. It's easy. And it leads nowhere. I've been down that road long enough to know that.

And yet. It is logical. Since I've depleted most of my other options and completely wreaked havoc on my ability to get anything done at all, having a simple carrot and stick environment might be a good move to practice some discipline (disclaimer: my mind wondered off in the midst of writing that sentence for a few hours, so I've no idea what I've just written). It would also help to recuperate some losses in my finances and help me get things moving in any direction.

Pros: money, stability, a sense of purpose, discipline, cool toys
Cons: missing out on other opportunities, loss of freedom (either of which have done any good for me), a bummer summer

What the hell am I saying, I've spent now nearly two years pretty much unemployed and it sucks balls. All that freedom and multitude of options has done me no courtesy whatsoever. If for nothing less than that, I have to take that job to be able to get fired glamorously.

Lollidest otsustest

Eile oli üle pika aja ilus ilm õues. Päike paistis ja temperatuur oli väidetavalt väga tore. Olin pikka aega puuduliku unegraafikuga maadelnud ja mingitel abstraktsetel aegadel maganud, seega oli ütlemata hea meel ärgata punkt 7.30 ilusti puhanuna. Oli mõte käia kiirelt pesus, kütta veidi ahju ja siis minna kolleegi juurde linna kohvitama.

Mida ma ilmselgelt ei teinud.

In fact, kuskil kella kuueks õhtul olin oma mittemillegagi nii ametis, et kui üks kena neiu kirjutas, et sooviks kokku saada, jätsin ta konkreetselt vastuseta õhku rippuma.

Ja täna on absoluutselt kohutav ilm. Ärkasin kell 11. Tuba on külm, sõbranna on tööl, kolleegiga kokku saamiseks on hilja. Kerge downer või mis?

Kurosawa & mise-en-scene

Don't bite the hand that feeds you

Ma olen lõpuks suutnud välja vihastada ühe viimastest inimestest, kes mind veel kui sitta pilpa peal on hoidnud. Ja kuigi ma olen solvunud ja hurt selle põhjuse pärast, ei saa ma seda talle süüks panna.

Ja kõige tobedam kogu asja juures on see, et kõik olukorrad, kus ma inimestele haiget olen teinud, on tekkinud mu impotentsest soovist head teha.

FML.

why people cheat

Nipernaadi

Viimane nädal on minu elus olnud üllatavalt rahulik. Olen lasknud täielikult lahti kõikvõimalikust ängist, mis mul antud lubadustega seoses on olnud. Loobusin eelmisel nädalal sisuliselt oma viimastest klientidest (veriselt, mitte ilusti, nagu peaks), aga esimest korda valdas mind sisemine rahu.

Sellega seonduvalt on saabunud justkui sisemine selgus mingites asjades, või pigem sisetunne, kuhu poole peaks liikuma ja mis kogu selle aja vältel valesti on läinud, kui olen järginud sisetunde asemel mõistust ja sidunud end meelevaldselt asjadega, mis mulle huvi ei paku ja millesse piisavalt usku pole.

Täielik hülgeila on see postitus siiamaani. Musta pesu tahate? Saab.

Viimase kuu jooksul olen lausa mitu asja putsi keeranud sellega, et hoolin liiga palju ja tahan, et mind igale poole jaguks. Sisemine maailmaparandaja teadis ratsionaalselt väga hästi, et päeva sisse üle 25 tunni ei mahuta ja et ka kirge pole kõigi nende tööde vastu piisavalt. Ent mingil moel suutsin ma end siiski lõhki lubada ja kõige selle juures veenvalt iseendale valetada, et see kõik on teostatav ja võimalik. Ja võite ise arvata, mis sellest kõigest välja tuli.

Ja siis on suhete maastik. Peale aastakümneid üksiku tiineka elu ja paari päris magedat suve pimpimise vallas olen muutunud piisavalt ükskõikseks, et kusiganes olukorras kõhklusteta kätt tulle pista. Seega olen teinud mitmeid otsuseid, mille pärast peaks end justkui süüdi tundma mingit pidi. Ja eks häbi on, aga ei tunne.

Reklaamipaus.

Üks neist arusaamadest, mis aina selgemaks hakkab saama, on see, et hoolimata parimaist kavatsustest on mu parim sõber hetkel mu jaoks halvim valik. Mitte sellepärast, et ta oleks mingit pidi halb mu vastu, vaid vastupidi - ta on lausa häirivalt loogiline valik parima sõbra kohale. Ent samas on minus kripeldanud juba viimased poolteist aastat miski, mida ma olen alati kahtlustanud.

Nimelt, et temaga koos olles ei saa ma olla kunagi ma ise. Ega pole kunagi olnud.

Suure jaa ja hurraaga võin ma tema plaanidega kaasa minna, sest need on paremad kui need, mida ma ise lauale suudaks tuua. Ja samamoodi suudab ta mind alati üllatada oskusega olla tähelepanelik asjus, milles seda temast peale vaadates kunagi ei ootaks. Ta on best friend igas parimas mõttes. Võiks isegi öelda, et täiuslik sõber.

Ent vale otsus oli temaga koos äri teha. Sest on arusaadav, et kas alateadlikust soovist talle inimesena meeldida või siirast soovist konflikte vältida pole ma kunagi tema vastu päris aus saanud olla. Või on ta pannud mind tundma, et ma ei saa tema seltsis end loominguliselt vabalt väljendada. Sest mis meeldib mulle, ei pruugi meeldida talle. Meie maitsed erinevad, meie perspektiivid tuleviku suhtes klapivad vaid osaliselt. Me justkui leiame alati mingi kattuva suuna, ent jätame paratamatult elevandina ruumis kõrvale muud, mis ei kattu. Ma ei taju, et kui me koos midagi teeme, oleks sel perspektiivi või visiooni. Seda valusam on see, kui on paar projekti, millest võiks isegi midagi saada, aga küsimus, mis kõiki ruumis siiamaani kõditab, on alati sama…

Mida mina tahan?

Ei saa teha tänapäeval asju ilma kireta. Eelmiste generatsioonide jaoks võis see toimida, ent praegune generatsioon otsib ahnelt midagi spetsiifilist, millesse klammerduda, milles olla parim - lihtne pädevus on kompromiss ja keskpärasus ei müü. Võimatu on lihtsalt tehtud tööga silma paista, konkurentide kirg ja obsessioon võidab alati üle.

Põhjus, miks olen üldse oma parima sõbraga eri projektidesse jalutanud, on alati üks - mul pole midagi paremat teha. Suures segaduses selle suhtes, mida ma ise tahan, olen lasknud end vedada kõigest, mis iganes mulle tee peale jääb. Ja sellest ka sisemine konflikt ja valu suutmatuse ees neid asju teostada, kas siis kire või puhtalt oskuste puudumise pärast. Ma ei näe pointi, perspektiivi.

Ja nüüd mulle hakkab järsku tunduma, eriti viimastel nädalatel, kui olen end lõpuks kõigist sisemistest ärritajatest lahti lasknud, neelanud lõpuks alla kibeda maine kaotamise pilli, teinud kõik oma vead lõplikuks ja kaotanud kõik, mis mul oli… Ning olen mõistnud, et vastus on alati minu sees olnud. Ma lihtsalt pole seda kuulanud. Ja nüüd, kui mul on tõesti enam mitte kui midagi võimalik kaotada, sest kõik on lõplikult porri tallutud, olen ma vaba seda enesele tunnistama.

Ma tahan ära, ma tahan reisida. Ma tahan ärgata suvalistes peldikutes ja sosistada kohalikele neidudele lugusid kaotatud armastusest. Ma tahan teha pilti kolkatänavate taganurkadest ja hambutute meeste naeratustest. Ma ei pea jooma peatänaval uhkes kohvikus chaid, vaid vahetaks selle iga kell ühe kärbatanud pätikohvi vastu kuskil räpases favelas. Sest ma olen elanud kuradi iga sekundi oma elust siiani vaid lugude jaoks, et neid ühel päeval vesta - ahminud endasse aplalt õppetunde ja võtnud iga läbikukkumist kui kogemust, mitte liialt tagajärgedel peatudes. Eks sellest Nipernaadilikust pealiskaudsusest tulenevalt ongi mul raske end millegagi siduda, millegi püsivaga. Sest kallis, ma ei mõtle ju nii. Ma ei mõtle sellele, et käiks nüüd veel kuuke tööl ja saakski föönile uue pikendusjuhtme osta, et siis vana enam vannitoa kraani kõrval vanikut ära ei kraabiks. Mind ei huvita see. Ma olen põletanud oma elus sildu puhtalt selleks, et näha, mis juhtub. For the fuck of it. Pistnud kätt tulle, käinud teisipäeviti joomas, seksinud kummita, just for the fuck of it. Armastanud, kaotanud, armastanud jälle. Ja putsi, kui ma lasen oma mõistusel taaskord endale aru pähe panna.

Ja siis, kui ma tunnen ühel päeval ärgates, et kael on kange ja et ei jaksa enam seigelda, nagu Indiana Jones, võin ma tulla tagasi ja teha konservatiivseid valikuid. Rajada oma äri, ajada raha kokku, keskenduda oma kirele. Ning jep, ma tean, et sellega peaks way varem alustama, aga mu sarved on veel küljes. Mu sisemine seiklushimu pole veel alla andnud. Nagu sügelus, mida pole saanud kraapida. Mind ei huvita see, et sebiks praegu mingi töö ja paneks vaikselt pappi kõrvale, nussiks firmale mingit pappi ja siis teeks mingeid investeeringuid. Hangeldaks mingi fucking… Tehnika vahendusega? Are you bitch forreal? Fuck if I care. Ma ei taha reisida siis, kui ma olen vana - koos pensionäridest turistigrupiga neljatärnihotellides või äripartnerite kutsel siis, kui esimene valge sats juukseid end juba peast välja pressib. Ma tahan reisida, kuniks olen veel noor, julgen ja saan teha vigu ning end proovile panna. Mind ei koti mingid vanilla reisid esimeses klassis, mister Gert. I like it raw. Ja selleks, et sellega leppida, peab olema noor.

Ning üks asi veel. Asi, mida ma olen alati peljanud, aga mis muutub järjest selgemaks. Ma pean seda kõike tegema üksi.

Problems solving themselves

You know how they say that if you ask for something, the universe giveth? I was bitching about new shoes, pants and a bag for a while now. And after months of wearing broken down baggylight jeans i walked into a store and they had pants that fit me perfectly, on sale. For 8 euros. Eight. I celebrated by spending 30 on food and alcohol.

In regards to the bag, i happened to be cleaning my room out of boredom when, i shit you not, found a bag that was small enough, had a separate laptop compartment and tons of pockets. My roomie had thrown it out during spring cleaning. It had been there the whole time.

In regards to shoes, well... My roomies mom brought gifts from Finland, as she occasionally does. This time it was socks, undies and shoes. Proper winter sneakers. When she gave them to me I nearly broke down in tears, since it had been a brilliantly shitty week. I hugged her, went to my room and broke down in tears. Despite all I had done there were still people who cared.

Sorry. Come to think of it, it's a silly post. Ignore that.

Break stuff

I suppose I should feel bad for what I've done, but I find it so hard to do. Because fucking up shit by doing something is so much better than not doing anything.

Come on, Mr. Person, what are you doing playing with young girls' heads?

People

Something interesting happened about a month ago. It started out as a regular evening, I got dressed and put my game face on, but had no expectations whatsoever. I was seriously lowballing it. So imagine my surprise when I woke up somewhere other than my own home the next day.

And she was just… stunning. Georgeous. The most magnificent being I’ve ever had the honor to encounter. Her smooth skin under my fingertips, her pearly white smile… I was absolutely dumbstruck. Se was so very much out of my league. It just didn’t feel real.

And for a few days I felt as if this was it. That something could really come of it. But as much as I was ecstatic, I was worried - seriously questioning, wether I had anything to offer to another person? How would the logistics work? The budgeting, the entertainment, the career and hobbies… It made me realize I needed to make some serious changes in my life in order to make anything between myself and another person work.

So I was almost relieved (although bittered and obviously a little hurt) when she told me off. That this really was a one-time thing. A vacant space in my heart with not much else but a pale memory. Then again, it reminded to sort my life out, so if another opportunity should arise, I wouldn’t miss it.

I miss my bike

So I lent my bike to my mom for a few days.

I miss my bike. It really feels as if I've lost a friend. A sense of freedom. A readon to wake up in the norning. Something to strive for. The physical challenge.

Since moving around with public transportation had become impossible and moving on feet was just too damn slow, I dug up the old rusted up Brownie, pumped the broken tires and started coasting.

I was also intrigued by stamina boost it gave me. And it made me want to challenge myself, to try to beat my own records as I gently flew on the city streets, dodging tourists and irritating drivers. And what a sense of freedom. To be able to move whenever… wherever.

I miss my bike.

Why Fixies Belong in the Garbage

Hyperlapse

never get high on your own supply

All my friends are drunks. Or what else would you call drinking five to seven nights a week.

However, they are mostly functioning alcoholics, whereas I am a non-functioning non-alcholic, since I can’t afford to become an alcoholic. Alcoholism is an expensive hobby, you know.

Well, they work in the alcohol industry, surrounded by it every moment of their lives. They can’t help it.

I’m just a passenger, passing by.

American Dreams

Addiction

Yolo

Eelmine nädal oli üle pika aja üks kiiremaid. Asjad hakkasid liikuma.

Teisipäeval käisin pildistamas üht neidu, tegin paar õlut; kolmapäeval parandasin pead, ärkasin, pesin, ostsin telefoni ja triiksärgi, läksin linna, tegin sõbraga kella neljani topeltjäägreid, kohtasin vanu klassikaaslasi ja sõbrunesin nendega; ärkasin paha peaga, lendasin linna, tegin sõbrannaga eine, viisin raamatu raamatukokku, võtsin eksilt paar riietuseset, käisin lõbustuspargis, parandasin suhteid oma parima sõbrannaga ja jõudsin viimase bussiga koju. Ärkasin kell 6.30, pesin, käisin sõbrale viis tundi tööl abiks, lõin pea ära, sõin, tulin koju, puhkasin, läksin linna, sõin, käisin peol, hängisin vanade tuttavatega, maandusin paariks tunniks sõbranna pool, jõudsin koju, magasin.

Laupäevaks oli vedru natuke maha käinud, õigemini, kõik mu sõbrad olid kuhugi vaiba alla kadunud. Juba reede õhtul linnas ei olnud ilusate tüdrukute kiuste mitte ühtegi tuttavat, kohe mitte üht. Ja laupäevaks olid needki linnast välja palmi alla kadunud. Ja ma olin purukaine, kohe täielikult. Seega haarasin oma viimast õlekõrt ja läksin sõbrannaga viimsisse majaläbule. Man, am i too old for this shit or what?

Ärkasin valusa pea ja lapsiku maasikaga saunalaval. Ma ei saanudki ta nime teada. Telefoni lõhkusin ka ära.

Pühapäev. Laulupidu. Hängisin emaga. No shame.

----------------------

I don't quite know what to make of it all. Is this life? Am I doing it right? Should I feel ashamed?

Refresh addiction

Ah minge vittu, kuidas on see võimalik, et mõne tunniga kõik asjad suurepärasest täiesti putsi lähevad?

Ma tean täpselt. Refresh addiction.

Kõik oli väga lihtne. Päev oli ees, taskusse oli lambist tekkinud natuke raha ja ilm oli vilets. Polnud midagi lihtsamat - pakkida kõrvaklapid kõrva, toppida pusa selga, jalutada poodi, osta firma arvele mälukaart, vaadata endale teksaseid ja triiksärki ning korjata tagasiteel veel sõbralt peegelkaamera homse pildistamise jaoks. Hell, kui aega üle oleks jäänud, oleks veel sõbranna poolt läbi liibunud.

Ja siis ma lihtsalt... jäin... kuidagi...

Nüüd on õhtu, pole pükse ega särki - kaamerast rääkimata. Ja kuidagi pean ma nüüd jälle hakkama kõike seda kokku lappima.

...

Ja päris ausalt, ma olen oma probleemist teadlik, aga ma ei oska seda millegagi asendada. Nagu diiler, kes oma kraamist sõltuvuses, aga ei oska ka midagi muud. Ning mind isegi hirmutab see mõte, et kui ma peaks ühel hetkel selle raali kaane kinni panema, siis... Kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Ma olen aastate vältel nii suure osa oma elust puhtalt internetiga sidunud, et ma ei oskagi enam ilma. Mul justkui puudub alternatiiv. Või vähemalt kujutlusvõime.

...

Boo fucking whoo, pane see kaas kinni ja tee oma fucking elu korda. Live.

Jim Carrey

Should I stay or let it go...

Yo. Sa tead seda tunnet, kui sa ei suuda otsustada, kas minna või mitte? Ja siis sa siiski lõpuks otsustad minna ja siis see ei õnnestu? Aga sa ei suuda enda peale pahane olla, sest sa proovisid?

See on hea tunne. Pea-asi on selle nimel töötada, mitte kõhelda.

Küsi mult hommikul uuesti. #purjus #arakysi #maolenkohutavinimene

nerds talking to girls

"Oh f*ck, I need to go through Fallout 1 again..." Brilliant!

Deliberate Practice

2014 © Sacha Chan

Related reading: The First 20 Hours by Josh Kaufman

Milleks seda siis nüüd tarvis oli

Olen viimasel ajal oma vaba staatusega päris rahul olnud. Kellegagi hetkel enda sidumine oleks meeletu ajaline ja rahaline väljaminek, mida ma hetkel lubada ei saa. Ja sellest hoolimata juhtus eelmisel nädalal just see, mida ma kiivalt vältida olen üritanud.

Mulle hakkas üks tüdruk meeldima. Ilmselgelt on süüdi selles rohked kogused erinevaid substantse, ent mu aju oli kui suletud ringis vaid temaga seotud mõtetest. Õhtu arendes sõlmlesime teineteise suhtes aina lähemaks. Hommikul ilma temata ärgata oli valus. 

Ja ta oleks suuresti võinudki vaid intsidendiks jääda, sest kuskil nädala elasin ma õndsas teadmatuses, teadmata ta nime ja mäletamata midagi peale ta uimastava parfüümi ja lummava naeratuse. Seda seniks, kui ma järsku, puhtjuhuslikult, ta üles leidsin. 

Loogiliselt on olukord komplitseeritud ja vähetõenäoline. Kuid minu elamustest ammendunud süda lausa haarab selliste olukordade järele, ihaldab igatsust, tahab tunda ja tunnetada. Ja nii olengi ma taaskord oma enese alusetute unistuste küünistes. 

Kids, don't do drugs. They make you sentimental. 

6 Questions

#1 What would you attempt to do if you knew you could not fail?
I would start a video production company working on advertisements, music videos, TV-series and films. Also, it would branch out of Estonia. With me.

#2 What if I fail--how will I recover?
I would have to sell all my earthly belongings, half a kidney and get a day job. Luckily, my reputation is irrelevant.

#3 What if I do nothing?
Then absolutely nothing will continue to happen for several eternities, until eventually i will get a day job anyway.

#4 What if I succeed?
I get to make a living from something I love.

#5 What’s truly worth doing, whether you fail or succeed?
Anything. Anything at all. But mostly living, not being alive.

And film. I still sort-of love that shit.

#6 In this failure, what went right?
I did something. And that matters.

Do this to yourself.
How To Stay Focused On Your Goals When You Get Bored

FOMO Attack

Vanusega seonduvalt pole reede õhtuti kodus passimises enam midagi erilist. Kui ikka ei taha kuhugi minna, siis keegi sulle selle eest sousti pähe valama ei hakka. Inimestel pered ja muud loomad, pealegi peab ka enesele lõõgastumiseks aega jätma. Ja mida seal peo peal nii väga enam vaadata, mida varem näinud poleks või millest mingi hinnaga ilma ei saa jääda?

Ja siis järsku, kell üks öösel tabas mind täielik FOMO Attack. Et mida ma mõtlen, mismõttes ma reedel toas passin? Hirm millestki ilma jääda pole mulle kunagi oluline tundunud, kui et praegu.

Update! Täpselt nii juhtusiki, et juhtus asju ja mind ei olnud. Mu suurimad hirmud millestki ilma jääda said haledalt tõeks!

Should You Use The SNOOZE Button?

Mul on pikaajaline traditsioon sisse magada. Suuresti tuleneb see ka minu vabast graafikust ja sellest, et enamasti pole mu kellaajad kivisse raiutud. Kui olen mõelnud mingi kokkuleppelise aja, mil oleks viisakas ärgata, on snooze tunduvalt kergem tulema. Ent vahel on ka päriselt vaja ärgata, seega sel nädalavahetusel õnnestus mul proovida mõlemad meetodid inimkatseliselt järele. Magasin pühapäeval sisse, sest panin kella pool tundi liiga vara helisema. Tead küll, ärkad varem, jõuad rohkem? Bullshit, unehimu võidab alati (lisaks ei toiminud mu snooze nupp mingil põhjusel). Aga kui paned kella täpselt õigeks ajaks ja jätad endale minimaalselt aega? Bloody brilliant. Sul pole vaja hommikukohvi kõrvale lehte veerida või pesu pesta; sul on vaja välja puhata ja päeval asjalik olla. Võta oma unest maksimumi ja ärka täpselt vajalikul ajal. Ja ärka esimese korraga.

Criterion

so hooked on books (updated!)

of all the gin joints

Läksin eile õhtul vastu tahtmist korraks välja, et natuke end tuulutada ja midagi hamba alla pista. Peale üsnagi kesist einet viis sõber mind spontaanselt õllebaari degusteerima, hoolimata mu peotuju puudumisest. Hästi, ühe võib, mõtlesin ma isekeskis.

Võite kaks korda arvata, kes sisse jalutas. Of all the gin joints in all the towns... Ma ei näinud mingit varianti seal enam edasi olla. Mitte puhtalt põgenemise pärast, pigem variantide puudumise tõttu. Pakkisin pillid kotti ja tulin tulema.

Ja siis kuskil (sõna otseses mõttes) ristteel seistes ma järsku mõistsin, et on asju, mille eest ei saa põgeneda. Et teesklen, justkui poleks teda olemas? Ja iga kord, kui näen midagi, mis teda meenutab... Ma ei saanud ju asju lihtsalt sinnapaika jätta ja koju minna!? I needed closure.

Ta võttis minu vabanduse vastu. Ma soovisin talle kaunist õhtut.

Ja läksin veetsin oma õhtu kellegi teise pool.

your problems do not excuse your behaviour

Käitusin täna ühe inimesega väga halvasti. Ja isegi sellest hoolimata, et mul oli enda arvates põhjust, ei vabanda see minu labiilset käitumist.

Mul on nii kuradi kahju.

______________________

The Brain-Based Secret to Getting More Done
The Best Way to Change Your Habits? Control Your Environment
Applied Behavior Analysis
Steve Jobsi 9+1 tegevust, mis vältisid saasta ja soosisid geniaalsust
Extreme loneliness worse for health than obesity and can lead to an early grave, scientists say
Online trolls are psychopaths and sadists, psychologists claim
10 one-minute time hacks that will make you more productive
Live the 80/20 Rule
Start Something: The Power of Side Projects
Monotasking Is The New Multitasking
Why You Shouldn't Drink Coffee In The Morning
Start Something: The Power of Side Projects

if/then

Millegi pärast kujutasin ma ette, justkui seks lahendaks midagi. Või olin ma lihtsalt selle kütkestatud sellest kui ideest. Igal juhul tabas mind taaskord tühi tunne, et mis nüüd edasi. Justkui oleks midagi saavutatud ja võib selle lõplikult listist maha tõmmata. Tehtud, olemas.

Ent samas lahendas nagu ka. Sest ühtäkki oli selge kui sulavesi, kuidas ma olen mitu kuud obsessinud suuresti ühe asja üle (jättes kõik muud aspektid oma elus lohakile), mattes sinna meeletult aega ja ressursse, sealjuures endale aru andmata, mida ma täpselt siiski otsin. Et justkui tahtsin sisimas lihtsalt keppi, aga otsisin praktikas suhet? Et ei läinud tuimalt selle peale välja, et lihtsalt mingit eite põrutada, aga jahtisin lootusetuse kiuste ikka kedagi õiget?

Ja siis tabasingi end mõttelt, kui tihti olen ma varemgi mingi mõtte taha kinni jäänud, et justkui ei saa enne edasi liikuda, kui mingid tingimused on täidetud - isegi, kui tean sisimas paremini. Kui mingist mõttest ei saa enne edasi, kui see on täide viidud. Kui jään mingite suvaliste nurkade taha toppama.

Aga samas, vahel õnnestub need täide viia. Ja peale seda olen ma taas vaba.

Operatsioon: Täisjuut

the gorgeous image by the brilliant Braid Creative

Eelmisel nädalal tundus, et asjad lähevad endiselt stabiilselt allamäge. Hoolimata tõsiasjast, et sain osaliseks uues äriplaanis ning pakuti ka haltuurat, olid mul reservatsioonid antud lubaduste suhtes. Ja asi läks umbes täpselt nii, nagu ma arvestanud olin, ainult selle vahega, et otsustasin kogu asja kui kogemust võtta ning keskenduda kujuteldavaile eesmärkidele. Sest on raske skoorida, kui sa ei tea, kus värav on. Pidin selle endale ise ette kujutama.

Ja kui reedel kiirustasin heas meeleolus linna, et sõbrapäevast viimast võtta, siis ilmselgelt läks, nagu alati - bowling oli täis broneeritud, restoranide ooteajad tundides ning kinod välja müüdud. Sai saba sorgus kahekesi koju mindud ja pitsat söödud.

Ent asjad hakkasid natuke paremuse poole minema siis, kui peale kaht päeva teineteise põrnitsemist ootuses, et teine pool midagi teeks, ma lõpuks otsad enda kätte haarasin ja tüdruku liistule võtsin. Pigistasin, peilisin ja rääkisin ausalt. Üht koma teist sai selgemaks ja minu mõistus sai tervemaks. 

Selgeks said ka paar muud suhet ja äriplaani. Hambad ristis nurisesin lõpuks välja, mis mulle ei sobinud, ning inimesed hakkasid minust paremini aru saama. Kes oleks arvanud, et kui inimestega vabalt suhelda, võid sa olla neile arusaadav? Olen juba vaikimisi nii harjunud olema valesti mõistetud, et ei hakanud isegi proovima. 

Ja siis sel nädalal, kui võitsin mingi pisikese mõõduka väärtusega jubina, tuli järsku mingi täisjuut peale ja otsustasin likvideerida likviidseid varasid kiire raha omandamise eesmärkidel. Kaubaks läheb kõik, millele saab hinna külge mõelda. Suur (ja täiesti ajuvaba) siht silme ees hakkasin planeerima.

Ja juba samal õhtul tulid esimesed tagasilöögid, kui teenitud rahadest said kulud, kogu raskelt juuditud raha lausa sulas mu näppude vahel ja loodetud sissetulekud ei mänginud välja. Ja see tõmbas moraali nii alla, et pole siiani veel juudilainele tagasi jõudnud.

Üks on kindel - tüdruksõber käib hetkel puhtalt kulutuste alla, ROI on praktiliselt olematu ja seega ebaoluline sihtmärk. Tuleb tähtsamatele asjadele keskenduda. Nagu näiteks telefon.

Loss aversion and the endowment effect.

image sauce and a dope article

Kõik sujus meie vahel suurepäraselt, kuniks meil oli pealiskaudne sõprussuhe reisikaaslastena. Ent niipea, kui saabusime tagasi Vabariiki ja oli aeg oma koht otsida, et külmas ja pimedas tundras ellu jääda, hakkas saatus süüdimatult meie erinevusi välja mängima.

"Studies have shown that the pain of a loss is felt almost twice as strong as the reward felt from gain."

Umbes selline tunne valdab mind hetkel, kui ma ei suuda kuidagi oma usalduseta ja ükskõiksest suhtest loobuda. Seda hoolimata tõsiasjast, et oleme täiuslikult ebaühilduvad, seda nii oma mõtetelt ja vaadetelt, hariduslikult ja kultuuriliselt taustalt. Seda hoolimata sellest, et meie isiksused veavad meid pidevalt konflikti, et ta ei mõista minu nalju (literally) ega mõtteid ning kehtestab mulle süüdimatult topeltstandardeid. Et ma ei tunne end temaga kui täisväärtuslikus suhtes. Tema ideaalne elukaaslane oleks konkreetse mõtlemisega praktiline ja töökas põmmpea, mitte mingi enesepettuses suplev tundeline taskupoeet.

Ja sellest kõigest hoolimata kaalub hirm keset talve üksi olemise ees (ja õhkõrn, ent alusetu lootus kubeme piirkonnas) selle üle. Olen endiselt suhetes oma südame ja suguti solgutada. Sest ega palju muud meie vahel ei ole.

Samal teemal:

How We Decide - Jonah Lehrer
Sway: The Irrisistible Pull of Irrational Behaviour - Ori & Rom Brafman
Thinking, Fast and Slow - Daniel Kahneman
Predictably Irrational - Dan Ariely

Suvalist lisalugemist:
Generation Scold - Why millennials are so judgmental about promiscuity
Like to Sleep Around? Blame Your Genes
Does Gender Equality Kill Sex Lives?
Sex Compels: Men Throw Prospect Theory to the Wind for a Chance at Love
The True Cost of Loss Aversion
Failure by Design
How Music Hijacks Our Perception of Time
How Successful People Stay Calm
How a Utilitarian Crosses the Street

Wise Words from Woody

image sauce

Locked Out of Heaven

Minu maailmas on siiani asi olnud enam-vähem simple - Sa oled kas sügavas suhtes, sekspartner või sõber. Ent nähtavasti on olemas ka neljas kast, sest just seal olen ma viimased mõned kuud veetnud. Ja see ajab mind hulluks.

Ei, see pole ka puhtalt friend-zone. Me oleme enamat, kui sõbrad, ent meil pole suhe. Me sebime, aga ei seksi. Kõige hullem on see, et mul oleks olnud täiesti reaalne võimalus olla selles teises kategoorias, kuhu ma tahtsingi jõuda, ent lõin õigel hetkel kõhklema oma soovide ja vajaduste suhtes, ning tõmbasin täiega pidurit.

Ja nüüd olen ma stuck ainsas kastis, kus ma tõesti olla ei taha. Ja sellest välja pääsemine on eriti raske, sest silt on juba küljes. Ja sinna kasti vedasin ma end ise.

Nuta mulle jõgi.

Reede

Reede, nagu arvata, oli järjekordne lowpoint. See algas rahulikult, kui täiesti impulsiivselt ja harjumuslikult lasin pooleliolevad kohustused poolsihilikult (!?) hapuks minna ja see oli halb. Aga ma ei tahtnud ka sellises muserdunud olekus üksi koju jääda ja inimestel oli minu suhtes ootusi, seega fine, party.

Ja siis peol järsku tuli kõik see sajaga sisse. Kõik see tühjus ja pealiskaudsus ja alusetud lubadused ja pettumused ja kire puudumine kõigi ja kõige suhtes... ja kõik need vastusteta tunded ja rahulolematus oma tööga ja... Peole eelnenud vestlus ei aidanud sugugi kaasa, vaid kinnitas mu kahtlusi mu suhte osas. Ja siis lõpuks peale mõnd aega peol tuttavatele naeratuse teesklemist tekkis mul vastupandamatu impulss lahkuda. Lülitada oma telefon välja, jätta oma kaaslane ja kõndida üksinduses vihma saatel koju. Liguneda oma nigeluses, lasta kõigil oma kontrolli alt väljunud tunnetel vabalt end tühjaks rahmeldada.

Ent siis tuli mu parim sõber peole. Ja ma ei käitunud selle impulsi kohaselt. Ma ei oleks suutnud seda tema silme all teha. Ja otsustasin selle välja higistada ja hambad ristis vastu pidada. Kuid suutmatusest, või õigemini tahtmatusest oma keelt vaka all hoida, suutsin ma järjekordselt valimatult haiget teha inimestele mu ümber, kes must hoolivad.

See tühjus pole kadunud. Kõik mu tunded on endised. Praegune stabiilsus on ajutine. Vaid see, kuidas ma seda probleemi lahendada üritasin, oli kohatu. Ja vale. Ma suutsin järjestikku teha kõige valemaid otsuseid ja mässida end veel sügavamalt oma sisemistesse vastuoludesse.

Tuleb raske päev

Olen viimased paar päeva nii efektiivselt palli pillanud, et täna saab olema raske. Kohustused on kuhjunud ja nüüd paari päeva jooksul on oodata depressiooni relapse'i. Kui jõuab kohale, kui tuksis asjad endiselt on.

Life is a game

Free Endorphins for Life

I have a confession to make. Something i have never admitted to anybody, not even myself.

...

Ever since i was little, i have been living a double life. One of those lives involved my family, friends and immediate surroundings. The other one, however, was further away - in my head. Throughout my hole life I have been building this world, adjusting and crafting; occasionally starting over and resetting, as I saw fit. A whole fictional life, with it's own failures and victories, sacrefices and gains. And IT FELT REAL. In there, anything was possible. But now, at the age of 27 it's weighing me down.

You see, somewhere down the road that world started to substitute reality for me. I was having lavish parties with celebrities, finding great success in any endeavour I decided to get myself involved in. There were problems, sure, but even those were made up. And without actually having to work for it, I was able to get a kick usually associated with any kind of achievement. It was like my own meth lab, right there in my head. Whenever I wanted to feel good, I could just go there. Free endorphins for life. And as time went by, I kept going there, more often than ever.

Hence, I had found myself in a position, where real life no longer substitutes for fiction. It paled in comparison. Since I was so preoccupied building a world in my head, I had no time for the real one. And as time went by, I kept holding on to it, harder and harder. I wasn't just going to let it go. I built it. Like a father with a meth lab in his basement, who still goes to work every morning. It was the only getaway i had for the seemingly ever more cruel world around me, where you actually had to work to achieve anything; where you had to get along with different personalities and work in groups; where yo had to acquire skills to pull off great things.

But then something happened. I met somebody. We got along naturally. I found it to be a delight to spend every moment awake with her. We just... clicked. And as my real life was suddenly more fulfilling, I ran away less. We got furniture, made plans, travelled. We lived. And yet, in my head, I still found myself longing for that stronger kick.

Eventually she gave up on me. As I was left alone in the ruins of the world we had built together, she moved on. She found herself. Suddenly, all I had was my refuge. And a lot of free time I had no idea how to occupy. So I started going there again. It did not feel as it did in the past, but I felt it was the best that could be had, considering. I relapsed.

And now I am struggling to get out. I don't want to be in that world anymore; the one I had built for myself. I know it's not real, the illusion is gone. But I have no idea what to substitute it with. I have lost so much time, careerwise. And people who complete me don't come around every so often. So far there has been one. And I am desperate to replace her, making unwise decisions in the process; burning bridges and wasting assets.

I need help. I just have no idea what help is supposed to be like.

I'm terrified to relapse.

...

What is serotonin? What does serotonin do?
Endorphins: Natural Pain and Stress Fighters

10 Awkward Moments When You're Unemployed

See kõik kordub taas

Ma tajusin täna, et mul on vaja abi. Kõigil on halvemaid ja paremaid päevi, ent kui need halvemad domineerivad su elu? Kõik teevad aeg-ajalt vigu, ent kui vigade teemine muudab sind toimimisvõimetuks? Kui su suurim vaenlane oled sa ise ja kõik on sinu peas? 

I can't stop fucking up. Ma lasen end pidevalt tõmmata erinevatesse tegevustesse, sest võimalusi tuleb vastu võtta ja pealegi pole mingit põhjust, miks ma nendega hakkama ei saaks. Eriti, kui saan aeg-ajalt millegagi hästi hakkama, on mõnus high peal ja hea samaga edasi lasta. 

Ent siis tuleb see teostamise osa, ning ma langen oma vanadesse impulssidesse. Ma lakkan uskumast selle võimalikkusesse. Ma ei pane piisavalt effortit sellesse. Ma tegelen muude asjadega. Eesmärk ei stimuleeri piisavalt. Misiganes põhjustel lasen ma asja hapuks hätte. Kas siis laiskusest või huvipuudusest.

Ja siis tuleb see kibe osa - tagajärjed. Palju hapusid nägusid ja pisaraid. Kilde ja koristusprahti. Kogu selle käigus unetuid öid, vähkremisi ja ületunde. Ja kui siis kõige lõpuks õnnestub midagi poole persega valmis teha, üheteistkümnendal tunnil, jääb mõru maik suhu, et oleks saanud paremini. Et ei ole midagi, mille üle uhkust tunda. Et ei tahaks sama viga uuesti korrata. 

Ent siis terendab horisondil mõni uus business venture ja see kõik kordub taas...

Nine to five, sheeple wanted

Sain eelmisel nädalal meilile tööpakkumise. Ja vastupidiselt kõigile instinktidele vastasin ma sellele. Ja hilinemise kiuste (!) läksin isegi töövestlusele. Ja kõik oli okei. 

Aga (seal on alati mingi aga, eks?) nüüd pean ma esmaspäevaks tegema proovitöö ja andma teada, kas ma olem tööst huvitatud. Et nad teaks, kas minuga arvestada. Aga ma ei tea, mida teha. Sest ma ei tea, mida ma tahan. Ja ilma tahtmiseta pole seal midagi teha.

Minu tööülesandeks oleks kõikvõimalike firmatoodete trükiettevalmistus ja kujundamine, mis tundub huvitav ja... Teostatav. Ent lisaks selleks peaksin ma suhtlema ka tootjate ja tarnijatega ning haldama projektide teostust. Ehk siis topelttöö. Müügimehi on viis, kujundajaid oleks üks. Kas ma mainisin juba, et ma töötaksin endale pooleldi tundmatu aegunud tarkvara peal ja pole täpselt sellist asja kunagi varem teinud?

Mind kütkestab ja hirmutab samaaegselt idee midagi uut proovida. Mind motiveerib palk. Mul oleks tarvis asju, mis sunniks mind päevakava moodustama. Aga ma lihtsalt ei tea, kas ma saaksin sellega hakkama. Sest kolme nädala pärast peaks ma seda kõike üksi tegema. Ja see on kuramuse palju uut tehnilist teadmist, mida nädalaga omandada.

...

Ja siis lisaks veel see fotoprojekt, videoprojekt, kujundusprojekt ja helikopteriprojekt. Ja mu ema lagunev aed. Ja mu tüdruku tähelepanu vajavad kumerused. Kui selline koormus oleks mulle igapäevane, poleks probleemi, aga ma pole sellisel tasemel enam tükk aega toiminud...

Hello darkness my old friend

Mul on probleeme ja ma ei tea, kellega neist rääkida. Mitte, et keegi ei hooliks, aga nad üritaksid mind aidata. Nad üritaks nõu anda. 

Ja mul oleks lihtsalt vaja, et keegi kuulaks.

hindsight is 20/20

If I have any regrets about the past few months, it's that I have made no posts about them. It has been a very transforming time and I would have loved to watch my progress and pour my false perceptions of the future on these pages here, just to see them change as I learn and grow.

But I did not, so that's that.

by this week, i am among that 75%

Readlist.

Asi läks brauseris kontrolli alt ära. Ja kuna pocketis on mingi 3000 lugemata asja, siis panen parem siia need.

Relationships and Social skills:

Don’t Have Your Head In The Clouds: The Things You Should Focus On Instead Of A Relationship

Science Has Discovered the Formula for the Perfect First Date!

Men, It’s Time To Review A Proper Date…

20 Things That You Should Never Regret If You Want To Be Happy

The Reasons Why Happiness Is The Most Attractive Quality

7 Ways To Be A More Charismatic And Generally More Amazing Person

Misery Loves Company: The Lies People Bringing You Down Tell You That You Should Never Believe

Photography:

The Most Honored Photograph (An amazing read)

5 Painless Steps for Getting Rid of the Fear of Street Photography Once and for All

Creating an HDR-like Image From a Single RAW File in Lightroom

How to do Smoke Photography

The 50 Best Rock-Star Instagram Accounts

Business:

The Best Personal Finance Tips from Evil Millionaires

Education:

16 Free Online Business Courses That Are Actually Worth Your Time

Varia:

Setting the Record Straight: Debunking All the Flu Vaccine Myths

Warp Stabilizer

but then what?

Ricky Gervais Tells A Story About How He Learned To Write

breaking better

"And this morning? I am Walter White. Arrogant. Conceited. Selfish. Entitled. Looking for ways to blame everything and everyone but myself, even though it is perfectly clear the situation I find myself in is of my own making. And here's the worst part: I'm still naive enough to believe I can attain some level of redemption."

- Damon Lindelof

those days

Some days are better. These days you forget all your problems. But then there are those other days. And today is one of them.

how to manage client feedback

How to Manage Client Feedback for Designers from Framebench

3:41

how would you like your design?

Käisin eelmisel nädalal ühes firmas eksprompt töövestlusel. Kutsuti ja mõtlesin, et miks pagan mitte. Raha oleks nagu tarvis.

Ühesõnaga oleks nad valmis mulle ka koheselt tööd pakkuma. Samas, mida kauem me vestlesime, seda selgemaks sai, mida minult seal firmas (väidetavalt) oodataks. Ja sidrun muutus aina hapumaks.

Tegemist on põhimõtteliselt kujundusbürooga, mille peamiseks ülesandeks on trükiste ja kodulehtede küljendamine ja kujundamine. Ent kogu jutust jäi mul mulje, et firma prioriteet on kiirus - võimalikult kiiresti kliendile mingi asi kokku ja trükikotta. Selline puusalt tulistamine, kiiresti ja lohakalt.

Õigupoolest isegi mitte lohakalt, aga kiirus on see, mida firmas enim hinnatakse ning ma olen näinud, milliseid tulemusi see toodab. Mitte, et tüübid ei teeks tingimusi arvestades ägedat tööd, aga saate aru küll. Ja mulle on põhimõtteliselt juba vastumeelne sellesse panustada, sest maailmas on niigi palju halba disaini. Ja see ei ole see, millega ma tegeleda tahaks. Lisaks on see töö üheksast kuueni ja no fuck that shit.

Ning ilmselgelt lõin ma süldiks ja võtsin vastu proovitöö - peamiselt selleks, et omi võimeid testida ja saada veidi paremat aimu töö iseloomust. Ja nüüd pillan ma sellega ka palli, sest ma ei suuda endale selgeks teha, miks ma seda tegema peaks.

K.Flay - We Hate Everyone

like a virgin

that's exactly how it felt like.

nevermind, I'll find someone like you

What happened in my life in the last week:

1) My girlfriend found a new guy. So that's that, then. 

2) My roommate will move out soon. Got a better offer. No hard feelings.

3) Got offered yet another job opportunity. I wish I hadn't. 

4) Completed a tiny design project, congratulated myself, procrastinated, still not finished. 

5) Realised some of my friends are unwittingly just using me. And I am letting them, for whatever reasons. 

6) Failed to properly deliver another urgent design project. Simple project.

7) Skipped school. On the second week. Great job. 

So yeah.

...

mis sellest, kui palju segavad su käitumist tunded,
tegelikult sõbrannast jätkubki sulle,
ja eks sõprus ongi nagu täiuslik suhe -
kuni ta leiab kellegi, veab, kui too uus kutt
lubab öelda sulle veel lihtsalt heia heia teregi
igatahes pole terel koma ees,
kuigi neiu tõotab su südames edasi olla see-eest
pole sõber talle enam iial nii kallis, kui oma mees

- Jarek Kasar

Odavamad Movi alternatiivid

Umbes neli kuud tagasi esitles Vincent Laforet nimeline auhinnatud fotograaf uut kaamera stabiliseerimissüsteemi MōVI M10, mis üleöö tundus muutis filmimaastikku ning tõi Ultimate Arm'i videokvaliteedi kättesaadavaks kõigile, kasutades selleks põhimõtteliselt quadkopteritelt tuntud gürostabiliseerimist. Mis eristab movi tavalistest gimbalitest on just 3-axis stabiliseerimine ja tundlike ja kärmete brushless mootorite kasutamine. Hoolimata populaarsusest on asja levikut siiani piiranud selle krõbe hind - umbkaudu 15,000 dollarit.

Seega ilmselgelt on välja hakanud lekkima trobikond odavamaid koopiaid, millega on võimalik saavutada sarnaseid tulemusi.

Update 3 (Märts 2015):
CAME-7800 $1298 (arvustus)
AllSteady 6 PRO $1999

Update 2: DJI Ronin 3-Axis Brushless Gimbal Stabilizer nüüd $2999

Update: SIIN on veel 7 erinevat varianti. Ja SIIN on veel mõned.

MōVI M10 ja M5 - $15,000 / $5,000 (compact dslr) VIDEO

BeSteady One - €2430 (up to 2kg) VIDEO

DEFY G5 ja G2 - $3200 / $2300 (compact) VIDEO

VariZoom FlowCam - $4400 VIDEO

Rotoview - $3900 (2,3kg) VIDEO

DJI Zenmuse Gimbal Z15 - $3600 VIDEO

HIFLY DSLR 3 Axis Brushless Gimbal - $899 VIDEO

Maxicopter MUVISTAR Basic kit "H" - $2999 VIDEO

PMG Multi-Rotors TYTO-C $1850-3200 VIDEO

OmniRig -  $N/A VIDEO

_______________________
lisaks: lahtine teema diy

The Flying Man by Marcus Alqueres

Sel filmil on väiksem tegijate nimekiri kui keskmisel BFM'i tudengifilmil. Mida on võimalik teha, kui ideed on.

Running away

Today I found myself at crossroads. On one side was the new and interesting and on the other was old and familiar. And I found myself geniuinely confused as of what to do.

So I ran.

Not because I wanted to, but because it was the only thing I knew...


...I never want to be that person again who runs.

So many reasons...

In a piss-poor attempt of cheering myself up over my shambling relationship with the best friend I´ve ever had, I decided to list some potential things that might get slightly better after a horrible and disgraceful break-up.

1) more time for your own shit, whatever it is

2) exploring unknown territory without repercussions

3) not having to take into account other persons feelings/thoughts/schedule

4) financial instability

5) lonerism

I'm all out now. That's all I've got.

cry me a mountain

Mitte, et see erilise üllatusena peaks tulema, aga asjad minu ja mu elukaaslase vahel pole hästi.

Olen äraootaval seisukohal.

A Never-Ending Tale of Glorious Fuck-Ups

I never seem to stop fucking up. And when I try, I fuck up even more. And It's not even like the Universe is against me, throwing sticks and stones on my pathway, no.

It's the things that I do, myself.

*I've said some horrible things recently. And by some, I mean all of them.

Tomorrow

fish outta water

Kell oli vaevalt üle poole kaheteistkümne. Ütlesin viisakalt ära, jätsin oma särgi, mapi ja muud paberid maha ja jalutasin mõnisada meetrit eemale parki. Ja nutsin. Ma pole tükk aega oma mugavusetsoonist nii kaugel olnud. Kui miski pakub väljakutset, siis ma ei võta seda reeglina väga tõsiselt, sest hirm läbikukkumise ees ja panus ettevõtmisesse on raskemad kui lihtsalt õlgu kehitada. Ma ei luba enesel hoolida, sest ma ei taha kiinduda. Ja ma ei taha läbi kukkuda.

Derp 32

Töötu olemise suurim probleem ei ole mitte krooniline raha puudus ja aja ülejääk, vaid pigem see, kuidas see mōjutab enesehinnangut. Peale kuud aega vōōras riigis isegi mitte nōudepesija ametit saades vōib arvamus endast päris rängalt langeda. Aga siiski hämmastab, kui palju rohkem see mu kaasat mōjutab.

Samas ei ole ma meeleheitel, pigem lihtsat pisut tülpinud ja alarakendatud. Vōtkem seda siis kui puhkust. Mille ma täiel rinnal olen välja teeninud.

Automaatne disklahv

Kui eelmisel reedel autokooliga uperkuuti läks, jōudis lōpuks kohale, et see vōitlus on läbi. Sellises tempos pole kuhugi jōuda. Kord-kaks kuus solgutades ei ole mingitki vōimalust sellega lōpule jōuda. Et ōpetaja sōidab vaid lōunast ōhtuni ja hommikud talle ei sobi ja reedeti ta ei taha ja nädalavahetusel ta ei viitsi... Mōni ime, et mul kuidagi sellega ei lähe.

Ja siis esmaspäeval korra sähvatas, et ehk siiski. Et mida ma oleks pidanud tegema juba kuid tagasi. Et mul oleks ülitäpselt kolm nädalat aega ja päevapealt asjad paika pannes ja rajult surudes ehk vōib-olla...

Ja siis läks veel kaks päeva mööda, mil mul polnud aega sellega tegeleda. Ja siis arvutades selgus, et lootus on ikka minimaalne. Ōigemini, seda pole.

Ega mul kedagi peale enda süüdistada pole. Lihtsalt palju raha ja aega on raisatud, mis muud.

Death race 9000

Kuna see nädal oli autokooliga taas täielik feil, on lubadega puha putsis praetuse seisuga. Mul on kolm nädalat lennuni ja koolieksamid on ainult kord nädalas. Suht perses värk.

Osaliselt saan süüd küll ōpetaja kaela sōidutada - parimal juhul leiab ta mulle aega korra nädalas ja kui paar nädalat vahele jääb, alustame jälle nōmmelt. Osaliselt saan ajada töö kaela, selliste eilsete feilide pärast. Aga pōhifeil on ikka minu enda tehtud.

Peamiselt selle pärast, et kui sul peale tööd kell kaheksa ōhtul lōpuks väsinud peaga meenub sōiduaega kinni panna, on ōpetaja toru juba hargilt. Ja kui sul järgmisel lōunal memo heliseb, pole sul enam aega. Ja nii päevast-päeva, nädalast nädalasse.

Nüri, nōme tunne on.

le temps détruit tout

Ma ootasin teisipäeva hommikust saati sōidutundi ja reede ōhtul kell pool neli, paar tundi enne sõitu läks tööl püha sitatorm lahti.

Ma vihkan pikalt ette planeeritud asju, sest kōik on suhteline. Kōik vōib muutuda. Ja see ootus ajab mind hulluks.

Lahkumisavaldus4.doc

Ja ongi nii. Iga-aastase traditsioonina panin täna paberi lauale. Ja kuidagi väga... selge tunne on järsku. Et hulk aega on seda oodatud ja kōheldud ja nüüd on see siis käes. Viimasest vabast kuust oma tarbeks ei jäänud midagi alles, aga polegi tarvis. Kastid on enam-vähem koos, kotid on valmis. Nüüd veel vaid viimased punktid ja kohustused kokku tirida.

Käisin arstide juures. Hammaste puhastamine 40 raha pani natuke kriitilizemalt mōtlema oma vältimatute kulude peale. Juunis lasen ühe kihva ka ära tirida, muu peab ootama. Load on vaja ka vahele mahutada. Läheb kiireks ja raskeks. Aga peab hakkama saama.

Lahkumisavaldus4.doc oli dokumendi nimi.

Pole sul viga midagi

Kuidagi teistmoodi hommik on.

Suutsin tööl jälle mingi suure sitaga maha saada. See on juba teada, et niipea, kui hakkad end tööl lahedamalt tundma, läheb midagi nihu. Puhas kuramuse hooletus. See ei saaks tulla halvemal ajal.

Mul on erinevaid arstlikke protseduure, mis ma olen täiega viimasele hetkele jätnud. Peamiselt sellepärast, et mul polnud neid üldse plaanis teha. Suur osa reisile varutud säästudest läheb nüüd sinna alla. Mis on jabur, sest samahästi vōiks ma proovida lihtsalt aasta elus püsida ja plekkida seda oma maitsvatest aussi säästudest. Nagu vanasōna ütleb - mis ei tapa, vōib jätta püsiva tervisekahjustuse.

Ja ikka tundub see sōit nii kaugel. Ja samas nii kuradi lähedal.

Do what now?

Ma olen oma prokrastineerimise ikka üsna hämmastavale tasemele viinud. Eelmisel nädalal suutsin pea-aegu ühe plaadiriliisi ära rikkuda ja sel nädalal pole ka parem. Et kui ka vaba hetk tekib, teeks kōike muud, aga mitte seda, mida vaja. Ja mitte sellepärast, et tahaks teha muid asju teha, vaid et nimelt mitte asjalikke asju teha.

Huvitav, kuidas ma nii Aussis hakkama kavatsen saada.

Ōnneks käib mul selline jama siiski pigem hooti peal.

7 days, $4,700 and an HDSLR

FILMMAKER INTERVIEW: GAMI ORBEGOSO (CREATOR OF MUSGO)

horrorskoop

Lugesin seda mingi kuud neli tagasi äkki? Ja nüüd tundub see kuidagi veel loogilisem.

Mitte, et ma horosid usuks, aga on hea kindel olla, kui pole põhjust uskuda.

it is only logical

Okei, see nüüd küll hea uudis ei ole - uus elanik tuleb sisse järgmise nädala lõpus. Praegu tundub küll, et just some more fucking stress i don't need. Väga sillas ei ole sellest. Aga noh, eks paistab. 


Mu mõistus ütleb, et see on õige samm, aga mu süda ei taha sest sittagi kuulda.

Procarstination

Mul on 50 minuti pärast sõit. Ma ei saaks olla rohkem närvis. Ja nii iga kuramuse kord.

Terve nädalavahetuse lükkasin autokooliga seotud asju edasi - ma teadsin küll, et ma jäängi ainult edasi lükkama, aga lükkasin ikka. Ja nüüd ongi käes - ma lähen järjekordselt sõitma oma hirmkallist tundi ilma grammigi teooriat jagamata. Teen oma lolle vigu. Panen punasega üle ristmiku. Annan peateel teistele teed. Pööran valest sõidurajast. Ei tea märkide tähendusi. Teen ristmikul maha sõitmata viis ringi. Ja nii edasi.

See on nagu see lumepalliefekt - kui mingi takistus tundub nii ületamatu, et sa tahad lihtsalt alla anda ja pidurit tõmmata, et "vaatame kunagi hiljem edasi". Sama on ka kooliga - ma olen üsna räigelt maha jäänud ja teades, kui palju üks sõit maksab, tahaks nagu maksimumi saavutada. Efekt on vastupidine - mõtled üle, ei tee midagi ja siis pärast töinad, et järgmine kord.

Oh, näe, 45 minutit.

Drive Steady

Mercedese ametlik promofilm Pursuit Systemsi kasutatavast Ultimate Arm autokraanast. 

Save me money!

Nii palju siis kokkuhoiust. Ühelt poolt ostan kuukaardi ja arvutan sente, teiselt poolt käin ja pillan, nagu valge inimene - kontserdid, restoranid, kolme euri eest värskeid saiakesi enne tööle minekut... Pillasin kuu esimese nädalaga väljas söömisele 55 euri, lisaks veel üks sushi ja hesburger, mis Madle tōi. Valge inimene to the max!

Aga teiselt poolt. Mul on tekkinud jälle ōrn tahtmine väljas käia, midagi teha ja inimestega suhelda. Kevad on hinges. Kaamos on lōppemas. Ōues on valge. Ja see teeb mind rōōmsaks.

Ja ikka kuradi raskeks raha säästmise.

PussyBljät

Lōin eile natuke numbreid ja tundus täiesti ratsionaalne mōte osta kuupilet, et raha säästa. Natuke panin mööda.

Alustuseks. Kuupiletit müüakse üldse umbes viies kohas kogu planeedil. Teiseks, nagu ma peale ostu sooritamist teada sain, kehtib kuu kaupa. Seega ostes selle 9. aprillil oli juba viisaka nädala jagu sōite raisku läinud. Mis muudab kokkuhoiu mōttes kaardi suht kasutuks. Ja see läheb hullemaks, sest teatud kordadel on mul siiski tarvis kasutada marsruuttakso abi. Seega kokkuhoid kukkus kenasti nulli ja ühtlasi olen ma nüüd piiratud kindla bussigraafikuga.

Mul on ikka päris palju tarvis sel kuul sōita, et see kaart end ära tasuks.

inventuur

Läksin hommikul tööle. Klapid jäid koju. Koristasin laua ära. Viskasin tonni rämpsu välja. Avastasin, et kõvakettaruum hakkab otsa saama. Tegin inventuuri. Sellised on tulemused.

Peab midagi kustutama, ma arvan.

true story

Eelmisel nädalal läksid siis kõik peast segi, kui avastati, et ma tahan puhkusele minna. Et ega keegi väga peale mo enda seda tööd ei jaga. Ja ma ise ei kiirga ka just entusiasmist oma oskusi teiste pihta määrida. Seega määrati mulle praktikant mu oskusi omandama. Ja boy, oh boy pole ma end nii rumalana tükk aega tundnud.

Eks sellest on ka aastaid, kui ma viimati paberilt teooriat tuupisin. Aga see, kui räigelt ma oma töö käigus mugavuse huvides oma oskusi piiranud olen, on siiski üllatav. Kaks päeva Graafilise Disaini Käsiraamatuga on olnud üsnagi inspireerivad. Aga teada, kui vähe ma tegelikult tean, ei ole.

On kole olla loll.

I am new here

So it is done. Viisad on makstud ja saadetud, kopsupilt on tehtud. Ma natuke muretan, et äkki sai taotlusesse mōni näpukas vōi kopsu mōni haigus, aga eks see selgub mōne aja jooksul.

Kuidagi veider tunne on küll. Et asjad liiguvad kuidagi eriti kiiresti. Liiga kiiresti?

just Ridley being Ridley

FML

Muidugi suutsin ma jälle ühe töö pooleldi persse keerata. Mis andis jälle vōimaluse minu kallal ilkuda. Puhas hooletus - panin plaati ja ei vaadanud korralikult peale. Aga mis on nōme, on ülemuste reaktsioon.

Ei, nad isegi ei arva, et ma passin niisama netis. Nad teavad, et ma tööl tihti midagi suvalist arvutis töö kiuste jahmerdan. Seega loomulikult nad tōsimeeli usuvad, et ma teen konkurentide heaks kahel käel haltuurat. Mis annab neile omakorda aluse etteheiteid teha. Et pōhjus minu vigades on milleski muus, kui tasustamata ületunnitöös.

No tööta siis selliste jaoks.

Touch it!

Nii, üks post siis veel. Viimane, ma luban.

Sain asendusraaliks Archos 7G2-e. Esmamulje oli hea, lippas kärmelt ja puudet tundis. Aga Android Marketi puudumine suht halvas selle seade. Peale nädalast jokutamist vōtsin munad kokku ja rootisin ära. Toimis, pea-aegu. Market ikka seadet ei tunnista, aga muud jama saab hōlpsalt peale toppida. Panin podcasti, video, skype'i ja muud jurad tööle. Ainult netipulka pole tööle saanud. Ehk siis hetkel wifi only. Otsin kiiret lahendid. Algne plaan oli täna üle anda.

Tuleb kiire päev. Jälle, kurat küll.

How's it driving?

Ma olen autokooli ka lohakile jätnud. Ligi kaks kuud mitte ühtegi sōitu. Küll oli tööd palju, ilm halb, muud teha ja tuul puhus valelt poolt. Nüüd vōtan hoogu, et uuesti helistada.

Neli pool kuud väljasōiduni.

Bling-bling

Selle kuu budget lendas jälle kenasti aknast välja.

Nimelt kuu alguses istusime naise okulaarid puruks. Mul oli juba tükk aega plaan talle midagi sellist sünnipäevaks hankida, seega ajastus poleks saanud parem olla. Lihtsalt budgeti lōi sassi.

Siis tegime lōpuks uued dokumendid. Tuleta mulle palun meelde, et ma neil ōhtul järel käiks, eks?

Ja siis ostsime seljakotid. Täiesti random. Jalutasime pühapäeval random poodi sisse, kohe seljakottide juurde ja mallu lemparkott oli -40%. Nobrainer, chi-ching. Leidsin endale ka koti, odava ja funktsionaalse. Lihtsalt eelarve lōi sassi.

Nüüd siis veel viisad, kopsupilt ja piletid.

Mornings

placeholder for a rant

Üks inimene elab juba mitu nädalat meie elutoas sohval ja ma ei tea, miks see mind nii väga häirib.

Also, ma tahtsin kokku klohmida mingi eepilise ranti selle kohta, kui väga mōnusam oli raha koguda, kui palka maksti veel kaks korda kuus. Aga nagu nende blogimistega ikka on - praeguseks on kōik meelest läinud. Pole enam relevant kell pool seitse reede ōhtul.

Ma lähen nüüd oma asendustahvlile järgi.

Halbadest otsustest

Eks halba otsust tunned ikka tagantjärgi.

 Nädala algus oli täitsa okei. Money in my pocket, music in my ears, girlfriend on my side and sherlock s02e02 on my memory stick. Aga.

 Tellitud tahvelmasin ei toiminud sugugi nii, nagu loodetud. Alustuseks ekraan, mis on ikka sõnulseletamatult halb ja tundetu, ning muudab trükkimise võimatuks. Mina saaks veel äkki hakkama, aga mu ema? Lisaks veel nipet-näpet pisivigu, mis teevad pealtnäha päris normaalsest seadmest kasutuskõlbmatu. 3G Dongle on ka root'imata välistatud. Teleka sain lõpuks siiski tööle - üks kümnest, pole paha. Saab tasuta nelja (!!!) kanalit vaadata. 2160 krooni eest mücke bro, kas pole?

 Kuna lepingu punkti 6.3.6 järgi pole võimalik tagastada nn. eritellimusi, pean ma uurima võimalusi, kuidas kallist mänguasjast asja saada. Veel üks mure lisaks. Ise tehtud, halb.

 Kõige rohkem on ikka kahju tehtud halva otsuse üle. Tagasivaates ma aimasin, et nii võib minna, aga ma teadsin, et ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ja nüüd on üks neist "poleks vist ikka pidanud" kordadest.

  The Bamboos feat. Megan Washington "The Wilhelm Scream" (mp3)

Kontrollfriik

Ülemus läks puhkusele. Vaevalt mōne päeva oli. Ma juba lootsin, et tuleb lahedam, aga ju vōttis tal paranoia vōimust.

Mitte isegi selles mōttes lahedam, et ei peaks tööd tegema, vaid sellea mōttes, et väga raske on midagi tehtud saada, kui keegi pidevalt üle ōla vaatab. Ahistav ja segav.

Ja kohe, kui tööd vähem on, on ülemused paranoilised ja närvilised. Ei usalda nad oma töötajaid, kliente ega ka müügimehi.

Väsitav.